Monday, April 30, 2012

HAAREM

Äraspidine. Üks vs neli:) Ei mingit duelli ega sebimist, suled ei lenda. Tasapisi taarutakse edasi-tagasi. Vahepeal puhatakse. Näib, nagu seataks end männi varju magama, aga veidi aja pärast tõstetakse ikka pead üles. Emalind vaatab kogu seda tammumist üsna ükskõikselt pealt. Kui kiiresti part jõuab lendu tõusta? Rebase õhtune jalutuskäik on veel tegemata.
Pilt on kehvake, väljas oli juba väga hämar. Lähemale ka tõmmata ei andnud, siis poleks nad kõik peale jäänud.

Friday, April 27, 2012

PUUPÄEV

 Ma hõiskasin küll, et homme s.t. eile saab istutada, aga tegelikult ei saanud. Me ei vaja oma koorma kohaletoimetamiseks küll rekkat, sest mida aasta edasi, seda raskemaks läheb, et leida midagi huvitavat, keda meil pole. Häda on hoopis selles, et seekord olid mõned puud sellise pikkusega, et meie pisike ei mahutanud neid mitte mingist asendis ära. Ja need jõudsid alles eile õhtul meieni.
 Eile aga külvasin. Öösel oli sadanud korralikult vihma ja meie kõrgpeenra muld oli soe ja niiske. Kogu avamaa köögivili sai maha. Ma ei tea, misasja päev see oli, aga kõik juurikad, lehed ja õied said mulda. Kartuli panime ka pottidesse ära. Nii, et sellega enam muret olla ei tohiks. Kasvuhoonega ootan veel mõned päevad.

