UDUNE POOLAASTA VAHETUS

Eile sadas korralikult, üks hoog ajas teist taga. Vesi oli aja- ja asjakohane, maa kippus vaatamata varasematele paduvihmadele juba kuivaks muutuma, aga, et temperatuur üle 14 kraadi tõusta ei taha, pole just eriti südasuve moodi. Niiskus tekitas teist päeva seisva tiheda udu. Täna veel ei saja, aga õhk on vett täis.  Päike on pilvedes peidus ja nõrk tuul udu hajutada ei suuda.
Olgu ilm milline tahes, südasuve hakul peab aia ikka üle vaatama.

Hommikuudus on kõik värvid tuhmunud.

Lõunaks on vaated pisut selginenud. Esiplaanil paremas nurgas õitseb musani abeelia, tehes seda igal aastal järjest rikkalikumalt

Kaks parukapuud. `Royal Purple` on heakasvuline, mitmendat aastat rikkalikult õitsev puu. `Golden Spirit` pole temast palju noorem, elab aias juba 11 aastat, aga kössitab ikka peaaegu sama pisikesena kui istutades. Kontrastiks tumedale on see madaluke aga päris hea.
Nende ees olevad karvased pallikesed on ühe kirju liilia teisendi õienupud

Aediiriste aeg hakkab lõppema

sinise jõe hoog veel ei rauge

Pojengiplahvatus

Vanemad aiaosad on nagu alati lopsakad ja juuli alul õierohked

Ka uutele osadele pole midagi ette heita. Eelmise aasta kõrtepeenra laiendus on nii talve kui kevade kenasti üle elanud.

Siia hakkasime puid-põõsaid istutama kui vanad ploomipuud hakkasid hävima. Õige ilme hakkab aiaosale tekkima mõne aasta pärast

Varjuaed näitab end täies ilus

Printsessipuul võttis kevad väikese osa ladvast. Selle mahalõikamiseks noorte lehtede pealt on isegi redelist vähe

Ogoroodinaga on nii ja naa. Aedoad kasvavad tänavu tünnides ja neil on päris hea olla
Mitmeid kasutaimi sai külvatud mitu korda, lisakülv salatitele, porganditele ja peetidele tähendab seda, et nüüd on meil kõige ehtsamad tootsipeenrad. Tärkasid nii vanad kui uued külvid.
Kurk on küll katteloori ja tunnelite all, aga ei edene

Seevastu tomatisaak tuleb päris normaalne. Kõrvitsal ja suvikõrvitsal pole ka viga. Hoopis unustasin külvamise ja ülekülvamise ajal peterselli, mida ometi toidus päris palju kasutan ja nüüd on selleks külviks lootusetult hilja.

Kui midagi ei juhtu, tõotavad viinapuud rikkalikku saaki.

Mõtlesin küll, et seekord ma taimeportreesid ei näita, aga kussa saad:)
Pürenee ramonda ja tema valge vorm on mõlemad Hispaania Pürenee mägede endeemid. Nad on varjutaimed ja vajavad kergelt aluselist pinnast. Elavad, talvituvad ja õitsevad hästi, aga paljuneda eriti ei taha. Seeme on tal tolmpeenike ja seda mullaga katta ei tohi.

Haberlea kasvab endeemina Bulgaarias ja üsna väikesel alal Põhja-Kreekas. On samuti varjutaim. Kuna meil nende istutamisel varjuaeda veel polnud, otsisime nii ramondadele kui haberleale varjulisema koha.
Paljundada saaks neid ettevaatliku rosettide jagamisega, aga nad kasvavad nii kivide vahel, et me pole söandanud seda tegevust ette võtta.

Must leeder on juba alustanud

Amuuri ligustriin ehk Amuuri sirel on tänuväärne südasuvine õitseja, tema õievahtu saab nautida ehk juba paari päeva pärast.

Kel napib aias mingil hetkel värve, võiks vaadata uute lodjap-põisenelate sortide poole.
`Chameleon` jätab mulje, et kokku on istutatud mitu erinevat põõsast

`Scuch` on sombuse ilmaga tuhmivõitu, aga päikeses säravad ta läikivad lehed erepunaselt justkui tõepoolest oleks leek lahvatanud

Rapuntslid on ühed väga võluvate õitega püsikud

Ebajasmiinide hullutavat lõhna on aed täis. Hariliku ebajasmiini `Aureus` kuldne lehestik muutub õitsema hakates roheliseks

Suhteliselt madalakasvuline alati õierikas ebajasmiin `Snowbelle` ei sobi murusse, ta kaob sinna lihtsalt ära.







