Sajab. Pime. Ikka veel. Ja see kole tuul. Kogu ümbrus on vettinud nagu novembrikuisel poriajal. Aga pori pole. Vastupidi. Niisugust erksat rohelust ja lopsakust pole ammu enda ümber näinud. Ju siis maa seda vajab. Väga. Ja puud ka. Ega siis meie metsadest pea veel kõrbed saama.
Noh, oleme tõesti üle mitme aasta väga palju istutanud. Aga need puukesed on ju veel väga väikesed ega vajakski niisugust kogust. On alati olnud nii, et kui mul keset kuuma päeva äkki tuleb vastupandamatu kihk istutada, hakkab sadama. Ma ei tea, kas ma tajun sadu ette või tuleb tõepoolest keegi mulle appi.
Olen märganud, et peale väga märga suve tuleb ränk talv. Ju on meile vahetevahel vaja meenutada, et elame ikkagi põhjamaal. Kas loodus kaitseb nüüd end? Ta peaks vist tõesti teadma, et ohtralt kastetud puud panevad külmale paremini vastu. Eeeei, ilmaennustaja ma pole, lihtsalt üks väike arvamus.
No aga mis mina siis selle pealesunnitud puhkusega tegema hakkan?
Loeks miskit, aga mida? Pole midagi uut.
Televiisor - seda riistapuud ma ei armasta ja tema nupp jääb minust puutumata.
Küpsetaks koogi. Mitu päeva järjest siis ikka võib.
Koristada ka enam ei viitsi, isegi aknad on pestud. Ja mingeid lubadusi ka enam ei anna. Liiga selgelt on veel meeles see tolmuimeja kättemaks.
Vaataks ehk oma lõngavarud üle. Aga nii talviseks ei tahaks ka minna. Ja kõigepealt peaks sealt rahvakalendrist vaatama, kui kaua see villakeeld meil kestab.
Otsiks siis suveks ärapandud värvid välja ja vaataks, mis neist teha annaks. Kunstiliikidest-vooludest on mulle kõige südamelähedasemad abstraktsionism ja sürrealism. Noh, impressionism käib ka veel kuidagi. Kui kunagi ammu vilksatas peas idee, et asuks õige arhitektuuri õppima, siis minu eriline joonistamisanne, kus mistahes kujutis muutus alati millekski muuks, ei lubanud seda mõtet isegi lõpuni mõelda. Aga värve tahaks ikka vahel näppida.
Tänasesse päeva sobiks kohe midagi eriliselt helget ja heledat. Hmmm, raami mul ikka veel pole. Aga ega ma täna talukski guttat ja mingeid piirjooni.
No näedsa, mu helesinine unistus muutus jälle millekski muuks. Kikimuu - nagu mu tütar kunagi ütles. Aga veel päris hiljuti sõnas ta, et kogu sel kunstivärgil polevatki muud väärtust, kui tegija tohutu huvi, et mis sest välja tuleb. Siis ma vist isegi solvusin veidike.
Noh, oleme tõesti üle mitme aasta väga palju istutanud. Aga need puukesed on ju veel väga väikesed ega vajakski niisugust kogust. On alati olnud nii, et kui mul keset kuuma päeva äkki tuleb vastupandamatu kihk istutada, hakkab sadama. Ma ei tea, kas ma tajun sadu ette või tuleb tõepoolest keegi mulle appi.
Olen märganud, et peale väga märga suve tuleb ränk talv. Ju on meile vahetevahel vaja meenutada, et elame ikkagi põhjamaal. Kas loodus kaitseb nüüd end? Ta peaks vist tõesti teadma, et ohtralt kastetud puud panevad külmale paremini vastu. Eeeei, ilmaennustaja ma pole, lihtsalt üks väike arvamus.
No aga mis mina siis selle pealesunnitud puhkusega tegema hakkan?
Loeks miskit, aga mida? Pole midagi uut.