 Täna aga oli see päev, mida olen kohe üsna pikalt oodanud. Hommik oli küll väga päikseline, aga potipuudele ei tee see midagi. Mida edasi kell liikus, seda sombusemaks läks.
Vat, puid ei saa niimoodi istutada, et viskad maha nagu seemne mulda ja asi korras. Nendega peab sedasi isemoodi suhestuma ja nende jaoks peab olema aega ja pealeselle veel see õige TUNNE ka. Täna oli kõik olemas. Eks kõigil ole oma võtted,.kuidas puid istutada.  Meil käib see nii, et algul tuleb maasse sügav auk kaevata:). Siis tuleb see põhi segi songerdada ja panna sinna igasugu head manti, siis veidi mulda ja siis auk sedasi silmini vett täis kallata. Ja nii kaevab mees ja mina kastan valmis mitu auku. Noh, kõigepealt, enne auke, käin ikka oma traatidega ka need kohad üle.  Kuni vesi augus vajub, harutan lahti mullapallid. Mõned jaoks minu jõust ei piisa, neid sangutame kahekesi, et juured ikka sirgu saaks ja et see läbikasvanu ka edaspidi vett sisse võtaks. Kui asi väga hull on, pistan puu mõneks ajaks vette, on lihtsam lammutada. Ja otse loomulikult tuleb puud uurida ja ära arvata, mida ta ise mulle öelda tahab, et mismoodi tal kõige parem olla oleks.
Nojah, ja kui vesi on maapõhja ära vajunud, siis veel mulda ja siis puu. Mulda niipalju, et istutuskõrgus õige oleks. Mulla vahele veel sorts vett ja siis korralikult istutusauk kinni ja kõige lõpuks tuleb kastmisrenn kujundada. Niimoodi istutades pole vaja hirmu tunda, et puul ei jätku vett isegi siis kui valitseb kõige suurem põud. Puu istutatud, tuleb paigaldada tugipostid ja meie oludes kohe ka võrgud. Kuigi puu kasvab mõnd aega puuris, pole hirmu, et mõni näljane ta ära närib.
Vahepeal tuleb loomulikult vaadata, kuidas vanemad puud end tunnevad ja mismoodi nad end üleval peavad. Kasepungad on lõhki, lehisel ka. Peitõieline kuslapuu täies lehes. Osa pärnasid on samuti varsti rohelised, osa ootab veel. Istusin ja vaatasin, et vähe sellest, et osa puid on juba oma kasvukõrguse saavutanud, on nad jõudnud ka tüvesid jämedamaks hakanud kasvatama. Täiesti uskumatu- alles nad olid kõik sõrmejämedused vitsakesed. Muidugi, meetrijämedused tüved on tulevikule imetleda, aga ma olen ka sellega juba rahul. Mõned osad me pargis on juba pensionäride pargi mõõtu andvad. Puudest räägib oma juttu ja saladusi igaüks isemoodi.. Mul tuli vahepeal kohe selline pühakojas viibimise tunne peale.
No mis me siis istutasime? :D
 Kõigepealt leidsid endale kodu hariliku vahtra sammasvorm `Columnaris` ja udupea ehk ühest pärna nõialuuast poogitud sort `Henryk Eder`. Ta on tõeliselt naljakas pusapea tikksirgel alusel. Edasi istutasime kuused, mul on tahtmine saada endale kõik liigid, keda vähegi on võimalik meil kasvatada. Vormid on ka uhked ja eks meil on neid ka olemas, aga liigid on eriti huvitavad. Muidugi, need väikeaedadesse ei mahu. Seekord siis sitka ja meil väga haruldased Glehni kuused. Üleüldse, puid on rohkem kui nimetusi. Okkalised paigas, jätkasime lehtpuudega. Üsna eksootiline, väga suurte lehtedega, noorte punaste (tekitavadki punase halo) ja samuti üles suunduvate võrsetega sammasja kujuga ameerika pärn `Nova`, siis paberikask ja arukase sort `Golden Cloud`. Kaskedega on nagu kuuskedega, ka nende kõik liigid on mu unistused. Esimene saarepuu- pensilvaania ehk punane saar. Siis 2 kirjude lehtedega ontaario paplit `Aurora`. Nende pungad olid üsna avanemispäri, ma kohe tahan näha seda nende ümber tekkivad nimbust. Ja kõige lõpuks tõeline maiuspala, (mis ei tähenda, et eelnenud mingitmoodi kehvemad oleksid) keerdoksaline pärn `Tortuosa` Nüüd on meil selline tantsivate puude osakond ka olemas, sealkandis on teisigi sääraseid. Kui kõik on istutatud, käime puud veelkord üle ja nad kõik saavad veel niipalju vett, kui sinna renni mahub.
 Kade ma pole kunagi olnud, kellel on nüüd tekkinud himu põnevate pärnasortide järgi, peaks auto pöörama Polli Kuningapere e. väga nimeka aedniku K.Kuninga poole. Need tänased ja ka eelmistel aastatel saadud väga põnevad sordid on tema poogitud, olenemata sellest, milline puukool neid müüb. Ja sellest aiast on muudki põnevat kaasa võtta, oma silm on kuningas. Viimase puu istutamise lõpus saime kaela korraliku vihmavalingu s.t., et see viimane kastmine, mida ise teeme, jääb homseks.
 Aga räägitakse, et kui aednik istutab ja taevas kastab, tähendab see, et kallim armastab veel:)
Nüüd on tulemas põõsapäevad, aga enne tuleb ootel olemaolevatele lõunanaabritelt üht-teist seltsiks tuua. Tulbipuu ootab samuti oma sooja kohta, aga tema pole meil enam mingi haruldus:)

 Helleborus orientalis `Tricastin`. Keegi küsis nende kasvatamise kohta, Kaaren vist. Nendega pole mingit probleemi. Tuleb vaid valida poolvarjuline ja viljaka mullaga kasvukoht ja taimed maha istutada. Talveks ma neid ei kata, aga ei lõika ära ka vanu lehti, seda teen kevadel. Kui taimed on väikesed, vajavad nad juurdumiseks paari aastat, esimesel kasvuaastal väiksemad ei õitse. Kui aga tegemist on suurema puhmikuga, näeb õisi juba järgmisel aastal . Lumeroose on parem istutada kevadel, sest siis on juurdumise aeg pikem, aga ka sügisene istutamine pole mul siiani neile midagi paha teinud. Noori taimi tuleb põuaga kindlasti kasta. Ja ongi kogu tarkus. Haigusi, kahjureid pole ma neil näinud.

