KÕIK ON UUS SEPTEMBRIKUUS

 Kõigile homsetele alustajatele ja jätkajatele, abilistele ja toetajatele järgmiseks kevadsaagiks hulgaliselt pisikesi

 ja suuri tarkuseteri!

 Palju õisi ja veel rohkem vilju!

KARVANE HORTENSIA

Tii, kui Sa nüüd võrdled enda tundmatut minu omaga, erineb ta sellest ikkagi oluliselt. Ju Sul mingi suure haruldusega tegu on :)

TUNTUD JA TUNDMATUD

 Mitte väga kaua aega tagasi tundus mulle, et lindudest ei tunne ma peale tuvi ja varblase kedagi. Siis meenusid Kadrioru lapsepõlveluiged ja pardid ja mere kohal tiirutavad kajakad. Linnavarest teadsin ma ka:) Pääsukeste, tihaste ja leevikeste jpt pildid olid mällu sööbinud ilmselt pildiraamatutest. Kust muud teadmised tulnud, ma ei teagi, aga nüüd oskan ma eristada üksjagu palju erinevaid linde.
Mida suuremaks me puud-põõsad kasvavad, seda rohkem ilmub siia uusi hääli ja tegelasi. Mõnda häälitsejat näed kohe ja suudad ta ka tuvastada. Mõnega läheb päris tükk aega, enne kui saad teada, kellega tegu.
Umbes 3 aastat tagasi hakkasime kuulma uut vilet. Ühetooniline, pisut kurvapoolne, täpselt ühesuguste intervallidega hüit...hüit...hüit. Ja nii varahommikust hilisõhtuni. Pikapeale muutus see üsna tüütuks, isegi häirivaks. Linnuke ise end meile ei näidanud. Tänavu enne jaanipäeva pildistasin iiriseid ja kui ma läksin elupuumüüri kõrval asuva pingi juurde, kus sain neid pikemalt silmitseda, kuulsin aga sellesama linnu ärevamat häält- hüithüithüit. Selge, et tal oli kuskil läheduses pesa. Üritasime siis sealkandis veidi vähem liikuda, et seda hädalist vähem häirida.
 Ühel päeval aga otsustas Muhedikupapa, et viib seal ära kogemata talveks õue jäänud šašlõkivanni ja teeb selle korda. Kui ta eemaldas sellelt kaane, avanes meile selline vaatepilt.

 Ja kohe oli platsis ka ema ja seekordne hääl oli tal püris nutune. Hea kui inimesel on palju tarku sõpru. Saatsin foto R.Kuresoole, sest pole vist lindu, looma, putukat, keda tema ei tunneks.
Tegemist on aed-lepalinnuga.
Mees pani pesale kaane tagasi nii nagu ta seal oli ja me kehtestasime piirkonnas absoluutse liikumiskeelu kuni pojad ükskord kooruvad.
Selle pesa lugu lõppes aga kurvalt. Ühel väga tugeva tuulega hommikul avastasin, et ahi on koos kurnaga külili maas ja osa mune puruks kukkunud. Panime küll allesjäänud tagasi ja ema käis veel mõnda aega neid vaatamas ja kohendamas, aga lõpuks jättis nad päriselt maha.

 Kuu hiljem maandus meie terrassile säärane elukas. Et suleline, siis ilmselt ikka lind, aga jättis ta oma olemisega üpris veidra mulje. Nägi ta välja kui puunott ja kui talle veidi lähenesid, siis väänutas oma peaga kahele poole ja sisises kui uss.
Tema on rähnide sugulane väänkael. Nime teada saanud, leidsin ta netist ka kohe üles. Huvitava, aga ebameeldivate elukommetega lind.

 Nägu on tal üpris eemaletõukav, tal oleks nagu osa peanahka silmadele tõmmatud.

 Aga see "enku" kasvas meil üles pojengipõõsa all. Leidsime ta veel kõrvutu karvapallina. Suuremaks kasvades leidis ta endale pelgupaiga päevaliiliate vahel. Ma tean küll, et kui ta suuremaks kasvab ja oma hambad pikkadeks kihvadeks venitab, saab temast üks igavene kurjam. Aga kui ta kord siia endale kodupaiga leidis, olgu siis pealegi.

