SUVE VIIMASED PÄEVAD

Mõista, mõista, mis see on? Sahiseb, mühiseb, tuiskab ja ladiseb?
 See on suvine vihm, mida purskab ülalt kui suure surve all lõhkenud veetorust. Aeda tööle ei pääse, kõik on vettinud. Huvitav on aga see, et vaatamata neile kohutavatele vihmahoogudele meil jala all veel ei lirtsu. Kas aitab see rohukamar või peenardel olev multš, aga visuaalne pilt on hea.
 Aga tõelist aednikku, olgu ta mis rahvusest tahes, ei segaks mingi liblet uudistamast ka see, kui taevast selgeid pussnuge sajaks. Igatahes laupäevased padusaju hood ei ajanud ühtki kauget külalist aiast tuppa :D. Noh, harjunud asi, terve suvi ju seesugune olnud.
Meil on veel isegi hästi. Pole ei ohvriterohkeid maavärinaid, Atlandilt lähtuvaid möllavaid orkaane ega mitmemeetrised uputavaid laineid. Veel.
Värve on aias veel küllaga, eks neid sügisesi toone on hakanud ka juurde tekkima. Isegi kõige sombusema ilmaga pole aial veel nukrat välimust. Täna paistab üle pika aja päike ja kogu aed lõi täies ilus särama.
Tänavu on ilutaimed on muutunud äärmiselt seisukindlateks, veidi on vaid räsida saanud puishortensia `Annabelle` kelle rohtsed varred lihtsalt ei jõua kanda vett täis suuri, raskeid õisikuid.

Aedhortensiatega on hoopis teine lugu. Nemad on alati vapralt püsti.
 Pisikest kasvu `Dart`s Little Dot` sobib kasvatamiseks vaid püsikute hulgas.

Asjatundmatult Juhanis mahalõigatud `Brussel´s Lace` ist oleme ometi lõpuks korraliku põõsa saanud.

Põõsastest uhkustavad oma pudeliharjadega kletrad

Paljud roosid ei kavatsegi veel lõpetada. Kevadel tordiroosade õitega  `Frühlingsduft` on vastu sügist võtnud kasutusele kreemid-kollased toonid.

Väike vaprake. Vast 40cm kõrgune eelmise aasta sügise uustulnuk `Marie Bugnet` teine õitsemisring.. Väga ilus sort ja efektne sort. Tema punased õienupud avanevad valgete  väga lõhnavate õitena

Mitte ainult õied, vaid ka viljad ja vilikonnad võivad olla vägagi kaunid ja huvitavad. Nimetusi neile juurde ei pane. On huvitavam vaadata. Ämblikulaadne veidrik :)

ja ilusad värvilised hambad. Nigu pärlid :D

Ega püsikutestki puudus ole.
Veel õitsevad floksid. Lumivalgetest pean siiani parimaks ülisuure õisiku ja õitega vana sorti `Belõi Medved`, kes on õitsenud väga pikalt

Üle kõrgete rodgersiate uhkeldab meie oma roosa seemik.

Kilpkonnalilled on samuti juba väga pikalt õitsenud.

Vesiroosid on küll muutnud lehtede värvust, aga õitsemist lõpetada ei kavatse

Vahelduseks niisama ilupilte

Harilik alang muudkui laieneb. Ilus.

Ka vaigulilled pole tugevatele tuultele ja paduvihmadele alla vandunud. Nende pea kolmemeetrised õied seisavad kindlalt püsti. Kompass vaigulill

Tervelehine vaigulill on kolmest õest kõige madalam, tema naljalt kõrgust üle 2 meetri ei kasvata.

Cimicifuga`sid (no ei paindu mu keel seda koledat nime ütlema) on meil mitmeid. Siin esiplaanil on väga tumedate lehtedega sort `Chocoholic`. Tema õisik pole nii tihe kui liikidel ja teistel sortidel, kuid õied on tal teistega võrreldes õrnemad.

Ei väsi ma imetlemast vahakübaraid. Jaapani vahakübar on varsti lõpetamas.

Lisaks lilleõitele, mida on palju rohkem kui välja valisin, värvivad aeda veel säärased tegelased.
 Seened, seened, seened. Kui ma kuu algul kutsusin sõpru seenele, ei teadnud ma, mis meid ees ootab :).  Ja lõppu ei paista neil veel kusagilt. Nii palju, mitmeid- mitmeid korvitäisi puhtaid kuuseriisikaid näeme me esmakordselt. Tavaliselt on neid olnud vaid paar peotäit ja sealtki enamus ussitanuid.

Aga selliseid numpsukesi unustasin korvis pildistada. Viimased enne marinaadi panekut. Peale puravike ja kuuseriisikate on veel palju-palju kaseriisikaid. Pilvikute saak on veidi kehvem, aga niigi on seeni nüüd varuks vist mitme aasta jagu. Marinaadid omas mahlas, soolaseened soolvees, osa kuivatatud suppide-kastmete jne maitsestamiseks ja paneerimiseks.

