LÕHNA- ja HINGERAVI

Polegi ju midagi rääkida, niigi on selge.
Aga tegelikult oli täna nii armas päev, et sellest rääkimata jätmine oleks küll selge patt.
Meil käisid külas Luualapsed grupist 16 MESÕ 1. Siin on aegade jooksul käinud igasugust rahvast, aga nii rõõmsameelset, uudishimulikku ja tegusat-töökat seltskonda pole me ammu-ammu näinud.
Tuul oli küll üsna tugev, aga niipalju need taevased meid hoidsid, et päike paistis ja midagi kaela ei kallanud.
Päev algas peale tutvumise ja lühikese hommikukohvi niimoodi. Ma ei küsinud, kas ma võin inimeste nägusid näidata, seepärast on fotodel ikka traditsioonilised kehaosad

Kõige suuremat rõõmu tunnen ma väljapuhastatud müürist, mida kattis ülekasvanud ja vanadussurma surnud ning lõpuks ka külmavõetud tuhkpuu. Küll see oli ränk töö.

Muidugi ei saanud paari tunniga kogu aed korda. Aga hulk kätepaare jõudis teha rohkem kui lootsin

Peale väikest puhke-ja lõunapausi  algas aias ringkäik. Tundus, et rahvas jäi meiega rahule. Kuigi aeg kihutas tagant, polnud kellelgi äraminekuga kiiret.

 Selliseid tänusõnu, mida tahaks neile öelda, pole veel välja mõeldud. Ja need mõned kaasaantud tuustid ei korva mitte raasugi tehtud heateost. Sellele rahvale võiks lausa suvelaagri korraldada.
Süda laulab ja aed naeratab vastu.

TALVE-EELSED KEVADTALGUD

Meie kevadtalgupäev, 22.04, oli määratud varakult, sest aalujate ürituste graafik on ülitihe. Loomulikult ei osanud keegi 1,5 kuud tagasi säärast veidrat kevadet ette näha. Reedel, päev enne meie tööpüha, palus Muhedikupapa, et ma helistaksin inimestele ja teataksin talgute ärajätmises. No ei! Kui muud ei saa, siis väikese kokkutuleku ikka.
Laupäeva varahommiku vihmasadu ei tõotanud midagi head. Aga kella 9 paiku hakkas paistma päike ja seejärel tundus, et kõik taevased jumalad kogunesid meie talu kohale. Üle hulga aja sai nautida tõeliselt ilusat kevadpäeva.
Hommikukohv joodud, jõukohased ülesanded sõpradele kätte jaotatud ja töö võis alata,

Kõrgpeenrad olid keltsast vabanenud nädal tagasi, mis lubas külvata spinati, erinevaid salateid, porgandit ja tilli.

Lõpuks on kõik 12m3 puid ladustatult kuuris

Rehatööd jätkus kõigile

Kuigi enamik püsikupealseid oli varakult maha lõigutud, jätkus nii kõrgemad kui päris peeneid taimi, kes puhastamist vajasid

Sügisel pügamata jäänud hekk sai suures osas korrektse näo. Nii nagu peab.

Talgulisi ja töökohti oli muidugi rohkem, aga meie ammune kokkulepe ei luba inimesi näidata. Korrastati veel üks talvel murdunud iluõunapuu, mängiti oksapurustajaga, puhtaks sai sukulentide müür ja ikka veel lõiguti ja lõiguti.

Jätkus aega ja silmi ka õite ja muu põneva jaoks.

Järjekordne esmaõitseja `Natasha`

Pole küll veel õis, aga ka lehepungad on ilusad

Sinilillepidu. Neid on kohe igasuguuseid

`Rosea Plena`

Ma arvan, et igas aias väärib uudistamist peale lillede ka muud. Meie MeTaSaurus :)

Ja see on mingi ürgne voolujooneline tegelane. Või on neid seal koguni mitu?

Kella 14 paiku külastas meid esimene ülilühike vihmasagar, saime ka peotäie lumemannat. Päris suur tegu oli talgurahva lõunalauda saamine. Peale talgusupi mõned tulnuist lahkusid, aga enamik jätkas poolelijäänut.

Oh seda rümpsu. Kust teda küll niipalju kogunes. Mul on palju aastaid tunne, et sügisel enamvähem puhtaks tehtud aias tegutsevad talvepimeduses mingid pahad trollid või veel keegi seesugune ja lõbutsevad suurt kevadsodi tekitades.

