KAKS KANGET

Ma pole ilmavaatleja. Ta lihtsalt näitab end mulle. Ja siis ma vahetevahel mõtisklen ja juurdlen ja analüüsin ja mõnikord jõuan ka mingite järeldusteni.
Kas keegi tea, millal saabub suvi? Arvan, et ei tea. Mina ka mitte. Üleminek kevadest suvesse on nii märkamatu ja arusaamatu, et seda aastaaja vahetust nagu polekski.
Sügis annab enda tulekust küll märku ja suvigi taandub üsna leplikult. Ta lõpetab õitsemise ja hakkab hakkab tasapisi puittaimi unele sättima. Sügis värvib lehti ja hakkab neid ükshaaval langetama, päevad muutuvad lühemaks, lõhnad teiseks, silmad jälgivad lahkuvate lindude parvi. Sügis ei protesteeri kui talv tulla tahab. Ta on selleks valmis ja järjest jahedamaks muutuvad ilmad on sellega päris hästi nõus kui maapinnale valge soe tekk tõmmatakse.
Aga kevade saabumine on hoopis isevärki nähtus. Meenutab see gigantide heitlust, et kellel siis ikkagi veel õigus on olla või minna või tulla:) Kevad teab, et nüüd on tema kord ja ta elujõud on suur. Poeb ta välja nii hangest kui jääst. Aga talv tõmbab ette virila näo ja puistab need väga varased üle mingi valge puruga ja kui nad sest veel hästi aru ei saa, katab kohe paksult kinni. Tal on veel muidki trikke varuks, küll tuuseldab puid, teeb mitmed korralikud külmad, saadab vinget tuult krae vahele ja jäätab lompe. Ja kui mõnel päikselisel päeval kevad püüabki kuskil mingitmoodi kilgata, mõne õie avada või veidi lund sulatada, siis vähemalt öösel saab talv jälle oma hambaid näidata. Ja nii kestab see üsna pikalt. Olen oma aiapäevikuisse üldsõnaliselt üles tähendanud, millised on ilmad mõnel aastaajal olnud. Varakevade kohta on lemmikumatest lemmikud omadussõnad olnud ikka - pikk, jahedapoolne, vinduv, heitlik. Pole ka tänavu teisiti. Varakevad on alati olnud selline, hiiliv ja ettevaatlik. Ja on nii ka tänavu.
Ainult aednikud miskitpärast ei taha sellega leppida. Selle asemel, et vaikselt vaadata, kuidas muutuvad värvid, millised on kuskil avanevad pungad, kuidas okkalised hakkavad kasukavärve vahetama, kui palju ja milliseid hääli ümberringi lisandub, tahavad nad kohe talvelume kadumisel suurt suve, pillavaid värve ja lopsakust. Ja nii hirmus kiire on ju hakata rajama seda, mida pikal talvel välja mõeldi, mis siis, et plaan ja tegu ei pruugi üleüldsegi kokku käia.
Aga ega aiandajad polegi nagu päris inimesed, nad kohe on ühed isevärki elukad. Selle asemel, et mõistlikult mõelda või käituda, vabisevad nad aknast välja vahtides nagu mingis troopilises palavikus. Ja kui enam muudmoodi ei saa, siis käivad nad mingites rasketes meeltesegaduse hoogudes vaeveldes mööda aiaärisid, kus siis äkki kleepuma hakanud näppudele jääb kinni arutul hulgal erinevaid seemnepakke, sibulaid, juurikaid, mugulaid ja taimehakatisi. Sellest apokalüptilisest seisundist mõistusele tulles ei saada aru, mis nendega üldse peale peab hakkama või mida valikuta kokkukrahmatu endast kujutab. Ja milline õnn, et neid tsükleid koguneb elu jooksul kohe ikka väga palju ja et neist ei pea kohe mitte midagi õppima. Ikka on vaja mingile laadale end sättida ja nüüd uuemal ajal saab väga eduliselt ka netti pidi ringi kolistada, et äkki on kuskil veel midagi olemas ja saadaval. Jajah, ma ikka tellin vist need uuemad lumeroosid ka lähipäevil ära:D
Palve laiale ringile. Kui kellegi kodu- või töö- või mingi muu tee viib Hortesest mööda, siis ma palun väga, et keegi ostaks mulle aedhortensia `Wim`s Red`, keda mul on väga hädasti tarvis. Peaaegu eluküsimus:)
Ükskord tuleb see kevad niikuinii! Koleaeg on möödas. Kevadine lumi, ma ei tea enam mitmes, sulab ruttu nagu ka järgmine. Neljapäeval nägin paksu tiigilume kohal kollast liblikat ja kuivanud kõrrel ukerdas lepatriinu.