Kasutaimedega on nii ja naa. Porgand ei tahtnud algul idaneda. Kui olime korduskülvi teinud, tõusis ka esimene. See on nüüd külmikus, hilisemad koristame kui esimene öökülm neist üle käib. Las veel kasvavad ja koguvad suhkruid. Päris talvevaru vist ei tule, aga ega palju puudus ka ei jää.
Tomatisaagi üle nuriseda ei saa. Eile tõi Muhedikupapa  viimased kasvukast tuppa, seal niiskuses kippusid nad viimastel päevadel pigem hallitama kui värvuma. Valmib palju valmib, aga vähemalt on nad enamikus päästetud

Kurk kasvavas avamaal, kaks esimest saime tavapärase juuni lõpu asemel nüüd septembri alguses. Aga pole neil seda õiget lõhna ega maitset, saagist rääkimata. Kõrvits läks kohe algusest peale untsu. Nagu kapsaski.
Kabatšokki ehk suvikõrvitsasse upume. On saanud teda praadida, ahjus erinevaid vormiroogi teha. Lisasin hakklihale ja pole elus varem saanud nii mahlaseid kotlette. Marmelaad sai ka päris hea, vähemalt ei oska keegi ära arvata, millest see suurepärane maius tehtud on. Homme teen neist šokolaadibrownie`d. Oleme neid jaganud, külma riivinud ja neid tuleb ikka veel ja veel.
Veidi pihlakaid sai siirupiks ja päris mitu masinatäit kuivatasin.
Suve viimased päevad on käes. Olgu, milline see ilm oli, aga ilutaimed kasvasid jõudsalt ja õitsesid ohtralt. Kui ei saanud üht köögivilja, siis teist on piisavalt. Suvesse mahtus palju huvitavaid kohtumisi süpradega ja uusi tutvusi. Kõige hea eest, mida oli palju, suvele suur aitäh!
Esimesed sügisemärgid on end aias juba ilmutanud. Tervitame siis ülehomme peaaegu südaöösel saabuvat sügist ja loodame, et ta tuleb sama kaunis kui alati.

TALVE-EELSED KEVADTALGUD

Meie kevadtalgupäev, 22.04, oli määratud varakult, sest aalujate ürituste graafik on ülitihe. Loomulikult ei osanud keegi 1,5 kuud tagasi säärast veidrat kevadet ette näha. Reedel, päev enne meie tööpüha, palus Muhedikupapa, et ma helistaksin inimestele ja teataksin talgute ärajätmises. No ei! Kui muud ei saa, siis väikese kokkutuleku ikka.
Laupäeva varahommiku vihmasadu ei tõotanud midagi head. Aga kella 9 paiku hakkas paistma päike ja seejärel tundus, et kõik taevased jumalad kogunesid meie talu kohale. Üle hulga aja sai nautida tõeliselt ilusat kevadpäeva.
Hommikukohv joodud, jõukohased ülesanded sõpradele kätte jaotatud ja töö võis alata,

Kõrgpeenrad olid keltsast vabanenud nädal tagasi, mis lubas külvata spinati, erinevaid salateid, porgandit ja tilli.

Lõpuks on kõik 12m3 puid ladustatult kuuris

Rehatööd jätkus kõigile

Kuigi enamik püsikupealseid oli varakult maha lõigutud, jätkus nii kõrgemad kui päris peeneid taimi, kes puhastamist vajasid

Sügisel pügamata jäänud hekk sai suures osas korrektse näo. Nii nagu peab.

Talgulisi ja töökohti oli muidugi rohkem, aga meie ammune kokkulepe ei luba inimesi näidata. Korrastati veel üks talvel murdunud iluõunapuu, mängiti oksapurustajaga, puhtaks sai sukulentide müür ja ikka veel lõiguti ja lõiguti.

Jätkus aega ja silmi ka õite ja muu põneva jaoks.

Järjekordne esmaõitseja `Natasha`

Pole küll veel õis, aga ka lehepungad on ilusad

Sinilillepidu. Neid on kohe igasuguuseid

`Rosea Plena`

Ma arvan, et igas aias väärib uudistamist peale lillede ka muud. Meie MeTaSaurus :)

Ja see on mingi ürgne voolujooneline tegelane. Või on neid seal koguni mitu?

Kella 14 paiku külastas meid esimene ülilühike vihmasagar, saime ka peotäie lumemannat. Päris suur tegu oli talgurahva lõunalauda saamine. Peale talgusupi mõned tulnuist lahkusid, aga enamik jätkas poolelijäänut.

Oh seda rümpsu. Kust teda küll niipalju kogunes. Mul on palju aastaid tunne, et sügisel enamvähem puhtaks tehtud aias tegutsevad talvepimeduses mingid pahad trollid või veel keegi seesugune ja lõbutsevad suurt kevadsodi tekitades.

