Aiandusringkondades teati-tunti meie aeda ja kollektsioone ammu. Praegu tundub nagu oleks selle rajamisest möödunud terve igavik.Tegime siin kõike toona ja ka täna oma rõõmuks. Suurest uudishimust, armastusest ja lugupidamisest taimede vastu. Ja tasapisi hakkas kujunema kodu, mis pakkus vaheldust ja hingekosutust küll ka huvitavast, kuid üksjagu kurnavast palgatööst. Me mõlemad olime seotud rohkem teiste inimeste muredega, mitte rõõmudega. Aed laskis selle kõik unustada ja viis meid hoopis teise maailma.
Esimese auhinna, peaministri aukirja ja mastivimplit saades oli mul häbi. Tõeliselt häbi. Just sel ajal lõpetasime kogu aia ümberistutamist. Mullahunnikud, taimekastid, tööriistad õue peal laiali. Ei tea siiani, kes oli meie tegemisi märganud ja neid selle vääriliseks pidanud, aga ühel augustikuu päeval tuli meie koju üks mees, kes selle auhinna meile üle andis. Ma ei oskagi praegu öelda aastat, sest peale kolimist on meil osa raamatuid veel kastides ja see aukiri sealhulgas. Aga aukirja oli allkirjastanud M.Laar.
Vahepeal järgnes väiksemaid tähelepanuavaldusi põhiliselt liiliate, aga ka kogu aia eest.
Lugesin ikka ajakirjadest mingitest kodukujundamise võistlustest, aga ei pööranud neile mingit tähelepanu. Olin sageli üsna nõutu. Mis selles siis ikka nii erilist on. Ei tõsteta ju esile kedagi selle eest, et toapõrandad või aknad on pestud. Korras majaümbrus on ju sama iseenesest mõistetav asi kui tolmuimejaga üle käidud maja.
2003.a. teatati meile, et oleme pälvinud vabariigi kõrgeima, presidendi kodukujundamise auhinna. Olin üsna suures segaduses ja mind valdasid vastakad tunded. Polnud ma selleks kuskil soovi avaldanud, mitte ühtki pilti kuskile saatnud. Ja äkki säärane lugu. Olin pigem masenduses, kui rõõmust lakke hüppamas. Alles siis, kui tundsin president A.Rüütli sooja käepigistust ja tema veel soojemaid sõnu, tundsin, et äkki olemegi midagi korda suutnud saata. Kuigi "Kodu kauniks" auhinna saajaid oli erinevatest maakondadest palju, tõi see millegipärast just meile hulgaliselt ajakirjanikke. Siis olin ma üsna pahane, sest nende hulgast vaid üksikud tundsid huvi aia ja taimede vastu. Enamik neist otsis löövat pealkirja, mida nad siit kahjuks ei saanud, sest ma ei haakunud nende küsimustega. Olin neist lihtsalt väsinud ja tüdinud ega tahtnud-vajanud nii suurt tähelepanu. Sain seda töö juures piisavalt ja oma kodu tahtsin hoida oma perele.
Aga iga auhind pole lihtsalt tunnustus, vaid eelkõige tohutu kohustus ja vastutus.
Ja kui sel kevadel küsiti mult luba meie aia eksponeerimiseks Rootsi aiandusmessil Eesti boksis, mõistsin, et mul pole mingit õigust keelduda. Sel hetkel kui arvan, et mul on tohutu valikuvabadus, seda ju tegelikult polegi. Sa lihtsalt lähed ja esindad oma maad nii nagu seda teevad sportlased, kunstnikud ja kultuuritegelased, näitamaks, et me pole mingi arengumaa, vaid et me oleme võrdsed teiste riikidega. Ja polegi tähtis, mis nimi on nende aiapiltide juures, see unustatakse niikuinii, vaid see, et ka meil on olemas aiad ja taimehuvilised inimesed.
Olin hakanud oma aia ja taimede lugu kirjutama lihtsalt arvutisse kui mind hakkas õhutama blogima üks hea tuttav. Peale paari postitust tahtsin sellest loobuda, aga noorem tütar soovitas siiski jätkata. Austusest nende paljude suurte aiandusinimeste vastu, kellega olin olnud tuttav ja kelle iga sõna, kogemus ja väikseimgi vihje olid rohkem kui kulda väärt, otsustasin jätkata, et seda kõike ja oma piskut kogemust lisades aidata aiateel algajaid.