Wednesday, April 25, 2012

PIDU MINUS ENESES JA MEIE ÕUES KA:)

Aprillis viivad kõik teed Järvseljale. See tänane oli päikesekuldne, sinilillesinine ja ülasevalge. Tagasõit oli veel kuldsem-kuldsem, sinisem-sinisem, valgem-sinisem ja valgem-valgem. Hing laulab oodi kevadele ja puudele. Homme saab jälle istutama hakata:D

Monday, April 23, 2012

KAKS KAUNIST KEVADPÄEVA

 tähendavad tegelikult kaht tõsist tööpäeva. Ja need omakorda lasevad aduda, millest inimene koosneb. Otse loomulikult on olemas selg. Ja siis veel tagumik, kintsud, põlved- ühesõnaga jalad. Õlad, küünarnukid, randmed, sõrmed - kõik on paigas. Imelik ainult, et tänane kõnnak on meil mõlemal muutunud kuidagi puiselt ja pardilikult taaruvaks:)
Ja muidugi on olemas ka mõned õied.
Praegu õitseb meil 2  saksa aedniku Gisela Schmiemanni aretatud Lady-seeria lumeroosi. Ühest ristamisest sai ta sai palju üksteisega väga sarnaseid, aga ka veidi varieeruvaid seemikuid, kes kõik endale eraldi nime ei saanud. Ja nii hakatigi neid kõigist muudest sortidest eristama seeriatena. Mõnede allikate kohaselt on nad kaukaasia lumeroosi sordid, kuid aretaja ise märgistab neid hübriidsetena.
 Lumeroos (Helleborus x hybrida) ´Pink Lady`
 ja siin on ta lapsuke e. seemik, kes on juba Eestis külvatud.
 Helleborus x hybrida `Red Lady`. Kahju, et sel aastal ei õitse meil esimesed täidiõielised sordid.
 Kahelehine silla ehk kahelehine siniliilia (Scilla bifolia) ´Rosea`. Tema laiutab kohe mitmel ruutmeetril ja küsib vist kerget vähendamist ja harvendamist. Vaatamata oma tagasihoidlikkusele paistab ta aias tänu roosadele tolmukatele ja ülespidi vaatavatele õitele üsna kaugele.
 Sinine kirgaslill (Chionodoxa luciliae) on samuti üks mu kevadistest lemmikutest.
 Õrn anemoon (Anemone blanda) `White Splendour` on üks väga vapper ja armas varakevadine õitseja, kes sobib suurepäraselt ka poolvarju ja lepib isegi varjuga.
 Kevadadoonis (Adonis vernalis) paneb oma läikivate õitega särama kogu aia. Tema õde amuuri adoonis pole veel oma õisi avanud..
Ja päris hea, et täna sajab jälle sooja ja mõnusat kastmisevihma, mis sest, et osa aeda vajab veel korrastamist. Aga mida täna ei saa, saab homme ja pole ka midagi hullu, kui ülehomme.