Selliseid koormaid rändas lõkkeplatsi hulgaliselt

Kell 15.57 saabus talv. Vaatamata sellele, et tihedas sajus polnud enam puhastatavaid taimi nähagi, jätkasid kõige vapramad, loe kreizimad, tööd kuni kell 17 kamndasin ma tööpäeva lõppenuks ja rahva sisse. Ei saa oma südametunnistule võtta kopsupõletikke või muid jubedusi.

Me oleme südamest ja veidi rohkemgi tänulikud kõigile appitulnuile. Seda tööd, mis tehti, tulnuks Muhedikupapal üksi teha vähemalt kaks nädalat.

See ilus lumesadu kestis hilisõhtuni ja tekitas hinge imelise rahu. Palju puhtamaks saanud aed sai korraks paksu valge vaiba ning pesti korralikult puhtaks.

Täna on sellest ilust järel vaid riismed, ilm on tänavuse kevade kohaselt hall, sombune ja uduvihmane. Sooja 2,6C

AUGUSTI II NÄDALA RINGVAADE KOLMES OSAS

Kui see lakkamatu vihm kogu madalama ümbruse ära uputab ja me jääme siia mäe otsa üksikule saarele, peab ka kelder täis saama, sest sügavkülmikusse enam suur midagi ei mahu.

I OSA
Peaaegu kogu nädal kulus purkimisele.
Kukeseened omas mahlas.
 Ma ei teinud marinaadi, pigem on need soolaseened kerge vürtsilisandiga. Kukeseened on selleks liiga väärtuslikud, et neist vaid salat teha. Soolatud seenest saab igasugu roogi valmistada.

Kui siiani saime kurke mõnekaupa, siis nüüd hakkas neid niipalju saama, et kõike ära süüa ei jõua.
Sinepikurk. Kui ma ta juba ära segan, hakkab Muhedikupapa poti ümber tiirlema kui mesilane ja seda salatit tuleb mul veel palju teha :)
Retsept. 4kg kurki, 150-200g suhkrut (mina panen 150), 3spl triiki soola, 1klaas 200ml 9%äädikat, 1 kl 250ml õli, 2 tl jahvatatud pipart, 2 tl tšilliplb-t, 3 spl sinepiplb-t, 2 spl purustatud küüslauku. Kurk koorida, lõigata pikuti neljaks, Segada kõik kokku, lasta seista kuni 4 t, aeg-ajalt segada. (mitte lasta kodakondsetele ära süüa :D), kuumutada keemiseni, kohe purki ja teki alla. Valmis!

Kui ma ML-s seda retsepti nägin, mõtlesin, et kes seda küll tegema peaks. Aga siis tuli endal tahtmine ta ära proovida
Männikurk. 1kg kurki, 4-5 nooremat 5-7 pikkust männioksa. Pestud ja otstest lõigatud kurgid üle kallata keeva veega, lasta jahtuda ja kallata üle jäise veega. Siis panna purgipõhja paar männioksa, laduda kurgid ja peale ülejäänud männioksad. Keeta marinaad 1l vett, 2sl soola, 2 sl suhkrut (võib ka 1) ja kallata see keevalt kurkidele. Lasta seista, kallata soolvesi kurkidelt potti, lisada 100ml 9% äädikat ja kallata uuesti keevalt kurkidele. Kaanetada, teki alla. Marinaad oli, kuidas seda nüüd öelda, huvitava maitsega. Valmis ma selle purgi tegin, aga kas need kurgid ka söödavad on, selgub hiljem.

Suvikõrvitsa ikraa. 3 kg suvikõrvitsat riivida, nõrutada, 1 suurem v 2 väiksemat porgandit riivida, 150-200 ml suhkrut (ma panen teda kõigis hoidistes minimaalse lubatu), 1dl õli, 2 spl soola, 5-6 hakitud tšillipipra kauna, asendasin 1,5 spl tšillipulbriga, 200-300 ml pressitud küüslauku, till, petersell, koriander hakkida peeneks, 1 tl piprasegu, 1 spl 30%äädikat. Segada kokku ja keema, lisada 300-500g tomatipastat, mul oli see basiilikuga. Keeta pehmeks ja purki. Sarnaneb veidi adžikaga.

Marineeritud kurk. Usun, et paljudel perenaistel on see klassikalise marinaadi retsept olemas. Paarile purgile ei jätkunud väikest kurki, sinna panin mõned  ploomtomatid.

