Kui otsustad ise teha pausi ja võtta väikese arvutipuhkuse, on kõik korras. Tegeled millega iganes ja see kirjutuslaual olev asjandus ei meenugi. Olen nii teinud päris mitmed korras, ka suvi on see aeg, kus ma arvutit päevade viisi ei käivita.
Kui see vabadus aga sunnitakse sulle ootamatult peale, on jama palju. Ja kui see juhtub keset üsnagi olulise töö eelviimast lauset, ei oskagi midagi tarka kosta. Läks kõik koos pauguga või on mingitki lootust sest tummast kastist veel kunagi midagi välja võluda? Pildid, mida mul vaja võib minna, on küll enamasti turvatud, aga iga lauset, iga viimast fotot ja kuskilt kogutud huvitavat materjali ju küll kohe topelt ei salvesta, nii, et kaod võivad olla üsnagi suured.
Ma hädisesin juba mõnd aega, et mu arvuti vajaks vist tolmupuhastust, aga, et ta laskis ikkagi siin kenasti toimetada, lükkasin seda ikka edasi. Nii inimlik ju. Arsti juurde ei joosta ju ka iga krõbinaga. Eks tegelen siis millegi muuga, tegevusest mul puudust juba ei tule. Aga ma jõuan kõik vajaliku ka arvuti kõrvalt teha, sest ei raiska oma aega televiisorile. Vat seda riistapuud pean ma küll aja ja aju surmaks.
Neljapäeval lugesin "Ekspressist" T.Jõgeda lugu arvutiholismist:). Kaalusin nii-ja naapidi, analüüsisin seda ja teist ja leidsin, et ma võin olla kõike muud, aga mitte arvuti-ega infosõltlane.
1) ma ei tea kunagi kus on mu telefon ja saan selle eest lastelt alati pahandada
2) hommikukohvi kõrvale naudin ma päikesetõusu, ilusat vihma- või lumesadu vms ja mind ei huvita kohe mitte üks raas, kuimitu laipa on öösel kuskile maanteele või mingisse maailmanurka tekkinud. Milline on või tuleb ilm, näen aknastki. Ja see ei tee ka mind kuidagi targemaks ega paremaks kui jään ilma mõne suurmehe järjekordsest totrusest. See muidugi tähenda, et ma elan mingis omas mullis, tean ikka, mis maailmas toimub, aga valin ise, millal ja kuidas ma neid uudiseid vaatan või kuulan.
3) külas olles lükkan tavaliselt telefoni välja ega saada sealt mingeid sõnumeid.
4) näoraamatus olen välja lükanud lobisemisvõimaluse ja külastan teda vast paar korda nädalas, korra olen konto isegi sulgenud päris mitmeks kuuks, MSN-st vabanesin, Skype on, aga üldiselt ma teda ei kasuta. Suhtlus käib põhiliselt meilitsi. Ju ma olen pirtsakas või midagi sellesarnast, aga mind segab küll väga, kui minuga tahetakse siis rääkida tühjast-tähjast, kui mul selleks parasjagu aega või tahtmist pole.
Tundub, et ma saaksin suurepäraselt hakkama ka arvutita, aga päris nii see siiski ka pole. Vähemalt niikaua mitte, kuni mul on tahtmist ja viitsimist midagi teistele öelda ja kuni selleks avaldatakse soovi.
Arvuti on mulle väga oluline tööriist. Paljud ilmselt ei tea ega mäleta, millised olid mehhaanilised kirjutusmasinad. Olen küll hulgim kirjutanud käsitsi 100 lk eeskirju ja need siis andnud ümberlöömiseks masinakirjutajale. Töö peale pressides pidin ka ise palju seda riistapuud kasutama. Kui siis kuskile mingi vea tegid või oli vaja lauset kuidagi sisukamaks või arusaadavamaks muuta, tuli kogu töö algusest lõpuni jälle ümber kirjutada, polnud ju mingit copy-pastet, cut`, bold´, delete`t ega muid mugavusi. Mitme eksemplari saamiseks tuli iga paberi vahele kopeerpaber panna ja häda, kui see kuskile valepidi juhtus :D. Naljakas, et selle arvutivaba nädala jooksul seesugused asja üldse meenusidki, aga siis sai ka sedasi suurepäraselt hakkama.
Ega muidu polekski ju midagi hirmsat olnud, aga kui ma olen lubanud midagi mingiks kindlaks ajaks valmis saada, siis seda ma tavaliselt teen ja inimesi petta mulle ei meeldi, seekord läks kuidagi teistpidi.
Armas, et nii mitugi sõpra helistasid küsides, kas minuga on kõik ikka korras. Selgus ka, et ma olen mõnele inimesele lausa hädavajalik :).
Nokitsesin siis veidi midagi käte vahel teha, ega siis ainult lobisemine-kribamine saa elu sisuks olla. Kudumine on nii hea tegevus, et laseb mõtetel liikuda sinna, kuhu nad ise parasjagu tahavad. Eks nad vahetevahel ikka selle arvutivärginduse juurde ka jõudsid. Mõtlesin, et olgu me oma tehnika ja tehnoloogigaga kuitahes kaugele jõudnud, on see siiski midagi väga habrast ja üldsegi mitte igavikulist. Seekord juhtus mul äpardus riistvaraga, aga kui peaks juhtuma, et kuskile teise galaktikasse lendab kogu süsteem, on kadunud nii palju materjali, mille suurust ja mahtu ei oska isegi hoomata. Kui palju leitakse siiani küll raamatute, nootide, avastuste jms tundmatuid käsikirju. Alles on kümnete tuhandete aastate vanused kivitahvlid, pärgamendid jms igasuguse põneva infoga. Kui kogu see varandus olnuks mõnes rikkis arvutis, poleks meil midagi alles. Nüüd kaotame paberraamatu, topime kogu materjali arvutitesse ja lugeritesse ja ühel hetkel oleme ilma nii teabest kui paljude inimeste tööst. Kogu see virtuaalne värk on ikkagi üks suur illusioon ega asenda ilmaski paberit, kivi ja muud materiaalset kraami.
Mul läks hästi. Arvuti lükkas end välja ülekuumenemise pärast, hetk enne seda, kui ta põlema jõudis minna. Ega ma ta sisemusest ju midagi ei tea, aga puhastati, vahetati termopasta ja tehti veel midagi. Selgus, et kiiresti on vaja vahetada ventilaator. Hetkel uut polnud, kasutatuga polnud ma nõus, sest minu oma käivat ka veel mõnda aega. Kulunud on laagrid ja vist on miski häda ka jahutusradiaatoril. Näedsis, mis imevidinad sel pisikesel riistapuul kõhus on. Aga üldiselt pean ma hakkama uuele tööriistale mõtlema.
Kui arvuti veel enamvähem korras oli, ei viitsinud keegi ei e-kirju saata ega blogistada, nüüd on neid igasugu kirjutisi lühikese ajaga massiliselt tekkinud :D.