Sunday, April 22, 2012

TEOLT TABATUD

 Igal kevadel on me heinamaa peale lume mineku olnud enamvähem korras. Ilus roheline, pole ei hiirte- ega mutiauke, puuduvad ka lumiseene kahjustused või pole need eriti märkimisväärsed. Aga kui maa veidi sulab, hakkab meil toimuma midagi kummalist. Igal hommikul näeme me sellist vaatepilti. Siit oleks kui seakari songides üle käinud kuigi sõrgade jälgi pole. Kõige hullem, et see elukas keerab üles ka üsna suured kivid ja enne igat niitmist peab nad ära korjama. Küll oleme me nuputanud, kes see kurjam ometi olla võiks, aga lõplikku selgust pole me saanud. Algul kahtlustasime toiduotsinguil rebast. Siis ütlesid teadjamad käpajälgede järgi, et see pole rebane, vaid hoopis mäger. Ka tema on siin ka täitsa olemas,  me oleme teda isegi korra hilisõhtul näinud.
 Ega ma päris niisama ka halise. Muru õhutamiseks on sellised urud natuke paljuks. Ja oleks ta kasvõi korra tuusteldaks sedasi ka naabrite kulusel heinamaal.
 Mine võta kinni, keda siit jahitakse. On need mingid tõugud, sipelgad või hiired? Eile hommikuks oli ta jõudnud juba kaktusemüürini.
 Mees pani traktorile taha raske mururulli ja kulus päris mitu tundi kuni pinnas enamvähem välimuse tagasi sai.
 Peale eilse tõhusa tööpäeva läks mees saunamõnusid nautima, mina tulin arvuti juurde. Ja äkki märkasin silmanurgast õues mingit liikumist. Ossssssaaaaa paganas! Ma tabasin selle peletis-eluka lausa teo pealt. Lähenes ta hiilides ja meie üle naerdes. Õu ju inimestest puhas, mis viga niiviisi tegutseda
 Edasi liikus ta aeglaselt hiilides ja ilmselt midagi nuusutades. Küll mul oli kahju, et mul polnud ta filmimise võimalust.
 Ta on meil vasakukäeline:) Augud kraapis ta vaid vasaku esikoivaga ja see käis nii kiirete liigutustega, et mitte ükski kass ega koer ei suudaks temaga võistelda. Ja siis kaevus ta imelike puurivate liigutustega oma kiilukujulise koonuga sügavale maasse. Ma juba mõtlesin, et torkab kogu oma suht jämeda pea sinna õõnsusse.
 Lasksin tal tegutseda pea tunni, siis koputasin aknale. Teada sain! Ega sellega nüüd peale küll midagi hakata pole, püssi ei haara ja raudu ka kuskile seadma ei hakka. Kui ka oleks mingit tõrjevahendit, kuluks seda vist enam kui tonn. Aga midagi on väja vaja küll mõelda.
 Täna varahommikul unise peaga aknast välja vaadates tundus mulle, et meie Suurjärve on purskkaev pandud.Mu mees võib säärase naljaga hakkama saada küll:) No see veel puudus, mis mu vesiroosidest siis saama hakkab. Aga polnud mingit purskkaevu, olid hoopis suplevad, sukelduvad ja end pesevad pardid:) Ja nii nagu telefon, pole ka fotokas ilmaski seal, kus mina. Nii jäingi ma ilma sest päikeses sillerdavast veemängust. Edasine õnnestus küll tabada. Emalind sulandub kividega kokku. Eks seda peitusemängu ole pesal istumise ajal ka väga vaja.
 Kui see paar ujus, ei mahtunud nad korraga fotole
 Isa on ilus sädelev ja värviline
 Kui veest isu täis sai, uudistasid nad kaldalt üsna üksmeelselt ja ühes suunas vaadates ümbrust. Ja mis mina äkki näen! Appike, üsna üksmeelselt hakkasid nad pisikesi kive vette tõukama. No mida? On neil plaanis mingit kivilossi endile ehitama hakata või? Kaldaroogu meil ju pole.
 Huvitav, aga mismoodi siis edaspidi see partide-rebaste kooslus tegutsema hakkab. Kas rebane õpib ujumise ka veel ära? :D. Põldpüüd pani ta niikuinii juba nahka.
Kuna ma niikuinii eriliselt aedapidi kappaja pole, on mul tunne, et ma pean varahommikust peale kuskile positsioneeruma ja siis fikseeruma, et mitte maha magada veel mõnda põnevat sündmut või elukat.

Saturday, April 21, 2012

AED APRILLI VIIMASE DEKAADI ESIMESEL PÄEVAL

 Veel eile õhtul peale vihma oli tiigi tagakaldas kinni korralik jäälahmakas. Täna hommikuks oli ta lahti pääsenud ning umbes 10m2 tükk ulpis veel vees, mida tuul ühest kaldast teise sõidutas.
 Nüüd pealelõunaks on sedakorda järel vaid talve viimased riismed. Jätkub neid tänase päikesega ehk veel tunnikeseks.

Üldiselt peab talvele siiski tänulik olema. Oli ta kõik taimed võrdlemisi jõhkra külma eest ikkagi korralikult suutnud kaitsta ja katta. Täna võin küll juba öelda, et sel aastal talvekahjusid pole kui mitte arvestada kitsede või jäneste poolt peaaegu maani maha söödud kaht enelat. Aga selles pole mitte talv, vaid meie ise süüdi. Ometi kontrollisin sügisel, kas kõigele vajalikule on ikka võrgud ümber saanud. Aga ju need õnnetukesed siis kuidagi kahe silma vahele jäid.

