Saturday, February 23, 2013

LUND ON PALJU JA MA KA KUDUSIN

Ma polnud vist 2 aastat vardaid kätte võtnud. No mis sa ikka nendega peale hakkad, kui kellelgi pole midagi vaja. Lihtsalt niisama ajaviiteks ma aga midagi teha ei taha, seda enam, et mul seda ülearust aega, mida niisama viita, lihtsalt polegi. Aga tänavu on neid kudumeid kohe üksjagu vaja. Alguse sai kõik sellest, et ühed pisikesed jalad igatsesid sooja, aga mis sokid, kui seda jalakest pole õieti olemaski. Kudusin siis ühed torukesed. Ei tahtnud teised kuidagi jalas seista, ikka libisesid maha. Siis võtsin kätte ja kudusin ikkagi sokid. Said suured ja ei taha ka kuidagi jalas püsida, päris hambatikkudega ma neid siiski tegema ei hakanud. Las inimene kasvab. Siis kudusin ühe alt satsilise pikema vesti, algul on teine säärane eelmise sajandialguse kleidi moodi asjandus, mida pikemaks lapsuke kasvab, seda vestimaks asi muutub. Ühtki neist kolmest ma ei pildistanud, oleks ju võinud.
 Siis kudusin ühe kampsuni, selge, et roosa. Nii pisikestele asjadele on väga raske valida mustrit. Kui teda saab väga edukalt kududa sukavarrastega, siis ei mõtle ju välja midagi erilist, mis lihtsalt kuskile ära ei mahu. Seda pildistasin, puuduvad valged nööbid saabusid päeva õhtuks
Siis oli vaja kududa vaid õige pisut suurem kampsun. Tahtsin ta teha helesinise, aga puhasvillane oli poes sedakorda otsas. Akrüüle, neid jah on kõigis vikerkaarevärvides, aga nad on juba käes kuidagi ebameeldivad katsuda. Valisin siis helehalli. Mulle hall meeldib, aga siis hakkas süda valutama, et äkki jääb liiga vanainimeselik ja vigurdasin veidi värvidega, seadsin neid risti ja püsti. Ja ega see polegi mingi pitsiline pidusärk, vaid hoopis tegusa mehe, kes peab maad kaevama ja kive teisaldama ja lompide sisu uurima, tõsine värk. Varrukad ja kogu kampsuni kudusin õige pisut pikema, et ta ka paari kuu pärast veel selga läheks. Asjanduse juurde kudusin ka sokid, aga ka neist pole miskipärast pilti. Sokid nagu sokid ikka, mis neist ikka nii väga siis...
Ilm on parajalt karge, ööd püsivad -10C ringis, päevad on samuti kergetes miinustes. Viimastel päevadel on meile jõudnud korralik talv, lund on sadanud mitu päeva järjest ja sellesse võib nüüd päris ära uppuda.
Õnneks pole meil siin hulkuvaid koeri, kitsede liikumine kohevas lumes on väga vaevaline, seda, kuidas neid jalgu lumest kätte saadakse, oleks vaja filmida.
Kogu veebruar on olnud väga pime ja sombune, need üksikud päikesepäevad, on olnud tõeliseks kingituseks ja siis tuleb kohe vägagi kevadine tunne peale. Kui mujale tuleb aina juurde, siis vähemalt katused sulavad päikeses. Purikad ei tilgu, vaid sirisevad, mõned tilgad on isegi pildile jäänud :)

Paar päeva tagasi vaatasin esmakordselt tänavusi taimekatalooge :D, eks peab neid veidi põhjalikumalt ka uurima.

Thursday, February 21, 2013

ÕNNE !!!!!

Elasid-olid kord noored vanemad, kellele üks hiigelkülm, päikest täis ja kaelani lumine päev kinkis ilusa pisikese tüdruklapse. Nüüd on aastad läind ja väike inime ammugi suureks saand, kätte on jõudnud   juubeldamise aeg. Tänasesse säravasse päeva peaks sobima varahommikuste pannikate ja lillesülemite kõrvale ka vanade aegade meenutamine

 PALJU ÕNNE!