Üle jäid käimata pargi ja kiviktaimla osa ning paljud taimed ei mahtunud täna ära, aga see pole ju viimane postitus.

MÄRTSI EELVIIMANE NÄDAL ON LÕPPEMAS. 24.03.

Täna sadas lumekruupe, linnas lörtsi. Tiikidel on jää sulamata ja aiast leiab veel üksikuid pisikesi lumeräbalaid. Kes oskab vaadata, leiab nad üles

Kuigi päike on paistnud mitu päeva, ei tõuse päeval t varjus üle 3 kraadi ja tuul on jäine. Kelts on minemata, sulanud on vaid maapinna pealmine kiht umbes 5 cm.
Vaatamata sellele, hakkab aed ilmutama esimesi elumärke. Tänavu on meil esimesed õitsejad harilikud lumikellukesed. Haprad valged õied on meid rõõmustanud üle nädala. Neid on aias kolooniatena, aga nad on ka rännanud kas hiirte või seemnete abiga ja mnd võluvad miskipärast need üksikud õied rihkemgi kui hulgi koos kasvavad taimed.

Tavaliselt on meil varaseimad õitsejad lumekupud, aga tänavu sulas neilt lumi väga kaua ja alles esimesed on jõudnud end maapinnale upitada

nii nagu ka amuuri adoonis, kelle suur puhmik polegi veel üksikule õievarrele järele jõudnud

Esimene märtsikelluke

Hiidlaugu (A.giganteum) nimetust arvestades peaksid ta õisikud olema suured, aga see pole sugugi nii. Kasvatan liiki vaid tema ilusate lehtede ja kõrguse pärast.

   Värd-nõiapuul ´Diane´ õitseb alustuseks vaid päikesepoolne ots.

Tänavu on väga varased ja vaprad harilikud võrkiirised. Tavaliselt ilmutavad nad end märtsi lõpus ja õide on nad puhkenud 10.04 paiku. Sellised olid nad 15.03

21. märtsil näitasid värvi nii eelmise aasta uustulnuk `Nort Star`

kui juba väga vana olija `J.S Dijt`

Kuna meil Thela kõige varasemat `Alidat` avamaal pole, saime ta alles hea Lendava käest ja potis õitses ta tõesti esimesena :), on tänavu meil esimeseks avamaa õitsejaks `North Star`

Ja täna käisid meid paar tundi tagasi pikalt tervitamas sookured. Ilmselt on nad siin juba mõned päevad.
Olenemata aastaajast on alati ilusad samblad ja samblikud

ja igihaljad sõnajalad

Mõned loojangud on ilusamad kui teised

OKTOOBER SAAB TÄNA OTSA

Mu esmane reaktsioon täna hommikul oli -oi, milline udu. Millllline udu! Aga see polnudki ainult udu :)

Nii udu kui sadu kui udu üha tihenesid ja silemapiir aina lähenes ja lähenes. T hommikul +0,4C ja keskpäeval +1,6C.
Terve lõppev kuu on sarnanenud üdini ärahellitatud jõmpsikale, pea iga päev on olnud erineva näo ja tujuga.
Ei rajutuuled, esimesed külmapäeva ja kolmepäevane lumikate pole aia välimust oluliselt muutnud.
Päris paljad on kõik pihlakad, lepad,  hobukastanid, sarapuud, haavad ja pärnad

Päikeseline laupäev lubas nautida nii kulda, hõbedat kui purpurit ning rohelise kümneid erinevaid varjundeid. Lehised on suurepärased sügisese aia värvijad, aga kui erinevalt nad siiski käituvad. Need euroopa lehised säravad üle aia

aga eurooplane `Horstmann Recurved` on veel täiesti roheline

Jaapanlased on igaüks ise näo ja värvusega. `Blue Dwarf``

`Stiff Weeper`

Kaks aastat tagasi hilissügisel saadud noored puud veel end täies ilus ei näita, aga tore, et nad on tänavu korraliku juurdekasvuga. `Jacobsen Pyramids` on kasvamas sihvakaks pliiatsikujuliseks puuks

ja veel roheka varjundiga`Diana` uhkustab tulevikus oma keerdus ja väändus tüve ning okstega. Kui ruumi hakkab nappima, on sellised kitsa võraga puud aias ainukeseks lahenduseks.

aga siberi lehis ei mõtlegi veel värvuse muutmisele.