Peale eilse vihma on aed ja mets tõesti nagu puhtaks pestud ja suure õiteaja esimesed päevad on käes. Suurte kolooniate ja puhmikutena õitsevad lumeroosid, võrkiirised, krookused, adoonised ja muud pudinad. Ka kõik muu on stardivalmis, tänane +16C aitab sellele kõvasti kaasa.  Kuna ööd on veel kahtlasevõitu, siis uued väljakasvanud lehtedega hostad ja siberlased kükitavad potistatult kasvuhoones. Päeval toon nad küll värsket õhku hingama, aga ööseks veel välja jätta ma neid ei julge. Ka oma titeeas siniseid karukelli karastan tasapisi. Kaktused, tomatid ja paprikad ootavad oma aega toas. Tegelikult mulle meeldivad sellised jahedapoolsed ilmad, nad lasevad endal rahulikult toimetada, aga mis peamine- kevadine õitsemine kestab hoopis kauem.
 Jätkuvad aiakoristus- ja muud hooldustööd, graafiku on sassi löönud nii vihm kui lumi, aga vähemalt polnud meil vaja kastekannudega aedapidi joosta. Roosikinnastest on suur abi olnud, nüüd pole enam õhtuseks meelistegevuseks igasugu okaste ja pindude kätest väljakoukimine.
Nii ereda päikesega nagu täna, ei saa õitest korralikke pilte, ehk homme.
 Ja mulle ei meeldi mitte sugugi see bloggeri uus nägu, mis eelvaates näitab hoopis muud kui hiljem postitatuna. Eks peab harjuma.

Sunday, April 15, 2012

VESI ja PÄIKE

kõlavad üsnagi suviselt. Peaaegu rannailmalikult:) Vastukaaluks laupäevasele marule, külmale ja õhtustele sünkmustadele pilvedele see eilne päev peaaegu seda ju oligi. Soe päike viis meilt peaaegu kogu lume. Ma ei mõtle muidugi hekialuseid ja -taguseid. Aga aias on teda veel vaid mõned kribalad, iirisedki sulasid välja. Enamus aedagi sai juba puhtaks, välja arvatud need kohad, kus veel hommikul oli lumi. Isegi tiigid hakkavad sulama, vesi on neis küll veel peamiselt tahkes olekus, aga kui servad lahti, siis on nende vabanemine vast veel mõne päeva küsimus. Õhtuks vedas end tuppa üks kööbakatepaar:), isegi paari sõna ei viitsinud ma eilsele pildile lisada.
Ja nüüd on mul üsna ükskõik, kas sajab vihma, lörtsi või lund, aed vajaks hädasti vett.

Saturday, April 14, 2012

ESIMENE KEVADVIHM

Peseb puhtaks õuepõranda ja aiaelanike silmnäod. Puhastab teed ja rajad. Kastab, niisutab ja kosutab üha enam maailma uudistama kippuvaid kasve ja pungi. Sulatab, sulatab, sulatab!
Niiii hea! Niiiii tore! Paluks teda vaid rohkem, sellest tänaöisest jäi veidi väheks.

Wednesday, April 11, 2012

APRILLI TEISE DEKAADI ESIMENE PÄEV

Kevadine lumi, mida mitu korda järjest maha sadas, on sulanud. Aga talvine kasukas vedeleb meil vaatamata päikesele kohati ikka veel päris paksult maas. Mõnes kohas on maa niipalju tahenenud, et saab alustada esmaste korrastustöödega. Kobestamiseks pinnas veel valmis pole, kleepus kõpla külge. Jagasime aia mõttes viieks suuremaks tsooniks ja alustasime täna prahi koristamist ja põõsaste lõikust. Viieks seepärast, et siis peaks ehk nädalaga aiale juba mingi näo ette saama. Täna kasutasime lõikumiseks kaht sorti oksakääre, pisemaid aiakääre, hekilõikurit ja mootorsaagi:) Nii väikselt alalt kogunes nii hiiglama palju sodi, et see on alusa uskumatu. Meie ise küll sügisel oma aeda sügisel nii lohakile ei jätnud, nägi teine täiesti ontlik välja:) Tugeva tuule pärast reha lehtede kokkuriisumiseks kasutada ei saanud. Hostade juurde veel niipea ei pääse


Ka jääminekuni on veel aega. Kui hoolega vaadata, on näha, et mu iiristeala on veel üleni lumes.



Pisike veesilm on samuti veel jääs ja kolmas nii paksus lumes, et teda pole mõtet pildistadagi, koos temaga on aed vaid üks suur valge väli. Isegi kiviktaimla on veel/jälle lumes.