KODUSED ASJAD ehk SEL AASTAL TULEB TALV TEISITI

Jajah:) Muhedik on sel aastal teinud igasugu salateid. Purkidesse! Kurke ja seeni marineerisin küll ka eelmistel aastatel, aga muud ma küll purki ei pannud. Sel aastal mõtlesin, et midagi võib seal keldris ka rohkem valmis olla kui lihtsalt tooraine. Tegelikult on asi selles, et sügavkülma lihtsalt ei mahu enam midagi. Virisesin küll, et miski ei valmi ja miski ei värvu, aga tasapisi ikka koguneb ühtteist. Möödunud nädalal olin ma küll köögis alandatud abitöölise seisusse.Koorisin, lõikusin, hakkisin, purustasin - istudes. Aga kahepeale kokku sai kõik tehtud.

Mahe-lahe kurgisalat. Retsepti sain lätlannast sõbralt.
800 g kurki (võib olla ka pikk kurk)
200 g sibulat
1 tl- 1 spl soola.  Meresoola vähem, muud jämedat rohkem
1 spl suhkrut
2 spl 5% äädikat (kasutasin sidruniäädikat), kes kasutab sidrunhapet, siis sellele kogusele 3g
2 tl õli
1 tl purustatud pipart
1 spl purustatud küüslauku, tilliõisikuid, kui on, siis veidi ingverit, sinepiseemneid
kurgid ja sibulad viilutada (mina koorin kurgid)
segada kõik kokku ja lasta maitsestuda 2-3 t. Kui kõike kohe ära ei sööda, saab ülejäägi panna purki.
Jälgima peab seda, et eraldunud mahl peab salatit seismise lõpuks korralikult katma. Kui mahla ei jätku, tuleb peale kallata keedetud jahutatud kergelt soolakat vett. Mina olen lisanud vajadusel "Värska" mullita originaali.
Steriliseerida 0,5l purke 20 minutit, 1l -25 minutit 85-90C. Mina seda teha ei viitsi, lasen kogu kupatuse korraks kuni keemiseni, ei keeda! Panen kuumalt purki ja kaanetan. Seisab heas keldris või külmkapis kevadeni.
Head isu! Siiani pole leidunud inimest, kellele see salat ei maitseks.

NURGAL MA EI KÄINUD:)

 Mis ma seal teinud olekski? Kõik aiahaigusest nakatunud ju räägivad, et lähevad küll igasugu aiapäevadele, aga midagi nad sealt endale uut muretsema ei hakka. Noh, linnulaulu kuulata, värsket õhku hingata ja aega niisama hästi veeta oskan ma koduski.
Aga selleks, et midagi uut saada, polegi mul kuskile minna vaja kui mul on sellised suurepärased haldjad, kelle nimed imekombel algavad mõlemal T-tähega. Thela ja Tsiil olid kahepeale kokku nii agarad, et nii mõndagi ihaldusväärset sain ma lausa neljakordselt:D
Tegelikult olid meil hoopis muud plaanid ja nädalavahetusel pidid rattad meid Ida-Virusse viima.
 Ja siis keset kõige ilusamat, tegusamat ja huvitavamat päeva lõi meile kui välk sisse. Nii ülekohtune kui see ka ei tundu, pidime me hoopis hirmsa kiiruga linna poole sõitma. Juba haigla uksest sisse veeredes tõotasin endale, et siia ma küll ei jää. Ja kui ma seal siis mitmeid tunde vedelesin igasugu aparaatide, voolikute, kanüülide ja ma ei tea, mis monstrumite külge aheldatutena, mõtlesin, et sedasi sissepakituna võib ka kõige tervem inimene end puruhaigena tunda. Seejärel meenus mulle, et jessas, ma pidin järgmisel päeval Slovakkiast ja Inglismaalt kohale jõudnud aediirised maha saama ja mina löön nii totras kohas aega surnuks. Nii, et sinna jäämine ei tulnud kõne allagi, kahjuks pidin ma oma otsuse allkirjaga kinnitama. Ma olen end varemgi kodus jalgele saanud ja saan ka seekord.
Siin on ju kõiksugu põnevaid asju. Kasvõi kuskilt meie aeda ilmunud juttseljad seni siin elutsenud rohelistele seltsiks.

 Ja veel ootas kodus mind eriline üllatus. Meil käisid külas Väga Suured Aednikud. Kohtumine oli armas nagu alati. Ja puuderohke:) Nii, et nt. kollane hobukastan jõudis minuni enne kui Nurgalt ostetud punase kastani sort `Briotii`.  Kogu muu varandus Nurgalt jõudis kohale aga üleeile. Ja peale hortensiate on kõik puine  maha istutatud, iirised loomulikult ka. Seekord tegi seda kõike küll Muhedikupapa päris üksi, aga ta on tubli ja tuli sellega kenasti toime. Taevased tugevad vihmavalingud aitavad taimedel ka kenasti kohaneda ja juurduda. Muhedikupapa juba ütles, et peab see ikka üks kange armastus olema küll, mis täna meid isegi õue ei lase:D
Eile aga vaatasin pool päeva AIS bülletääni kaanefotot, sellese tiigi vastaskalda rohelusse oleksin tahtnud ära uppuda. Puude haabituse järgi tundub, et sinna on istutatud ka mõned vahtrad. Kui kevadine jaapani iiriste õitsemine on möödas, hakkavad roheluses sügisel ilmselt tooni andma värvunud puud. Imeline aed!