Sunday, February 17, 2013

ÜKS AASTA



PALJU, PALJU ÕNNE,  PIKKi SAMME, ULJAST LENDU MEIE VÄIKEMEHELE!


Tuesday, February 12, 2013

KOLM JÄRJESTIKUST TÄHTPÄEVA

Üleeile, pühapäeva 10.02 hommikul lõpetas oma seekordse eksistentsi draakon. Mul on temast päris kahju, see oli meie perele sündmuste- ja üritusterohke ning kõigile igatpidi edukas aasta. Ka käesoleva aasta tegemistele lõi just tema head eeldused. Kõige olulisemad tegelased eelmisest aastast on aga loomulikult perre potsatanud kaks pisikest draakonilapsukest.
Aga olgu peale, miski pole igavene ja mis läinud, selle taganutmisel erilist mõtet ju pole. Kenasti oli vaja vastu võtta ka troonile astunud madu. Nii meisterdaski kaasa enda autoportree
Täna oli vastlapäev. Päev oli väga ilus, soe ja tuuletu, tihe lumesadu kattis aia päris paksult puhta koheva vaibaga. Liikuv püha, mis alati on 7 nädalat peale jõulu esimesel noorkuu teisipäeval. Tema järgi arvestatakse ka järgnevaid kirikupühi, ikka 7 nädala kaupa. Küllap on kõigil söödud kohustuslikud kuklid ja herne-või oasuppki. Nüüd õhtul ma enam pikka liugu ei soovi, loodan, et kõik jäid enda omaga rahule.
Näitan hoopis lindu, kelle fotod saatis mulle sõber Mati Rang. Tegu on 2010 aasta linnu- hallõgijaga, keda mina oma elus veel näinud pole. Niipalju, kui tema kohta uurisin, on tegu III kaitsekategooria linnuga, kelle pesakondi arvatakse meil olevat 650 ringis. Ise suhteliselt pisikese linnukesena toitub ta põhiliselt pisilindudest ja -närilistest. Ta oli lennanud hooga vastu akent, Mati tõi oimetu linnu enne vabadusse laskmist veidiks ajaks tuppa kosuma

Ülehomme on sõbrapäev. Kuigi esmalt vaid armastajaile mõeldud, pole selles ju midagi halba, kui ma kõigile, keda tähtsaks ja kalliks pean, palju häid soove laiale saadan.