Midagi on ikka lumest paremat ka. Maja põhjakülg on tükk aega varem sulanud kui päikese käes olevad kohad ja terve see pisike väli on meil täis tipitud erinevaid värvi krookusi. Ma ei teagi, kas kollased on kõige virgemad või on teised värvid maitsenud hiirtele. Sordinimesid neil ma pole vajalikuks pidanud meeles hoida.






Võrkiiris `Joyce`. Nendega on nüüd niisugune lugu, et see eestikeelne nimetus on pisut eksitav. Botaanikud-süstemaatikud eraldasid sibuliirised suurest iiriste perekonnast ja endise ladinakeelse nimetuse Iris reticulata asemel kannab see nüüd täiesti omaette perekonnana nimetust Iridodictyum. Eestikeelset nimetust ilmselt keegi praegu muutma ei hakka ja ega üks aednik nii väga teaduslikuks ei peagi muutuma. Lihtsalt hea on teada, kuidas asjad vaatamata nimetusele tegelikult on.



Võsund-merendera on enamusele aiapidajatest veidi võõram sibullill, aga oma särava värvi tõttu vääriks küll hoopis suuremat tähelepanu. Aias paistab ta hoopis kaugemale kui teised madalakasvulised sibulliled, häda on vaid tema suhteliselt aeglases paljunemises. Meil on ta küll pea paarkümmend aastat olemas ja selle ajaga on ühest sibulast kasvanud vaid tosin sibulat.



Kasvuhoones katteloori all kasvavad mis mühin salat ja spinat. Külma eest leidsid seal peidupaiga eile potistatud ja koos pottidega maasse kaevatud uued hostad. Sinised karukellad hakkavad end seal pottides samuti maailmale näitama. Teised uudistaimed k.a. ´Wim`s Red` on veel kuskil küla peal:), aga nii heades kätes, et halb neil ei tohiks seal küll olla. Aitäh, Thela! Täna vaatasin "Hortese" reklaami ja avastasin, et seal on südamemurdjaid veel üksjagu. Ei teagi, kas see on hea või halb, et ta mul siin naabriks pole. Kui väga kripeldama hakkab, hõikan veelkord kedagi appi :D