II OSA
Eile oli meil eriline päev. Tänavu tähistab liiliakasvatajate organisatsioon `Lilium Balticum` oma 30.juubelit. Neile üritustele, mis kestsid juulis nädal aega, olime ka meie kutsutud. Kuna meie Lätti ei läinud, tuli Lätimaa meile. `Lilium Balticum` asutati 3 liiduvabariigi, Eesti, Läti, Leedu liiliakasvatajate ühendusena keskusega Lätis. Kuulusid sellesse nii professionaalid Salaspilsi, Riia ja Tartu BA-dest kui hobiaednikud ja sordiaretajad. Põhikirja koostasin mina. Juhatus valiti alati 3-liikmeline, olin peene nimega Eesti asepresident. Korraldasime igas riigis näitusi, meie oma oli Tallinnas Lillepaviljonis, viimane koostöös tehtud näitus oli 1989.a Riia lossis. Praegu on see Läti presidendipalee. Korraldasime ka mitmeid suuri rahvusvahelisi konverentse ja sümpoosione. Viimane selline üritus oli samuti 1989.a. Jurmalas. Osa võtsid sellest tõelised tähed Venemaalt, Hollandist Bischoff-Tullekeni peaselektsionäär prof, Peter Schenk (teda kohtasin mitu aastat hiljem ka Tallinnas) jt, liilikasvatuse korüfeed Poolast ja Tšehhist, Ei maksa arvata, et Venemaalt vaid halb pärit on. Praegu otsib kogu läänemaailm tikutulega kulla hinna eest nende väga külmakindlaid ja vastupidavaid aretisi.
Tänaseks on `Lilium Balticum` lätlaste organisatsioon, kuhu võivad muidugi kuuluda ka liiliakasvatajad väljastpoolt Lätit. Suurte pöördeliste sündmuste ajal, kus lagunes NL, ei olnud seadusandluse lünkade tõttu teda võimalik enam registreerida riikdeülesena. Ka näitused on nüüd vaid kohalikud ning suuri konverentse enam ei korraldata, põhiliselt Venemaa ärakukkumise pärast. Sealt oli meil kõigil palju õppida, kuigi lätlastel endil on mitmeid nimekaid sordiaretajaid, on kogemuste vahetamine ja uue vanematematerjali saamine alati asjale vaid kasuks.
17 inimest Salaspilsi ja Riia BA-st, kelledest enamiku vanemate olijatega polnud me kohtunud 25 aastat ning mõned noorema generatsiooni esindajad jõudsid meile kella 10 paiku. Kohtumisrõõm oli suur. Väga suur. Ma pean piinlikkusega tunnistama, et 2 inimest, kellega olime me tihedalt lävinud, ma ära ei tundnud, aeg oli neid kenasti räsinud. Ma ei tea muidugi, kuidas oleks olnud meie endiga, kui me oleksime mujal kui meie koduõuel kohtunud.
Kahju ainult, et eilne ilm oli kõike muud, kui, et ilus. Tugev tuul, külm ja paduvihmane. Kuum supp ja kohv vast aitasid külma-ja niiskusetunnet vähendada. Grupp jagunes pooleks. Osa vapramaid läksid Muhedikupapaga aiatiirule, osa, kellega olime olnud tihedamalt seotud, jäid minuga tuppa. Veerand tunniga oli veerand sajandit olematusse haihtunud. Säravad silmad, rõõm kokkusaamisest, huvitavad vanemad fotod, A.Kruminš näitas oma uuemate aretiste fotosid. Rääkisime nii olnust, kui olevast ja sellest, mis neil edaspidiseks plaanis. Tänavuse talvega oli avamaal hukkunud peaaegu 100% trompet-ja idaliiliate suured kollektsioonid. Alles jäid vaid need sordid, mida sordiaretajad sortide säilimise nimel kasvatavad kasvuhooneis.
 Aga nagu alati, juttu võiks ajada päevi, aga aega napib. Noorem seltskond tahtis kindlasti ära näha ka Tartu BA. Sealne tiiruke oli järjest hullemaks muutuva koerailma pärast hästi üürike. Hüvasti jätsime ja lubasime kindlasti juba lähitulevikus uuesti ja pikemalt kohtuda kui Muhedikupapa Tartust tagasi toodi.
Kui nad lahkusid, jäin mõtlema, mis meil eestlastel küll viga on. Juba ammustest aegadest tean, kui ühtehoidvad, hoolivad, üksteist toetavad, jagavad ja sõbralikud on läti aednikud olenemata ametkohast, olenemata tiitlitest. (Meie oleme nüüd ka mingi auasjandused :D). Meil käib üks halvustamine, solvamine, ületrumpamine, ärapanemine ja -tegemine. Aga see selleks, las neil olla. LIhtsalt äkki tulid sellised mõtted pähe. Ma ei lase enda head meeleolu mitte kuidagi rikkuda.

