LÕHNA- ja HINGERAVI

Polegi ju midagi rääkida, niigi on selge.
Aga tegelikult oli täna nii armas päev, et sellest rääkimata jätmine oleks küll selge patt.
Meil käisid külas Luualapsed grupist 16 MESÕ 1. Siin on aegade jooksul käinud igasugust rahvast, aga nii rõõmsameelset, uudishimulikku ja tegusat-töökat seltskonda pole me ammu-ammu näinud.
Tuul oli küll üsna tugev, aga niipalju need taevased meid hoidsid, et päike paistis ja midagi kaela ei kallanud.
Päev algas peale tutvumise ja lühikese hommikukohvi niimoodi. Ma ei küsinud, kas ma võin inimeste nägusid näidata, seepärast on fotodel ikka traditsioonilised kehaosad

Kõige suuremat rõõmu tunnen ma väljapuhastatud müürist, mida kattis ülekasvanud ja vanadussurma surnud ning lõpuks ka külmavõetud tuhkpuu. Küll see oli ränk töö.

Muidugi ei saanud paari tunniga kogu aed korda. Aga hulk kätepaare jõudis teha rohkem kui lootsin

Peale väikest puhke-ja lõunapausi  algas aias ringkäik. Tundus, et rahvas jäi meiega rahule. Kuigi aeg kihutas tagant, polnud kellelgi äraminekuga kiiret.

 Selliseid tänusõnu, mida tahaks neile öelda, pole veel välja mõeldud. Ja need mõned kaasaantud tuustid ei korva mitte raasugi tehtud heateost. Sellele rahvale võiks lausa suvelaagri korraldada.
Süda laulab ja aed naeratab vastu.