LUND ON PALJU JA MA KA KUDUSIN

Ma polnud vist 2 aastat vardaid kätte võtnud. No mis sa ikka nendega peale hakkad, kui kellelgi pole midagi vaja. Lihtsalt niisama ajaviiteks ma aga midagi teha ei taha, seda enam, et mul seda ülearust aega, mida niisama viita, lihtsalt polegi. Aga tänavu on neid kudumeid kohe üksjagu vaja. Alguse sai kõik sellest, et ühed pisikesed jalad igatsesid sooja, aga mis sokid, kui seda jalakest pole õieti olemaski. Kudusin siis ühed torukesed. Ei tahtnud teised kuidagi jalas seista, ikka libisesid maha. Siis võtsin kätte ja kudusin ikkagi sokid. Said suured ja ei taha ka kuidagi jalas püsida, päris hambatikkudega ma neid siiski tegema ei hakanud. Las inimene kasvab. Siis kudusin ühe alt satsilise pikema vesti, algul on teine säärane eelmise sajandialguse kleidi moodi asjandus, mida pikemaks lapsuke kasvab, seda vestimaks asi muutub. Ühtki neist kolmest ma ei pildistanud, oleks ju võinud.
 Siis kudusin ühe kampsuni, selge, et roosa. Nii pisikestele asjadele on väga raske valida mustrit. Kui teda saab väga edukalt kududa sukavarrastega, siis ei mõtle ju välja midagi erilist, mis lihtsalt kuskile ära ei mahu. Seda pildistasin, puuduvad valged nööbid saabusid päeva õhtuks

Siis oli vaja kududa vaid õige pisut suurem kampsun. Tahtsin ta teha helesinise, aga puhasvillane oli poes sedakorda otsas. Akrüüle, neid jah on kõigis vikerkaarevärvides, aga nad on juba käes kuidagi ebameeldivad katsuda. Valisin siis helehalli. Mulle hall meeldib, aga siis hakkas süda valutama, et äkki jääb liiga vanainimeselik ja vigurdasin veidi värvidega, seadsin neid risti ja püsti. Ja ega see polegi mingi pitsiline pidusärk, vaid hoopis tegusa mehe, kes peab maad kaevama ja kive teisaldama ja lompide sisu uurima, tõsine värk. Varrukad ja kogu kampsuni kudusin õige pisut pikema, et ta ka paari kuu pärast veel selga läheks. Asjanduse juurde kudusin ka sokid, aga ka neist pole miskipärast pilti. Sokid nagu sokid ikka, mis neist ikka nii väga siis...

Ilm on parajalt karge, ööd püsivad -10C ringis, päevad on samuti kergetes miinustes. Viimastel päevadel on meile jõudnud korralik talv, lund on sadanud mitu päeva järjest ja sellesse võib nüüd päris ära uppuda.
Õnneks pole meil siin hulkuvaid koeri, kitsede liikumine kohevas lumes on väga vaevaline, seda, kuidas neid jalgu lumest kätte saadakse, oleks vaja filmida.

Kogu veebruar on olnud väga pime ja sombune, need üksikud päikesepäevad, on olnud tõeliseks kingituseks ja siis tuleb kohe vägagi kevadine tunne peale. Kui mujale tuleb aina juurde, siis vähemalt katused sulavad päikeses. Purikad ei tilgu, vaid sirisevad, mõned tilgad on isegi pildile jäänud :)

Paar päeva tagasi vaatasin esmakordselt tänavusi taimekatalooge :D, eks peab neid veidi põhjalikumalt ka uurima.