Monday, April 9, 2012

KAKS KANGET

Ma pole ilmavaatleja. Ta lihtsalt näitab end mulle. Ja siis ma vahetevahel mõtisklen ja juurdlen ja analüüsin ja mõnikord jõuan ka mingite järeldusteni.
Kas keegi tea, millal saabub suvi? Arvan, et ei tea. Mina ka mitte. Üleminek kevadest suvesse on nii märkamatu ja arusaamatu, et seda aastaaja vahetust nagu polekski.
Sügis annab enda tulekust küll märku ja suvigi taandub üsna leplikult. Ta lõpetab õitsemise ja hakkab hakkab tasapisi puittaimi unele sättima. Sügis värvib lehti ja hakkab neid ükshaaval langetama, päevad muutuvad lühemaks, lõhnad teiseks, silmad jälgivad lahkuvate lindude parvi. Sügis ei protesteeri kui talv tulla tahab. Ta on selleks valmis ja järjest jahedamaks muutuvad ilmad on sellega päris hästi nõus kui maapinnale valge soe tekk tõmmatakse.
Aga kevade saabumine on hoopis isevärki nähtus. Meenutab see gigantide heitlust, et kellel siis ikkagi veel õigus on olla või minna või tulla:) Kevad teab, et nüüd on tema kord ja ta elujõud on suur. Poeb ta välja nii hangest kui jääst. Aga talv tõmbab ette virila näo ja puistab need väga varased üle mingi valge puruga ja kui nad sest veel hästi aru ei saa, katab kohe paksult kinni. Tal on veel muidki trikke varuks, küll tuuseldab puid, teeb mitmed korralikud külmad, saadab vinget tuult krae vahele ja jäätab lompe. Ja kui mõnel päikselisel päeval kevad püüabki kuskil mingitmoodi kilgata, mõne õie avada või veidi lund sulatada, siis vähemalt öösel saab talv jälle oma hambaid näidata. Ja nii kestab see üsna pikalt. Olen oma aiapäevikuisse üldsõnaliselt üles tähendanud, millised on ilmad mõnel aastaajal olnud. Varakevade kohta on lemmikumatest lemmikud omadussõnad olnud ikka - pikk, jahedapoolne, vinduv, heitlik. Pole ka tänavu teisiti. Varakevad on alati olnud selline, hiiliv ja ettevaatlik. Ja on nii ka tänavu.
Ainult aednikud miskitpärast ei taha sellega leppida. Selle asemel, et vaikselt vaadata, kuidas muutuvad värvid, millised on kuskil avanevad pungad, kuidas okkalised hakkavad kasukavärve vahetama, kui palju ja milliseid hääli ümberringi lisandub, tahavad nad kohe talvelume kadumisel suurt suve, pillavaid värve ja lopsakust. Ja nii hirmus kiire on ju hakata rajama seda, mida pikal talvel välja mõeldi, mis siis, et plaan ja tegu ei pruugi üleüldsegi kokku käia.
Aga ega aiandajad polegi nagu päris inimesed, nad kohe on ühed isevärki elukad. Selle asemel, et mõistlikult mõelda või käituda, vabisevad nad aknast välja vahtides nagu mingis troopilises palavikus. Ja kui enam muudmoodi ei saa, siis käivad nad mingites rasketes meeltesegaduse hoogudes vaeveldes mööda aiaärisid, kus siis äkki kleepuma hakanud näppudele jääb kinni arutul hulgal erinevaid seemnepakke, sibulaid, juurikaid, mugulaid ja taimehakatisi. Sellest apokalüptilisest seisundist mõistusele tulles ei saada aru, mis nendega üldse peale peab hakkama või mida valikuta kokkukrahmatu endast kujutab. Ja milline õnn, et neid tsükleid koguneb elu jooksul kohe ikka väga palju ja et neist ei pea kohe mitte midagi õppima. Ikka on vaja mingile laadale end sättida ja nüüd uuemal ajal saab väga eduliselt ka netti pidi ringi kolistada, et äkki on kuskil veel midagi olemas ja saadaval. Jajah, ma ikka tellin vist need uuemad lumeroosid ka lähipäevil ära:D
Palve laiale ringile. Kui kellegi kodu- või töö- või mingi muu tee viib Hortesest mööda, siis ma palun väga, et keegi ostaks mulle aedhortensia `Wim`s Red`, keda mul on väga hädasti tarvis. Peaaegu eluküsimus:)
Ükskord tuleb see kevad niikuinii! Koleaeg on möödas. Kevadine lumi, ma ei tea enam mitmes, sulab ruttu nagu ka järgmine. Neljapäeval nägin paksu tiigilume kohal kollast liblikat ja kuivanud kõrrel ukerdas lepatriinu.

Sunday, April 8, 2012

RÕÕMSAID KEVADPÜHI!

Palju värvilisi mune ja tibusid igasse peresse!





Friday, April 6, 2012

KES TA ON?

Tumeroheliste tugevate, pisut nahksete lehtede kaenaldesse ilmusid kümmekond päevad tagasi ilusad õrnroosad õienupukesed ja täna avas puuke esmakordselt oma esimese lumivalge õie. Tema tugevat lõhna on veidi raske kirjeldada. Ehk sarnaneb ta kõige enam toomingale, aga ka mitte päris.

Ta on päris pisike veel, see meie sidrunipuu. Aga ta on tubli. Avanemas on tal veel seitse õit. Kui nad oleksid lahti korraga, oleks tema lõhna täis ilmselt terve tuba.



Thursday, April 5, 2012

JÕUMEHELE:)

PALJU, PALJU ÕNNE!!!
IKKA RÕÕMSA MEELEGA EDUKASSE UUDE AASTASSE!




Wednesday, April 4, 2012

KÕIGE KALLIMALE TRUMMILE:)


Sa ju tead, et sõnadel pole mingit tähtsust kui nende taga on

soojad sünnipäevakallid armastavatelt hingedelt,

suured lillesülemid,

hommikukohv ja tordikuhjad,

shampusejõed

ja natuke pidupäevalist mürtsu:)


PALJU ÕNNE!!!