Suur osa kaskede liikidest ja sortidest on raagus. Erandina on veel lehes kuldkask ning arukased `Fastigiata` ja`Aurea`

Osaliselt hoiavad veel lehti vahtrad ja mõned pajud. Eksootilisematest puudest on langetanud lehed täilikult või osaliselt esimesel külmapuudutusel printsessipuu, trompetipuud, pagunipuu, jameesia, metsnüssa jpt, aga tulbipuude lehed on enne raagumist värvunud päris tumepunasteks.

Tammed on samuti nii ja naa. Osa paljad, osa pooleldi riides. Punased tammed ei sarnane aga kuidagi üksteisele, üks neist vahetab sügisel kasukat, teine läheb aastaid rohelisena talve alla

Kullale lisaks leiab aiast mitmest kohast ka hõbedat. Ontaario pappel (Populus candicans)

Punastest toonidest pole samuti puudust. Isegi sõnajalgade eoskandjad on tänavu punakad.

Korea kukepuu

Maadjas tuhkpuu

Hall on samuti värvus

Siidpööris `Zebrinus` on samuti palju tuhmim kui veel paar nädalat tagasi

Tavaliselt jälgin ma uustulnukate või mõne eriti huvitava taime käekäiku suve jooksul sagedamini kui nende,  kes meil ammu aias. Seepärast on nii mõnigi neist järjestikku paljudes postitustes. Karuputkelehise elulõnga õied vandusid lumele alla, aga taim ise on veel triksis-traksis rohelisena püsti.

Virgiina nõiapuu läheb aga õitsvana talvele vastu

Mitte ainult Koehne, vaid ka kašmiiri pihlakal on valged pärlmutriläikelised viljad

Varjuaed püsib suuremate muutusteta, aga jääb tänavu lehekatteta, sest tuul saatis nad kõik mitme erineva ilmakaare poole.

Eile nägime kõrgel-kõrgel lendamas hanesid. Ju need eelmised parved tulid kuskilt kaugemalt ja nüüd on järg meie endi omade käes. Aga ega ma täpselt ei tea ju ka.
Rähnid toimetavad kibekiiresti käbide teisaldamisega sinna, kus nende koht pole. Kui me ei niidaks, oleks ilmselt meil ammu okkaliste padrikaed.
Kaevuüürnikku veel kohal pole.
 Kalad enam pinnale ei tõuse, sügaval on soojem ja ninaesine peab enne põhja vajuma kui nad sellele tähelepanu pööravad.

Laupäevasel päikeseloojangul imetlesime tavatut vaatepilti. Peegeldus on varemgi puude ladvad hõõguma pannud.

aga, et vikerkaar algab hõõguva tõrvikuna, pole me varem näinud

Kui ma mõnikord ütlen, et oleme töödega graafikus, siis ega seda graafikut meil ju tegelikult pole. Ma lihtsalt pean normaalseks, et oktoobri lõpuks peavad olema tehtud enamvähem kõik vajalikud tööd, tööriistad ja mõned vidinad, aiavaasid, suvikukastid jms varju all, saagid koristatud. Ja mida ei jõua, see jääb kevadeks. Nii on ka tänavu. Üle hulga aja sai me ogoroodina hobusesõnnikut, mulda me ju ei vaheta ei kasvukas ega kõrgpeenardes. Need püsikupealsed, mis vaja, on lõigatud, aed niidetud, rämps põletatud ja laupäeval said ka viinapuud korda. Üks madalam hekijupp on pöetud, suurem müür jääb kahjuks sel aastal kevadeks.
Suveilmaga sarnanev sai eilsega ilmselt otsa
Siin  astub mantli lehvides aia poole kaunis aiavalvur

Täna aga on juba hoopis teine päev.

Sõnajalapiiga on peitunud lehisepleedi kaissu

Ilusat, laisavõitu tubast novembrit meile kõigile! Mul pole tema vastu midagi.