Televiisor - seda riistapuud ma ei armasta ja tema nupp jääb minust puutumata.
Küpsetaks koogi. Mitu päeva järjest siis ikka võib.
Koristada ka enam ei viitsi, isegi aknad on pestud. Ja mingeid lubadusi ka enam ei anna. Liiga selgelt on veel meeles see tolmuimeja kättemaks.
Vaataks ehk oma lõngavarud üle. Aga nii talviseks ei tahaks ka minna. Ja kõigepealt peaks sealt rahvakalendrist vaatama, kui kaua see villakeeld meil kestab.
Otsiks siis suveks ärapandud värvid välja ja vaataks, mis neist teha annaks. Kunstiliikidest-vooludest on mulle kõige südamelähedasemad abstraktsionism ja sürrealism. Noh, impressionism käib ka veel kuidagi. Kui kunagi ammu vilksatas peas idee, et asuks õige arhitektuuri õppima, siis minu eriline joonistamisanne, kus mistahes kujutis muutus alati millekski muuks, ei lubanud seda mõtet isegi lõpuni mõelda. Aga värve tahaks ikka vahel näppida.
Tänasesse päeva sobiks kohe midagi eriliselt helget ja heledat. Hmmm, raami mul ikka veel pole. Aga ega ma täna talukski guttat ja mingeid piirjooni.
No näedsa, mu helesinine unistus muutus jälle millekski muuks. Kikimuu - nagu mu tütar kunagi ütles. Aga veel päris hiljuti sõnas ta, et kogu sel kunstivärgil polevatki muud väärtust, kui tegija tohutu huvi, et mis sest välja tuleb. Siis ma vist isegi solvusin veidike.
Oli huvitav tõesti.
Ja lobisema olen ka veel hakanud.
mumeelest sellel isetegemisel ja kunstivärgil on (lisaks võimalikule kunstiväärtusele) üks VÄGA oluline lisaväärtus - ja see on looming ja tegemine. seda ei saa ega maksa kuidagi alahinnata, sest looming on meie energia väljendus ja eneseteostus ja kui eneseteostust ja eneseväljendust pole, siis inimene lihtsalt vegeteerib. ma endal jaoks ütlen "looming ja eneseteostus on enda jumaliku energia kasutamine; selle tegematajätmine on lihtsalt elu kingituse mahaviskamine, selle äraraiskamine".
ReplyDeletejust täna saatis hea sõber mulle meili, milles oli kirjas, et Abraham Maslow jõudis väga erineva sotsiaalse tausta, erinevas vanuses, erineva hariduse ja nahavärviga inimesi uurides järeldusele, et õnnelikud ja edukad on inimesed, kes igakülgselt oma potentsiaali teostavad. Seega on ju äärmiselt oluline ennast teostada ja tasuks vägagi mõelda/tunnetada, milline on minu potentsiaal. Kas ma teostan oma potentsiaali? Millise mu potentsiaali teostamine teeb mind õnnelikuks? Jne
seega ehk ei olnudki solvumiseks põhjust? :)
P.S. meil siin küll ei saja, juba teist päeva täitsa kuiv, aeg-ajalt näitab isegi sinist taevast jupike
ReplyDeleteOssa jutt (triip), kus nüüd oli pikk jutt.
ReplyDeleteSelle A.Maslow püramiidi ja tema kõigi muude teooriatega olen kursis jah. Eksamgi tehtud kunagi.
Aaaa...eeee ega ma nüüd aru küll ei saanud, kas siis on seda potentsiaali või väljendust..edukust.. või veel miskit?
Aga õnnelik olen ma küll. Ja et unistus ilusamast ilmast nii lilleliseks läks.. hakkaski päike piiluma.