Nüüd oleks vaja hädasti realiseerida üks projekt, siis saavad ka suurelehised hortensiad sinna, kus planeeritud.

VÕRRATU LIILIA

 Liiliaid on armastatud ja aedades kasvatatud tuhandeid aastaid ja küllap tehakse seda edaspidi samuti tuhandeid aastaid.
Siiani kasvatati meil peamiselt aasia hübriide (I sordirühm), sest nende aretusvanemad olid pärit karmidest oludest ja neist saadud sordid olid ilusad ning pikaealised.
Liiliate aretustöö on olnud äärmiselt huvitav. Kui looduslikud liigid, keda võis juba kohata ka meie taluaedades (krookus-, tiiger-, tuliliilia) olid enamasti oranžid või punased ja kirjud -täpilised, siis sordiaretajad püüdsid kõigest hingest saada ühevärvilisi, õrnades toonides lilli. See õnnestus. Iga aasta tõi endaga kaasa sadu puhtaid, täppideta lumivalgeid, kreeme, kõikvõimalikes toonides roosasid, kollaseid, punaseid, musti sorte.  Liiliate hulgas pole vaid siniste toonidega õisi.
Aretustöö hõlmaski peamiselt aasia hübriide, sest neid võib kasvatada kõikjal, nende välimus vastab  kõige nõudlikumale maitsele. Nad on väga haiguskindlad ja nende vegetatsiooniperiood oli võrreldes teiste sordirühma sortidega hoopis lühem. Viimane näitaja on väga oluline, sest aretusfirmade huvi on ju ikka seotud eelkõige rahaga ja liilia aretuse põhieesmärk on lõikeõis, mida igal aastal müüakse kümneid miljoneid.
 Paarkümmend aastat tagasi näis, et aretuses on saavutatud lagi ja edasi pole enam kuhugi liikuda. Kui läti kuulus sordiaretaja V.Orehovs leidis oma seemikute hulgas ühe hoopis erilise, südamikus väga tiheda mustriga õie, pani ta sellele nimeks `Nakts Tango`. Selle ostis koos aretus-ja paljundamisõigusega veidi enne suure aedniku surma Hollandi firma Bischoff-Tulleken peaselektsionäär ja nii ilmusid laia maailma Tango-seeria arvukad sordid, kes kuuluvad samuti I sordirühma. Aretus liikus uuesti tagurpidi ja moodi läksid jälle kirjud ja väga kirjud sordid.
Mõnikord võib aretus liikuda aga absurdi suunas. Nii on olemas ka mõned täidisõielised aasia hübriidide sordid. Kuningliku hoiakuga, täiusliku vormiga, elegantsete õite asemele ilmusid mingid arusaamatud pussakad, mis sarnanesid mitte liilia, vaid kaltsukubudega. Õnneks on neid sorte vähe. Võibolla mõnele nad meeldivad, ei tea. Minu meelest pole nad isegi mitte huvitavad, vaid pigem jaburad.
Ja nüüd tekkis küll tõeline seisak, tundus, et aasia hübriidid olid end lõplikult ammendanud.
 Ega seepärast aretajad käsi rüppe ei lasknud. Pikka aega oli ju üritatud saada sordirühmade vahelisi hübriide, mis pikka aega ei õnnestunud. Siis aga toimus läbimurre ning esimestena suudeti ristata aasia hübriidi pikaõielise liiliaga (L.longiflorum). Uue sordirühma nimeks sai LA (Longiflorum x Asiaticum) ja paigutusid nad VIII sordirühma. Need jõulise kasvuga imeilusad talvekindlad liiliad said endaga kaasa aga pikaõielise liilia igavese nuhtluse- viiruse ja kuigi neilt loodeti palju, osutusid kõik sordid viirustele väga vastuvõtlikuks ja minu andmetel on nad meie aedades kõik kas hävinud või neil, kes viirust ära ei tunne,väga haiged.
Kui pikka aega oli VIII sordirühm võrdlemisi tühi (sinna paigutati need liigid või üksikud sordid, kes mujale ei sobinud), siis tänaseks kuulub sinna arvukalt uusi sordirühmade vahelisi hübriidrühmi ja neid lisandub nii kiiresti, et see, mis täna tundub veel lõplikuna, pole homme kindlasti enam tõsi. Geenitehnoloogia on teinud imet.
Et ma enam liiliaid ei kasvata, ei tähenda, et mul neid enam üldse poleks või et nad mulle ei meeldiks. Eelmised hirmsad põua-aastad elasid üle mõned aasia hübriidid, mõned trompetid (VI) ja samuti mõned VI sordirühma kuuluvad Latgale- seeria sordid.
Uute muretsemise kavatsust mul endal küll polnud, aga selle eest, et nad mul olemas oleks, hoolitsesid head sõbrad:) Tõepoolest, päris hull oleks elada, kui ma poleks näinud oma aias uusi OT (Oriental x Trumpet) VIII sordirühm sorte. OT-de sünonüümiks on ka lühend orienpet (Oriental x Trumpet). Kummaline on see, et kuigi need aretusvanemad, eriti orientaalid e. idaliiliaid, ei näidanud end meil kõige paremast küljest, tunduvad need uued, sordirühmade-vahelised liiliad hoopis vastupidavamatena. OT-d on jõulised ja kõrgekasvulised, suurte värviliste lehterjate (trompetjate) õitega liiliad. Kui aasia hübriidide aretuses oli peamine tähelepanu pööratud üles suunatud, inimesele otsa vaatavate õitega sortide saamisele, siis praegune trend on alla-või kõrvale vaatavad õied. See on ka mõistetav, sest kuni paarimeetriseks kasvavate varte korral tuleks õite nägemiseks ronida redeli otsa. Esialgu on orienpetid e. OT-d end meie oludes näidanud kenasti, kuid kuidas nad end pikas perspektiivis vastu peavad, selgub aja jooksul.
Kui liiliasibul võib elada rohkem kui 25 aastat vanaks, siis OT-de tumepurpursed sibulad on lühiealised ja juba 5-aastane sibul on täielik rauk. Mõni peab seda puuduseks, mõni vooruseks. Kui tahetakse sorti pikemalt aias kasvatada, tuleb igal juhul tuleb nad paari aasta tagant üles võtta ning hoolitseda järelkasvu eest. Kõige lihtsam on seda teha sibulasoomustega paljundades.
OT-d lõhnavad, aga hoopis nõrgemalt kui nende esivanemad. Õitsevad nad pikalt, meil avanesid esimesed õied juuli lõpus ja pole veel praeguseks lõpetanud.
 `Satisfaction`