Selliseid koormaid rändas lõkkeplatsi hulgaliselt

Kell 15.57 saabus talv. Vaatamata sellele, et tihedas sajus polnud enam puhastatavaid taimi nähagi, jätkasid kõige vapramad, loe kreizimad, tööd kuni kell 17 kamndasin ma tööpäeva lõppenuks ja rahva sisse. Ei saa oma südametunnistule võtta kopsupõletikke või muid jubedusi.

Me oleme südamest ja veidi rohkemgi tänulikud kõigile appitulnuile. Seda tööd, mis tehti, tulnuks Muhedikupapal üksi teha vähemalt kaks nädalat.

See ilus lumesadu kestis hilisõhtuni ja tekitas hinge imelise rahu. Palju puhtamaks saanud aed sai korraks paksu valge vaiba ning pesti korralikult puhtaks.

Täna on sellest ilust järel vaid riismed, ilm on tänavuse kevade kohaselt hall, sombune ja uduvihmane. Sooja 2,6C

ÕIEKE LUMES e. KEVADPÜHAD 2017

Reedel õnnistati aeda järjekordse väetiseportsjoniga.

Palju teda meil hommikul polnud ja seegi, mida päeva jooksul üsna ohtralt alla sadas, imendus kiirelt pinnasesse.

 Kui aednikud järjekordsest üllatusest väga suurt rõõmu ei tundnud, sest tööks planeeritud vabad päevad jooksid ju tühja, siis väikestel inimestel oli pidu päris suur. Kui muidu lumememmeks vajalikku materjali ei jagu, siis tuleb see kasvõi teelusikaga kokku korjata.

Et lumepidu oleks täiuslik, on vaja ära kasutada kogu sadanud lumi, mis sest, et memme kleit veidi hallikas on.

Aed ärkamisega ei kiirusta ja see on päris hea, sest tänahommikune - 7,8C võinuks päris palju paha teha.

Mingi rohekas halo on tekkinud lehiste ümber ja ka metsale on tekkinud värviline jume. Sibulikke selline "korraks vaid" külm ei hävita, küll aga on lumi ja päris krõbe miinus rikkunud palju õisi. Õnneks on fotod tehtud vahetult enne sadu.

Väga aeglaselt paljunev kevadine valevlill (Bulbocodium vernum) õitseb ammugi, aga on kogemata maha jäänud mitmest postitusest.

Käes on siberi adoonise (Adonis sibirica) aeg. Enne sügisest ümberistutamist jagasime teda mitmele soovijale. Palljud spetsialistid teda iseseisvaks liigiks ei pea. Tegemist on üsna haruldase endeemse siberist leitud arvatavalt amuuri adoonise alamliigiga. Aga kindel see pole, sest kahel kõrvuti kasvaval taimel on väga palju erisusi

Pisiputk (Haquettia epipactis) on üpris kiire laienemisega

Lumeroosid jätkavad. Musta lumeroosi sordid

`Red Lady`

`Double Pink`

`Tricastin`

Mõned krooksud on imekombel pidama jäänud, kuigi sordinimedest pole enam õhkagi.










Enamasti on nad suured hulgused

Võrkiiristeta ei saa kuidagi. Kui eelmisel aastal saime tellitud sibulikud kätte, vahetasime Rahmeldajaga sorte, mida me polnud tellinud. `Pauline` on üks neist. Oleks ta vaid kiiresti paljuneks, sest tema grupp oleks küll väga efektne. Sametine must, päikeses sädelev erkviolett ja lumivalge silmake moodustavad väga ilusa kombinatsiooni.

Säravsinine `Carolina` on veidi kannatada saanud, aga paremat pilti temast enam ei saa.

Karukellad näivad praegu udusulis linnupoegadena.

Lõokannused on ühed isepäised tegelased. Kuna nad külvavad ohtralt, muutuvad nad püsikupeenrais kiiresti kultuur-umbrohtudeks. Istutasime neid niipalju kui sai, ümber varjuaeda, kus nad võivad möllata kuni sõnajalad ärkavad. Nende kuivavaid pealseid koristada pole vaja, kaovad nad märkamatult, Heade risttolmlejatena on nende seemikud vägagi põnevad, mis muidugi tähendab, et sordid ja seemikud kipuvad segi minema. Nad oleksid tänuväärsed taimed ka pargi- või hõredates metsaaedades.


 Siberi haisuvõhk (Symplocarpus renifolius) sarnaneb pigem kössitavale muinasjututegelasele kui püsikule, aga ometi ta see just ongi. Vastupidiselt eestikeelsele nimele ei haise ta kuidagi, seda teeb hoopis ameeriklane.

Mitte ainult õied pole kevadel ilusad

Kena kevade on ees. 

Ilusaid, rõõmsaid, värvilisi kevadpühi!