TEOLT TABATUD

 Igal kevadel on me heinamaa peale lume mineku olnud enamvähem korras. Ilus roheline, pole ei hiirte- ega mutiauke, puuduvad ka lumiseene kahjustused või pole need eriti märkimisväärsed. Aga kui maa veidi sulab, hakkab meil toimuma midagi kummalist. Igal hommikul näeme me sellist vaatepilti. Siit oleks kui seakari songides üle käinud kuigi sõrgade jälgi pole. Kõige hullem, et see elukas keerab üles ka üsna suured kivid ja enne igat niitmist peab nad ära korjama. Küll oleme me nuputanud, kes see kurjam ometi olla võiks, aga lõplikku selgust pole me saanud. Algul kahtlustasime toiduotsinguil rebast. Siis ütlesid teadjamad käpajälgede järgi, et see pole rebane, vaid hoopis mäger. Ka tema on siin ka täitsa olemas,  me oleme teda isegi korra hilisõhtul näinud.

 Ega ma päris niisama ka halise. Muru õhutamiseks on sellised urud natuke paljuks. Ja oleks ta kasvõi korra tuusteldaks sedasi ka naabrite kulusel heinamaal.
 Mine võta kinni, keda siit jahitakse. On need mingid tõugud, sipelgad või hiired? Eile hommikuks oli ta jõudnud juba kaktusemüürini.
 Mees pani traktorile taha raske mururulli ja kulus päris mitu tundi kuni pinnas enamvähem välimuse tagasi sai.

 Peale eilse tõhusa tööpäeva läks mees saunamõnusid nautima, mina tulin arvuti juurde. Ja äkki märkasin silmanurgast õues mingit liikumist. Ossssssaaaaa paganas! Ma tabasin selle peletis-eluka lausa teo pealt. Lähenes ta hiilides ja meie üle naerdes. Õu ju inimestest puhas, mis viga niiviisi tegutseda

 Edasi liikus ta aeglaselt hiilides ja ilmselt midagi nuusutades. Küll mul oli kahju, et mul polnud ta filmimise võimalust.

 Ta on meil vasakukäeline:) Augud kraapis ta vaid vasaku esikoivaga ja see käis nii kiirete liigutustega, et mitte ükski kass ega koer ei suudaks temaga võistelda. Ja siis kaevus ta imelike puurivate liigutustega oma kiilukujulise koonuga sügavale maasse. Ma juba mõtlesin, et torkab kogu oma suht jämeda pea sinna õõnsusse.

 Lasksin tal tegutseda pea tunni, siis koputasin aknale. Teada sain! Ega sellega nüüd peale küll midagi hakata pole, püssi ei haara ja raudu ka kuskile seadma ei hakka. Kui ka oleks mingit tõrjevahendit, kuluks seda vist enam kui tonn. Aga midagi on väja vaja küll mõelda.

 Täna varahommikul unise peaga aknast välja vaadates tundus mulle, et meie Suurjärve on purskkaev pandud.Mu mees võib säärase naljaga hakkama saada küll:) No see veel puudus, mis mu vesiroosidest siis saama hakkab. Aga polnud mingit purskkaevu, olid hoopis suplevad, sukelduvad ja end pesevad pardid:) Ja nii nagu telefon, pole ka fotokas ilmaski seal, kus mina. Nii jäingi ma ilma sest päikeses sillerdavast veemängust. Edasine õnnestus küll tabada. Emalind sulandub kividega kokku. Eks seda peitusemängu ole pesal istumise ajal ka väga vaja.

 Kui see paar ujus, ei mahtunud nad korraga fotole

 Isa on ilus sädelev ja värviline

 Kui veest isu täis sai, uudistasid nad kaldalt üsna üksmeelselt ja ühes suunas vaadates ümbrust. Ja mis mina äkki näen! Appike, üsna üksmeelselt hakkasid nad pisikesi kive vette tõukama. No mida? On neil plaanis mingit kivilossi endile ehitama hakata või? Kaldaroogu meil ju pole.
 Huvitav, aga mismoodi siis edaspidi see partide-rebaste kooslus tegutsema hakkab. Kas rebane õpib ujumise ka veel ära? :D. Põldpüüd pani ta niikuinii juba nahka.

Kuna ma niikuinii eriliselt aedapidi kappaja pole, on mul tunne, et ma pean varahommikust peale kuskile positsioneeruma ja siis fikseeruma, et mitte maha magada veel mõnda põnevat sündmut või elukat.