PUUPÄEV

 Ma hõiskasin küll, et homme s.t. eile saab istutada, aga tegelikult ei saanud. Me ei vaja oma koorma kohaletoimetamiseks küll rekkat, sest mida aasta edasi, seda raskemaks läheb, et leida midagi huvitavat, keda meil pole. Häda on hoopis selles, et seekord olid mõned puud sellise pikkusega, et meie pisike ei mahutanud neid mitte mingist asendis ära. Ja need jõudsid alles eile õhtul meieni.
 Eile aga külvasin. Öösel oli sadanud korralikult vihma ja meie kõrgpeenra muld oli soe ja niiske. Kogu avamaa köögivili sai maha. Ma ei tea, misasja päev see oli, aga kõik juurikad, lehed ja õied said mulda. Kartuli panime ka pottidesse ära. Nii, et sellega enam muret olla ei tohiks. Kasvuhoonega ootan veel mõned päevad.

 Täna aga oli see päev, mida olen kohe üsna pikalt oodanud. Hommik oli küll väga päikseline, aga potipuudele ei tee see midagi. Mida edasi kell liikus, seda sombusemaks läks.
Vat, puid ei saa niimoodi istutada, et viskad maha nagu seemne mulda ja asi korras. Nendega peab sedasi isemoodi suhestuma ja nende jaoks peab olema aega ja pealeselle veel see õige TUNNE ka. Täna oli kõik olemas. Eks kõigil ole oma võtted,.kuidas puid istutada.  Meil käib see nii, et algul tuleb maasse sügav auk kaevata:). Siis tuleb see põhi segi songerdada ja panna sinna igasugu head manti, siis veidi mulda ja siis auk sedasi silmini vett täis kallata. Ja nii kaevab mees ja mina kastan valmis mitu auku. Noh, kõigepealt, enne auke, käin ikka oma traatidega ka need kohad üle.  Kuni vesi augus vajub, harutan lahti mullapallid. Mõned jaoks minu jõust ei piisa, neid sangutame kahekesi, et juured ikka sirgu saaks ja et see läbikasvanu ka edaspidi vett sisse võtaks. Kui asi väga hull on, pistan puu mõneks ajaks vette, on lihtsam lammutada. Ja otse loomulikult tuleb puud uurida ja ära arvata, mida ta ise mulle öelda tahab, et mismoodi tal kõige parem olla oleks.
Nojah, ja kui vesi on maapõhja ära vajunud, siis veel mulda ja siis puu. Mulda niipalju, et istutuskõrgus õige oleks. Mulla vahele veel sorts vett ja siis korralikult istutusauk kinni ja kõige lõpuks tuleb kastmisrenn kujundada. Niimoodi istutades pole vaja hirmu tunda, et puul ei jätku vett isegi siis kui valitseb kõige suurem põud. Puu istutatud, tuleb paigaldada tugipostid ja meie oludes kohe ka võrgud. Kuigi puu kasvab mõnd aega puuris, pole hirmu, et mõni näljane ta ära närib.
Vahepeal tuleb loomulikult vaadata, kuidas vanemad puud end tunnevad ja mismoodi nad end üleval peavad. Kasepungad on lõhki, lehisel ka. Peitõieline kuslapuu täies lehes. Osa pärnasid on samuti varsti rohelised, osa ootab veel. Istusin ja vaatasin, et vähe sellest, et osa puid on juba oma kasvukõrguse saavutanud, on nad jõudnud ka tüvesid jämedamaks hakanud kasvatama. Täiesti uskumatu- alles nad olid kõik sõrmejämedused vitsakesed. Muidugi, meetrijämedused tüved on tulevikule imetleda, aga ma olen ka sellega juba rahul. Mõned osad me pargis on juba pensionäride pargi mõõtu andvad. Puudest räägib oma juttu ja saladusi igaüks isemoodi.. Mul tuli vahepeal kohe selline pühakojas viibimise tunne peale.
No mis me siis istutasime? :D
 Kõigepealt leidsid endale kodu hariliku vahtra sammasvorm `Columnaris` ja udupea ehk ühest pärna nõialuuast poogitud sort `Henryk Eder`. Ta on tõeliselt naljakas pusapea tikksirgel alusel. Edasi istutasime kuused, mul on tahtmine saada endale kõik liigid, keda vähegi on võimalik meil kasvatada. Vormid on ka uhked ja eks meil on neid ka olemas, aga liigid on eriti huvitavad. Muidugi, need väikeaedadesse ei mahu. Seekord siis sitka ja meil väga haruldased Glehni kuused. Üleüldse, puid on rohkem kui nimetusi. Okkalised paigas, jätkasime lehtpuudega. Üsna eksootiline, väga suurte lehtedega, noorte punaste (tekitavadki punase halo) ja samuti üles suunduvate võrsetega sammasja kujuga ameerika pärn `Nova`, siis paberikask ja arukase sort `Golden Cloud`. Kaskedega on nagu kuuskedega, ka nende kõik liigid on mu unistused. Esimene saarepuu- pensilvaania ehk punane saar. Siis 2 kirjude lehtedega ontaario paplit `Aurora`. Nende pungad olid üsna avanemispäri, ma kohe tahan näha seda nende ümber tekkivad nimbust. Ja kõige lõpuks tõeline maiuspala, (mis ei tähenda, et eelnenud mingitmoodi kehvemad oleksid) keerdoksaline pärn `Tortuosa` Nüüd on meil selline tantsivate puude osakond ka olemas, sealkandis on teisigi sääraseid. Kui kõik on istutatud, käime puud veelkord üle ja nad kõik saavad veel niipalju vett, kui sinna renni mahub.
 Kade ma pole kunagi olnud, kellel on nüüd tekkinud himu põnevate pärnasortide järgi, peaks auto pöörama Polli Kuningapere e. väga nimeka aedniku K.Kuninga poole. Need tänased ja ka eelmistel aastatel saadud väga põnevad sordid on tema poogitud, olenemata sellest, milline puukool neid müüb. Ja sellest aiast on muudki põnevat kaasa võtta, oma silm on kuningas. Viimase puu istutamise lõpus saime kaela korraliku vihmavalingu s.t., et see viimane kastmine, mida ise teeme, jääb homseks.
 Aga räägitakse, et kui aednik istutab ja taevas kastab, tähendab see, et kallim armastab veel:)
Nüüd on tulemas põõsapäevad, aga enne tuleb ootel olemaolevatele lõunanaabritelt üht-teist seltsiks tuua. Tulbipuu ootab samuti oma sooja kohta, aga tema pole meil enam mingi haruldus:)

 Helleborus orientalis `Tricastin`. Keegi küsis nende kasvatamise kohta, Kaaren vist. Nendega pole mingit probleemi. Tuleb vaid valida poolvarjuline ja viljaka mullaga kasvukoht ja taimed maha istutada. Talveks ma neid ei kata, aga ei lõika ära ka vanu lehti, seda teen kevadel. Kui taimed on väikesed, vajavad nad juurdumiseks paari aastat, esimesel kasvuaastal väiksemad ei õitse. Kui aga tegemist on suurema puhmikuga, näeb õisi juba järgmisel aastal . Lumeroose on parem istutada kevadel, sest siis on juurdumise aeg pikem, aga ka sügisene istutamine pole mul siiani neile midagi paha teinud. Noori taimi tuleb põuaga kindlasti kasta. Ja ongi kogu tarkus. Haigusi, kahjureid pole ma neil näinud.