Friday, February 8, 2013

ARVUTIVABADUS

Kui otsustad ise teha pausi ja võtta väikese arvutipuhkuse, on kõik korras. Tegeled millega iganes ja see kirjutuslaual olev asjandus ei meenugi. Olen nii teinud päris mitmed korras, ka suvi on see aeg, kus ma arvutit päevade viisi ei käivita.
Kui see vabadus aga sunnitakse sulle ootamatult peale, on jama palju. Ja kui see juhtub keset üsnagi olulise töö eelviimast lauset, ei oskagi midagi tarka kosta. Läks kõik koos pauguga või on mingitki lootust sest tummast kastist veel kunagi midagi välja võluda? Pildid, mida mul vaja võib minna, on küll enamasti turvatud, aga iga lauset, iga viimast fotot ja kuskilt kogutud huvitavat materjali ju küll kohe topelt ei salvesta, nii, et kaod võivad olla üsnagi suured.
Ma hädisesin juba mõnd aega, et mu arvuti vajaks vist tolmupuhastust, aga, et ta laskis ikkagi siin kenasti toimetada, lükkasin seda ikka edasi. Nii inimlik ju. Arsti juurde ei joosta ju ka iga krõbinaga. Eks tegelen siis millegi muuga, tegevusest mul puudust juba ei tule. Aga ma jõuan kõik vajaliku ka arvuti kõrvalt teha, sest ei raiska oma aega televiisorile. Vat seda riistapuud pean ma küll aja ja aju surmaks.
Neljapäeval lugesin "Ekspressist" T.Jõgeda lugu arvutiholismist:). Kaalusin nii-ja naapidi, analüüsisin seda ja teist ja leidsin, et ma võin olla kõike muud, aga mitte arvuti-ega infosõltlane.
1) ma ei tea kunagi kus on mu telefon ja saan selle eest lastelt alati pahandada
2) hommikukohvi kõrvale naudin ma päikesetõusu, ilusat vihma- või lumesadu vms ja mind ei huvita kohe mitte üks raas, kuimitu laipa on öösel kuskile maanteele või mingisse maailmanurka tekkinud. Milline on või tuleb ilm, näen aknastki. Ja see ei tee ka mind kuidagi targemaks ega paremaks kui jään ilma mõne suurmehe järjekordsest totrusest. See muidugi tähenda, et ma elan mingis omas mullis, tean ikka, mis maailmas toimub, aga valin ise, millal ja kuidas ma neid uudiseid vaatan või kuulan.
3) külas olles lükkan tavaliselt telefoni välja ega saada sealt mingeid sõnumeid.
4) näoraamatus olen välja lükanud lobisemisvõimaluse ja külastan teda vast paar korda nädalas, korra olen konto isegi sulgenud päris mitmeks kuuks, MSN-st vabanesin, Skype on, aga üldiselt ma teda ei kasuta. Suhtlus käib põhiliselt meilitsi. Ju ma olen pirtsakas või midagi sellesarnast, aga mind segab küll väga, kui minuga tahetakse siis rääkida tühjast-tähjast, kui mul selleks parasjagu aega või tahtmist pole.
Tundub, et ma saaksin suurepäraselt hakkama ka arvutita, aga päris nii see siiski ka pole. Vähemalt niikaua mitte, kuni mul on tahtmist ja viitsimist midagi teistele öelda ja kuni selleks avaldatakse soovi.
Arvuti on mulle väga oluline tööriist. Paljud ilmselt ei tea ega mäleta, millised olid mehhaanilised kirjutusmasinad. Olen küll hulgim kirjutanud käsitsi 100 lk eeskirju ja need siis andnud ümberlöömiseks masinakirjutajale. Töö peale pressides pidin ka ise palju seda riistapuud kasutama. Kui siis kuskile mingi vea tegid või oli vaja lauset kuidagi sisukamaks või arusaadavamaks muuta, tuli kogu töö algusest lõpuni jälle ümber kirjutada, polnud ju mingit copy-pastet, cut`, bold´, delete`t ega muid mugavusi. Mitme eksemplari saamiseks tuli iga paberi vahele kopeerpaber panna ja häda, kui see kuskile valepidi juhtus :D. Naljakas, et selle arvutivaba nädala jooksul seesugused asja üldse meenusidki, aga siis sai ka sedasi suurepäraselt hakkama.
Ega muidu polekski ju midagi hirmsat olnud, aga kui ma olen lubanud midagi mingiks kindlaks ajaks valmis saada, siis seda ma tavaliselt teen ja inimesi petta mulle ei meeldi, seekord läks kuidagi teistpidi.
Armas, et nii mitugi sõpra helistasid küsides, kas minuga on kõik ikka korras. Selgus ka, et ma olen mõnele inimesele lausa hädavajalik :).
Nokitsesin siis veidi midagi käte vahel teha, ega siis ainult lobisemine-kribamine saa elu sisuks olla. Kudumine on nii hea tegevus, et laseb mõtetel liikuda sinna, kuhu nad ise parasjagu tahavad. Eks nad vahetevahel ikka selle arvutivärginduse juurde ka jõudsid. Mõtlesin, et olgu me oma tehnika ja tehnoloogigaga kuitahes kaugele jõudnud, on see siiski midagi väga habrast ja üldsegi mitte igavikulist. Seekord juhtus mul äpardus riistvaraga, aga kui peaks juhtuma, et kuskile teise galaktikasse lendab kogu süsteem, on kadunud nii palju materjali, mille suurust ja mahtu ei oska isegi hoomata. Kui palju leitakse siiani küll raamatute, nootide, avastuste jms tundmatuid käsikirju. Alles on kümnete tuhandete aastate vanused kivitahvlid, pärgamendid jms  igasuguse põneva infoga. Kui kogu see varandus olnuks mõnes rikkis arvutis, poleks meil midagi alles. Nüüd kaotame paberraamatu, topime kogu materjali arvutitesse ja lugeritesse ja ühel hetkel oleme ilma nii teabest kui paljude inimeste tööst. Kogu see virtuaalne värk on ikkagi üks suur illusioon ega asenda ilmaski paberit, kivi ja muud materiaalset kraami.
Mul läks hästi. Arvuti lükkas end välja ülekuumenemise pärast, hetk enne seda, kui ta põlema jõudis minna. Ega ma ta sisemusest ju midagi ei tea, aga puhastati, vahetati termopasta ja tehti veel midagi. Selgus, et kiiresti on vaja vahetada ventilaator. Hetkel uut polnud, kasutatuga polnud ma nõus, sest minu oma käivat ka veel mõnda aega. Kulunud on laagrid ja vist on miski häda ka jahutusradiaatoril. Näedsis, mis imevidinad sel pisikesel riistapuul kõhus on. Aga üldiselt pean ma hakkama uuele tööriistale mõtlema.
Kui arvuti veel enamvähem korras oli, ei viitsinud keegi ei e-kirju saata ega blogistada, nüüd on neid igasugu kirjutisi lühikese ajaga massiliselt tekkinud :D.