III OSA
Aiauudiseid on meil ikka ka :)
Tegelikult näeb aed peale vihmavalinguid ja mitut rahehoogu üsna sügisene välja. Natuke vara, aga mis teha, ilma vastu me ei saa.
Üks väga ootamatu ja ilus leid. Forsüütiate vahelise pingi ette oli tekkinud selline floksi seemik. Kuidas ta seal küll niimoodi kivide vahel üles sai kasvada, et me teda ära ei tallanud, on omaette mõistatus. Täiesti puhasvalge iludus vajab nüüd nime. Kui kõrgeks ta kasvada võib ja kui rikkalikult ta õitseb ning kuidas haigustele vastu peab, selgub ajaga.

Meie kõrvitsamägi kompostihunniku otsas

ja siin on peidus säärased suured tegelased, mis ei sarnane kuidagi eelmise aasta viisakama, väiksema suurusega kõrvitsaile. Mis nendega peale hakata, kohe ei teagi.

Tormi murtud puu hoiab end paari juurekesega maa küljes kinni ja valmistab isegi saagi ära

Küll võib üks õrn õieke ilus olla. Väga põneva aretuslooga`Marie Bugneti` tunneb ka kinnisilmi lõhna järgi ära, segi võib seda vaid ta õe `Theresa Bugnet`iga. Kas ta ka normaalselt õitseb kaks korda või on see lihtsalt noorukese põõsa omapära, ma ei teagi.

JUULI ON POOLEKS

Kuu esimese poole sajud hakkasid juba väsitama, midagi tarka aias ju teha ei saanud. Meestel hakkas koguni nii igav, et kui muud ei saa, siis auke kaevata ja hunnikuid tekitada on ehk ikka võimalik :)

Esmaspäevast anti meile 3 kuiva päeva. Oli see vast suur õnn. Kõigepealt tuli teha üks korralik fotokatiir ja seejärel kulus kogu aur niitmisele. Korda said õuealad ja 1/3 parki.
Mulle meeldivad kõrgekasvulised püsikud, kui nemad puhkevad, on tõesti südasuve aeg. Ja veel meeldivad mulle kõik pisut veidrad õied
Kaunis teleekia (Telekia speciosa)  on tõesti kaunis :) Kuidas küll üks tugevakasvuline ja suurte lehtedega taim säärase niru, aga pilkupüüdva õie suudab valmis teha, on mõistatus

Väga toredad taimed on varju ja niiskemat pinnast vajavad upsujuured
Must upsujuur (Veratrum nigrum)

Roheline upsujuur (Veratrum viride) ja tema kõrval õrnõhuliste õisikutega südajas makleia (Makleaya cordata)

Ängelheinad on ühed võrratud taimed. Neil võib imetleda nii õisi kui lehti `Elin`

Ja muidugi ei saa aias mitte kuidagi hakkama lursslilledeta (Cimicifuga). Temast veidi allpool õitseb kollane ängelhein.

Kõige võimsamaks kasvavad aga uhked vaigulilled (Silphium). Kõrgete istutusala on praegu just sellise, veidi metsikuvõitu välimusega, mis mulle meeldib.

Floksid peavad aias samuti olema, mulle meeldivad nii nende õied kui lõhn. `Helmi Puur`

Rahmeldajal oli vist õigus, kui ta kirjutas, et rohimine on out :) Ega vihmaga saagi, aed on täitsa hukas, aga koos metsporgandiga on `Lilac Time` päris huvitava koosluse moodustanud

`Blue Paradise` on minu jaoks üks ilusamaid ja rikkalikkumaid õitsejaid

Ka kellukad kuuluvad mu lemmikute hulka, aga neid on meil imelikul kombel kuidagi väheks jäänud. See viga tuleb kiiresti parandada
Täpitud kellukas (Campanula punctata)

Hostadel on peale kaunite lehtede ka imeilusad õied. Mida suuremaks puhmad kasvavad, siis uhkem on ka õitsemine

Liblikamagnetil mugul-askleepias (Asclepias tuberosa) pole pildistamise ajal kahjuks ühtki tiivulist

Mõnel taimel on nii ilusad lehed, et õisi polegi vaja

Mõned taimed on ilusad ja huvitavad ka peale õitsemise

Piltmõistatus, kes nii teeb?  Kui silmad kissi panna ja kaugelt vaadata, võiks äkki isegi kannatuslille pakkuda :D

Suvikutest on parim sinine tiiviklill. Ei ole teda võtnud ei vihmad ei tormid.