Ja ma tegin 2 tk veel! aga ei viitsi täna enam triikrauda võtta.
ehh, lühidalt - et selliste asjade tegemine on väga tähtis ka siis, kui selles ka erilist kunstiväärtust polegi - seda just seepärast, et eneseteostus ja oma loomingulise energia kasutamine on õnnelikkuse eelduseks noh :)
ReplyDeletenoh, et on tore, kui sel asjal on väärtus ka teiste jaoks, aga isegi kui pole, on just see, et inimene võttis kätte ja ennast loominguliselt teostas, tema jaoks väga oluline. ja polegi oluline, kas ta tegi salli, pärlid, aia, peenra, koogi, maali, pajaroa, puulusika või kingariiuli - peaasi, et ta midagi tegi, mida ta tahtis.
ja seda olevat öelnud ka maslow (see tema püramiid oli see asi, mis tema teoora moodustas), et inimene on siis õnnelik, kui ta ennast realiseerib - sisuliselt oma sisetunde kohaselt. noh, teeb seda, mida tahab, mitte ei istu käed rüpes ega räägi, mida teha tahaks.
ähh, ma pean minema eneseväljenduse kursustele :)
:)))))))
ReplyDeleteImeilus kikimuu minu arvates, üks mu lemmikumaid värvikombinatsioone :)
ReplyDeleteJessas kui hea puhkus silmale ja päikseline hingele! Peale seda jubedat ööd ja sügisest hommikut.
ReplyDeleteSul on hea värvitunnetus ja imeliselt oled selle kõrretehnika omandanud. Olles ise õppinud kunstiajalugu ja kriitikuna materdanud moeloojaid, võin väita, et kunstiväärtust ei loo moevoolud ega paikapandud reeglid ega kriitikud (need enamus teevad suu lahti selleks, et oma ego upitada ja nautida oma tarkust, st.suurt sõnavara ja rohkelt võõrsõnu), vaid see, mida kunstnik on teosele kaasa andnud.
Eh, kuna oma "lobatooriumi" eest nagunii keegi kopikatki ei maksa, teen lühidalt - päeva parim emotsioon, võiksid oma teised homme õhtupoole ka siia panna, mu vanemal pojal homme seljaopp. Igatahes värviteraapiana hästi ajastatud, aitäh!
Ohissand, aina siin hõõrute mulle üksteise võidu ninale, et seda imelist kunstiliiki ma polegi veel õppinud-katsetanud. Olen muidu üsna mitmeid erinevaid eneseväljendusi katsetanud, meeldivad kõik. Ja peamine, pakuvad mõnu tegemise ajal ja kui välja tuleb, siis pärast ka.
ReplyDeleteEt millal siis võtate mind vastu siidimaalikooli (millise korrapärase mustriga sõna tuli!)?
ei tea ma kunstiajaloost ja psühholoogiast mitte tuhkagi, kuid vaatan, vaatan ja imetlen, et kuidas küll inimesed oskavad nii kauneid asju valmis teha!
ReplyDeleteja loomisrõõm on suur ning tähtis rõõm!
mulle igatahes väga meeldib!!!!!
Mu meelest on küll imeilus!
ReplyDeletema tulin selleks tagasi, et oma targutustele lisaks öelda, et sall ise on ju imelilus! :)
ReplyDeleteja hilisele jõudu ja rahuliku meelt! :)
Ei tea, kas "kikimuu" ei öelnud mitte keegi teine? :P
ReplyDeleteAga imeilusad sallid on! Tahaks kangesti nõu anda, kuidas seda kolla-oranži pildi peale püüda, aga.. olen sutsu rumal veel. :(
Aga.. see roheline näeb kangesti ühe teise moodi välja??? See, mida Sa mai alguses näitasid - kas see on sarnane?
Nad on üsna sarnased, aga sellel eelmisel kevadel tehtul oli kasutatud rohkem kollast ja ta ei olnud nii särav. See kollane ei taha seepärast pildile jääda, et sall paistab väga läbi.
ReplyDeleteAga... seda kikimuud kuulsin tõesti esmalt oma tütrelt, kui ta nüüd mõnele raamatutegelasele kuulub... hmmm, mul nad mõlemad väga suure lugemusega