Friday, February 1, 2013

TUNDED versus TEGELIKKUS

Ametlik kokkuvõte jaanuarist 2013 väidab, et möödunud kuu oli külmem paljude aastate keskmisest. Norm olevat -4C ringis, nüüd olevat keskmine olnud-5,2C. Need paar külma päevakest mälus küll nii karmid ei tundu, pigem meenub kõigepealt aastavahetuse mitmepäevane vihmasadu ja ka kuu lõpupäevad olid kuidagi väga virila olemisega.
 Homne küünlapäev löövat talve südame lõhki ja selgroo pooleks. Ehk tõotabki järjekordne mitmepäevane kuulõpu sadu, mis maa jälle pooleldi paljaks võttis, talve lõppu. Mine tea, mine tea. Aga tegelikult seda ma siiski ei usu, küllap tuleb veel mitu päris pikka külmalainet. Eile ütles üks tuttav, et sajab mingit pläuskat :) Ma ei tea täpselt, mis see küll olla võiks, aga sedamoodi on mitu päeva välja näinud küll.
Numbrite vastu siiski ei saa. Kui oli külm kuu, siis oli külm kuu, mis siis, et see pisut arusaamatu asi tundub. Sademeid olevat küll paljude aastate keskmisest vähem olnud. Lund tõesti, aga vihma oli küll ülearu, teda jagus kõikjale ja ilmselt tegi ta ka nii mõnelegi taimele üksjagu liiga.
Nii pikalt kui kohe lõppevas jaanuaris ei mäleta ma küll härmatist näinud olevat. See looduse ime ja ilu püsis üle 2 nädala ja niisuguste puude nautimisest pole küll võimalik isu täis saada. See pole tunne, vaid tegelikkus, fotod jäädvustavad kuupäeva.
 Proovigu keegi öelda, et paju on kraavikalda puu. Leinaremmelgas (S. x sepulclaris) on üks ilusamaid lehtpuid nii suvel kui talvel
Täna paistis tunnikese päikest. Aed magab veel, aga ta on vist kergelt ringutama hakanud. Kuigi see vettind maailm eriti õue ei kutsunud, jäi mu pilk korraks puudele peatuma. Algul mõtlesin, et mu nägemisega on midagi lahti, aga tõesti, tõesti, maailm hakkab värve muutma. Hõbepaju (S.alba) `Gold` on nii erksas oranžis rüüs tavaliselt märtsi algul, ka kontpuude varred on juba erepunased.

Pildistasin puid kaugelt ja lähedalt, praegu on hästi näha, kes ja kus kääre vajaks. Keerdoksalisel pajul `Ural2` on nii mitmedki oksad üsna ripakil.  Enne mahlajooksu lõppu terariistu siiski kasutada ei tohi, võrade korrastamine jääb aega, kui puud lehes.
 kased on üleöö võtnud tuntavalt punaka jume

ja see väga erilise kujuga pihlakas ongi punakas-hallikaspruunide tüvede taustal juba selgelt roheka haloga.
Nii, et pole midagi nii pime, kole ja kõle kui tundub. Tegelikult hakkab aias üht-teist juba toimuma.