ja veel üks veike hümnike lõpetuseks




Tuesday, April 3, 2012

TÄNASED AIATÖÖD

Mu suur külvipäev oli 21.märtsil. Külvasin tomateid, basiilikut, koriandrit, sidrunheina, rohelist sibulat, paksoid.
Tomatid olid üleval 3 ja 4. päeval. Nagu alati. Juba üleeile vaatasin, et nad hakkavad veidi venima ja ilmuma hakkasid ka pärislehed. Ma ei pikeeri kunagi idulehtedega taimi. Täna siis võtsin selle töö ette. Kasvuhoonesse 7 sorti ja terrassile 2. Peaks ju jätkuma. Seekord külvasin ja pikeerisin arukamalt, igat sorti 3 või 4 taime. Ehk mahuvad ära:)
Kõik muu kraam näeb nii nunnu välja :). Ja hea, et paksoid otsustasin veidi ette kasvatada. Praegu oleks küll patt kasvuhoonet kütma hakata.
Paprikad külvasin juba ammu. Turbatablettidesse. No ei meeldi nad mulle. Küll ei tõusnud, küll olid äbarikud. 21.03 tegin korduskülvi. Hiljavõitu küll, aga mis teha. Ja need taimed on praegu vaat` et pikemad ja kindlalt jõulisemad kui need tablettides vinduvad isendid. Paprikat ei pikeeri, said kohe ühekaupa pottidesse heasse mulda.

Aga lund muudkui sajab. Teed ja rajad on kõik umbes, nähtavust pole ollagi. Välja ei tiku, mis siis, et ilus on.
Aga küll mulle meeldib selline aeglane kevad. Aeda ei lööda kohe mingi kuuma päikesekaikaga oimetuks, vaid lastakse tal tasapisi ärgata. Ehk saab ka mitu aastat janus vaevelnud maa ometi kord end täis juua.
Lähen ja ümisen edasi:)

NII TORE:)

Ja teda muudkui tuleb ja tuleb ja.....
Äi pole need mingid talvepildid, täitsa ikka kevad kohe:D

Aga kuhu ma siis nüüd need eile kohale lennanud hostad istutan? Vat see on küll probleem.

Sal-Salleril oli üks ilus laul, ma nüüd lähen ja ümisen teda:D


Sunday, April 1, 2012

APRILL POLE NALJAASI

Niisiis, eile sadas meil maha korralik lumi ja öösel oli külma -7,2C. Pole see mingi aprillinali, vaid päris tõsine lugu, mida oligi oodata. Tänaseks on need kohad, mis ennegi sulanud olid, uuesti puhtad. Saidki seda vanarahva varakevadist lämmastikväetist. Aga lisa saanud aed on veel paksemas lumes kui üleeile ja õied kõik puha lume all. See taevas minu kohal ikka teab, keda ja kuidas peab katma ja kaitsma.
Ühest kohast paistsid küll kollaste krookuste ninad, aga neid pisikesi peab praegu kõikjalt käpuli otsima. Hoopis teine asi on põõsad. Mõni neist õitseb päris rikkalikult ja paistab ka kaugele välja. Eelmisel aastal Järvseljalt saadud värd-nõiapuu (Hamamelis x intermedia) `Diane` on täie elu ja tervise juures ja õitseb sedasi. Õied on tal vanal puidul, eelmise aasta okstel on vaid lehepungad. Olemiselt on ta veidi külmaõrnem kui meil juba aastaid kasvanud virgiinia nõiapuu ja õitseb samuti pisut hiljem. Aga võibolla on ta lihtsam noorem ja veidi arglikum oma ilu näitama:) Aedhortensia `Kyushu` aga uhkeldab praegu sääraste hõbedaste liblikatega. Kaugelt vaatasin, et küll need suured lumehelbed on puukesele naljakalt pidama jäänud.

Pajud hakkavad end samuti jumestama, igaüks neist on isesuguse värviga. Paljude liikide võrad on kollakad või punakad, `Bullata` on neist kõige rohelisem.



Homme alustame põõsaste hoolduslõikusega. Kontpuudel on vaja välja lõigata mõned vanad oksad, hortensiad ja veel mõned vajavad samuti korrastust. Peale pikka inventeerimisretke hakkas täna nina külmetama. Ümberringi tossavad lõkked, suvilaomanikud kasutavad puhkepäeva.
02 .04.Unustasin eile kirja panna ülevaatusreidi kõige tähtsamad numbrid:) Maapind sulanud mitte rohkem kui 10cm, suure tiigi jääkaane paksus umbes 25cm. Tänane öö oli eilsest leebem, külma ainult -3,2C. Sajab lund, ilm on pilves ja tuuline. Ei mingit hoolduslõikust täna:)