Ma tõesti ehmusin sõnatuks, kui Hiline märkis mu blogi ära. Polnud ju jõudnud veel midagi kirjutadagi.
Toompeale liigutus oli aga hoopis ootamatu ja Su sõnad puudutasid mind sügavalt. Ja Sul on õigus. Ka mina olen alati teadnud, et ükski auhind ei kuulu ainult mulle. Kuigi see auhind antakse blogi eest, poleks seda blogi, kui poleks aeda.
Ja AEDA poleks, kui ei oleks mu mõttekaaslast abikaasat. Oleme tõesti rajanud, kõike teinud ja ümber teinud, istutanud ja aiareisidel käinud alati koos. Ja tema osaks on ikka olnud kõige raskemad tööd. Kivid, hekid, muru. Ka poolelt sõnalt on ta minust aru saanud ja haakunud ka minu kõige hullumeelsemate ja esmapilgul pöörasemate ideedega, meie keeles "projektidega" ning omalt poolt lisanud nii mõnegi hea mõtte. Nii, et pool auhinnast on kindlalt tema oma.
Teine pool auhinnast kuulub mu kolmele lapsele. Nad on kasvanud siin, koos aiaga ja aias. Ja ilmselt pidanud nii mõnestki asjast loobuma AIA kasuks. Nende panus aia arengus on olnud suur, kõik nad on siia andnud oma osa ajast ja tööst. Ja kuigi nad nüüd on siit lennanud, on mul miskipärast tunne, et nad on siit ka eluks palju kaasa saanud. Mu lapsed on arukad, töökad ja tublid inimesed. Nad rajavad, loovad, hoolivad ja märkavad.
Mina ei anna seekord seda auhinda järgmistele blogidele edasi, sest olen seda täna just teinud.
Juba pühendumine end millegi kauni loomisele on tunnustust väärt, ise olen pühendunud ainult enese mugavusele. Aga ilmeksimatult tunneb ju ära kui pühendumisele lisaks tegemistele ka hing sisse pannakse ja kes seda suudavad, on vähesed, ning kõik nad suurimat tunnustust väärt.
ReplyDeletema arvan, et sa oled need tunnustused kõik auga ära teeninud! Hilisel on õigus - täitsa tunneb ära, millisel aial on hing sees ja milline on kõle. Kuigi esmapilgul nagu ei oskagi öelda, mis aia juures ei meeldi - kõik oleks nagu omal kohal - pärast aga saad aru, et aial pole hinge sees. Aed oleks nagu steriilne. Olen paaris sellises aias käinud. Aga sinu aial on täitsa see miski olemas :). Mul on olnud õnne sinu aeda kunagi Aiaklubi reisiga korraks põgusalt külastada. Kahjuks jäi tookordne külaskäik väga lühikeseks - piirdus vist 15 minutiga, kuna buss oli katki ja meil oli läinud palju aega kaduma bussi remontimisega. Aga juba selle 15 minutiga sai aru kui ilus ja mõnus su aed on. Mul on siiamaani siiralt kahju et ei õnnestunud viibida seal kauem.
ReplyDeleteNo näed, Eestimaa on ikka väga väike. Meie aeda on üsna palju külastatud, väga raske oli inimestele ära öelda. Olime ju ise kunagi algajad ja just aedade külastus aitas meid oma tee leidmisel palju. Viimasel ajal oleme seda neid külakäike veidi ohjanud, kuigi "ei" on alati pea võimatu öelda. Soovime siiski rohkem privaatsust ja ka aega enese jaoks. See õnnetu bussitäis on mul väga hästi meeles ja mul on ka neist inimestest väga kahju. Ma ei tea, palju te sellise sõidu eest maksite (meie ei ole ise külalistelt kunagi raha võtnud), aga nägin kui õnnetud nii mõnedki olid.
ReplyDeleteseda postitust lugedes liigutun iga kord pisarateni. iga kord tahaks midagi öelda, aga tunnen, et sõnad on nii väikesed.
ReplyDelete...eks lapsed ole oma vanemate nägu :)ja ju nad on sealt ka palju head kaasa saanud. ja ma miskipärast arvan, et su lapsed ja abikaasa annaks ka sulle selle auhinna :)