 `Holland`s Beauty`

 `Red Hot`

`Silk Road`

`Red Dutsch`

 `Touching`

SUVE PIKENDAJA

 Ma olen aastaid imestanud, miks küll inimesed oma aedade rajamisel keskenduvad vaid kevadele ja suvele. Ühtpidi tõesti, võibolla on peale pikka valget talve värviihalus väga suur, aga teistpidi on kevad meie kõige lühem aastaaeg, sest suvi oma õie-ja värvikülluses pressib ju nii kiiresti peale, et tema tulekut polegi võimalik eriti kevadest eristada.
Samas unustatakse täiesti ära, et meil on olemas ka imeilus sügis. Ja kui siis kogu aed on täidetud vaid lillepeenardega, muutuvad sellised aiad sügise lähenedes üsnagi kõledaiks ja troostituiks. Enamus õisi lõpetab, suvikud on oma elu ära elanud ja püsikud seavad end unele. Selle asemel, et pakkuda aiasõbrale aastaringseid elamusi, süvendavad vaid lilledega sisustatud, üha pruunimaks muutuvad taimevaibad saabuvat sügismasendust.
Sügisese aia aitavad muuta värvikamaks puittaimed. Mitte ükski püsik ei suuda sügisel võistelda kuldsete lehiste või teiste kollaste okaspuudega, kes näevad välja justkui maale laskunud päikesed. Paljud lehtpõõsad, kukerpuud, enelad jpt. näivad õhtupäikeses hõõguvate lõketena. Roosid õitsevad tõesti lumeni, aga ka nemad on ju puittaimed. Kes roosikasvatusest ei hooli, võiks vaadata kibuvitsade poole. Selleks, et aeda suurt vävilaiku tuua, piisab ka nende ilusatest, suurtest viljadest.
Kui ma oma aeda olen silmitsenud, siis kõik eelöeldu oli meil olemas. Puudu oli vaid valgest värvist, mis oleks aia helendama pannud ka õhtuhämaruses. Ja nii avastasin ma hortensiad. Tõsi küll, sel ajal kui ma neid otsima hakkasin, oli meil sordivalik veel üsna piiratud. Ega peale puis-ja aedhortensia `Grandiflora` midagi eriti müügil polnudki.
Kui ma vahetevahel silmitsesin Inglismaal tehtud fotosid, oli mul alati kahju, et meil pole võimalik kasvatada suurelehist hortensiat, keda meie teadsime vaid suvise potitaimena, kannatades välja maksimaalselt 10 külmakraadi.
 Aga mõni aasta tagasi juhtusin lugema, et USA sordiaretaja P.Blackil õnnestus 2001.a. saada suurelehise hortensia mutant, kes pidas ülikarmi talve vastu katteta. Tööd jätkates aretas ta südasuvest hilissügiseni õitsva sordi `Endless Summer`, kes õitseb nii eelmise kui sama aasta võrsetelt s.t. sellist aastat, kus ta ei õitse, pole. Kui ka vanemad võrsed peaksid mingil põhjusel talvel kannatada saama, kannavad noored ikka õisi.