Ma olen sageli mõelnud, et kui ma peaksin soovitama kellelegi vähest hooldust nõudva aia rajamise, pakuksin välja vaid puittaimed. Inimesed ei taha uskuda, et on piisavalt põõsaid, kellega saaks rajada terve suve õitsva aia. Aga nii see on. Praegu õitsvaid või alustavaid või just lõpetanud on tunduvalt rohkem, kui ma siin neid näitan
Amuuri ligustriin (Syringa amurense) alles alustab ja mismoodi ta veel lõhnab

Usun, et sellist põõsast tunnevad vaid vähesed- heitlehine männas-iileks (Ilex verticillata)

Kuslapuude perekond on põnev. Ronijaid pole meil enam kuskile panna, aga kuslapuude huvitavaid põõsasvorme on selle puudujäägi korvamiseks piisavalt, hübriidne Lonicera x `Honey Baby`

Alpi kuslapuu (L.alpigena) on ära õitsenud, aga varsti kaunistavad teda erepunased marjad

Alustamas on hortensiad
Puishortensia `Annabelle`

Suurelehised on tänavu tavapärasest veidi hilisema algusega. Ju mõjus neile see pikk kevadine kuivaperiood

Mulle meeldivad väga diervillad e. takispuud. Teravalehine diervilla (Diervilla sessilifolia) `Cool Splash`

Ojadiervilla (Diervilla rivularis) `Troja Black`

Harilik äädikapuu (Rhus typhina) praegu

Meil on ainult 5 roosi ja isegi nende hulgas on osatud tekitada segadus. Nimekirjades figureerib sel kohal `Sebastian Kneipp`, mujal teda pole, aga kas ta tõesti puhkeb niimoodi? Peaks ta ju hoopis roosam olema.

`Larissa` on `Larissa`

Viinapuudel on olnud hea aasta, elavad ja talvituvad nad meil ju ilma igasuguse katteta

Kokkutulekul me ei käinud, aga taimede, blogide ja fotode kaudu saime me sest osa küll.
Eile potsatas Rahmeldaja meile 2 kasti taimi. Aitäh äratoomise ja ajutise hoolitseva kodu pakkumise eest Sulle, aga mulle on mõistatuseks, Kesse neid niipalju lõpptulemusena ikkagi kokku ahnitses. Enda meelest palusin kokkutulijailt vaid 3 taime :). Aitäh kõigile, kes mu soove meeles pidasid ja neid täita võtsid.

Peale Rahmeldaja saabus eile hommikul kohale ka Kaarnalill, Muhedikupapa sai seekord kaaslaseks Rahmeldaja, Kaarnalill haaras teelt kaasa Aidi ja sõit läks Võsiverre aiakolimistalgutele. Õhtul lubati meil rahuldada oma uudishimu, vaadata üle pere uus kodu ja taimedest tühjaks laadida 3 autot.
Niimoodi saabusime me väga ilusa ja tähendusrikka nimega Lille-Anni külla. Pilt on tehtud läbi mitte kõige puhtama autoakna

Õuel võttis meid vastu selline peremees. Igal perel peavad olema ju oma põrsssad- kassid, koerad või siis kalad. Siin hoopis väga sõbralik kalkunimamma.

Mulle meeldib vaadata algusi ja siis seda protsessi, kuidas võpsikust hakkavad kalliskivid välja kooruma. Nii hullus olukorras, kui kunagi meie oma, pole olnud ei Trummi metsaalune koos valge telgi ja maja vundamendiga ega Tsiili lääpas okastraataiad ja lepavõsa. Kaarna elupaik on selle kõrval päris korraliku õuega ja kunagi on seal olnud tõeliselt kena iluaed. Tunnistust sellest annavad hekid ja mõned ellujäänud püsikud. Nädal niitmist ja saetööd ja juba saab näha, mis seal vanast peidus ja kuidas enda kodu rajada. Aga kõigepealt on vaja end sisse seada ja korraldada ka taimedele laopeenar. Lapsed peavad kooli minema korras elamisest.
Palju õnne, edu ja jaksu kogu perele. Perenaise päikesena särav nägu lubab seda kõike ja veel pisut rohkemgi.
Eileõhtune päikeseloojang pani ilusale päevale ilusa punkti

Aga täna sajab jälle. Algus oli öösel kella 3 paiku, nüüd keskpäeval peab väikest vahet ja laseb veidi niita. Traktoriga küll mitte, aga trimmer on ka hea riistapuu.