Kuna taimede talvekindluse tõstmine on dekoratiivsuse kõrval üks sordiaretuse peaeesmärke, jätkati sordiga tööd. Sordile on järgnenud  hollandlaste aretatutena terve seeria `Endless Summer Twist` kuhu on koondatud hulgaliselt erineva õievärvusega külmakindlaid sorte.  Nii ongi tekkinud suured külmakindlate sortidega seeriad `Early Sensation`, `Forever &Ever`,  kuhu kuuluvad sordid `Blue Heaven`, `White Ball`, `Red Sensation`, `Peppermint`jt. Täidisõieliste külmakindlate sortide uus seeria  on `You and & Me`
 Otse loomulikult tegi mu süda seda teada saades rohkem kui ühe jõnksu. Mõtle vaid, ma saaksin sügiseks aeda ka sinist värvi:). Vahepeal läksid nad mul meelest, aga 31.juulil kirjutasin Thelale, kui ta oma hortensiapildid üles riputas, et ta Aaavikuemandana võiks hakata nende külmakindlate maaletoojaks. Ja  suur oli mu üllatus ja rõõm kui ta järgmisel päeval helistas, et oli mulle ära ostnud 3 sorti:) Jah, vaja on vaid piiksatada ja unistused ärkavadki ellu.
Kokkutulekult sain nad kätte. Paitasin neid pilguga veel terve õhtu nii, et isegi Muhedikupapa küsis, et no kas on ikka uhke tunne küll:D.
Üldiselt säärast kahtlast kraami soovitan ma esialgu katsetada saartel ja soojematel rannikualadel, aga mitte keegi ei keela mul seda endal siin sisemaal teha.

 Kuna taimed on patenteeritud ja nende paljundamise õigus vaid paaril puukoolil maailmas, siis õige taime ostmisel tuleb vaadata ka pakendit. Nende potid peavad olema markeeritud. Kui see on tegemata, siis on tegu kas piraatluse või hoopis kõige tavalisemate talvehellade sortidega.

 Loomulikult on potis õitsema läinud õisikud väiksemad kui peaks, aga oma tulevikust annavad nad siiski aimu. See on neist uutest aretistest kõige kuulsam `Endless Summer Original`. Sinine!

 `Endless Summer Bride`

 Hiiglasuurte õitega `Forever&Ever Blue`. Kui suure ja raske õisiku ta teha suudab, eks seda näeb järgmisel aastal.

Mul oli nende jaoks juba varem valmis mõeldud ka tuulevaikne ja talvel alati lumine koht, aga et neid veel paremini eksponeerida, otsustasime ringi ja nüüd läheb veidi aega kuni nad maha saab istutada. Tekitame neile  hoopis uue, aga samaväärse koha. Kuna rasked õisikud võivad lamanduda, oleks nende kasvatamine murus veidi problemaatiline.
Üldse mulle tundub, et `Hortesel` tuleks vähemalt puittaimede poolel silma päris korralikult peal hoida. Nende põõsad, kes müügis, pole mingid vitsad, vaid juba suured ja uhked põõsad.
Ja tuhanded tänud mu isiklikule varustajale Thelale. Küll on ikka hea, kui ühe hooliva ja aruka inimese lõunasöögikoht on ühe puukooli kõrval:)
Eh! Nüüd igatsen ma veel seda Deia roosat ja siis veel....:D

KÄIDUD, NÄHTUD

ja mis kõige tähtsam - emmeldud:)
Meie oleme jälle ühe uue nähtud koha võrra rikkamad.
 Istusin Lillekasvataja pool ja mõtlesin, et küll on ikka inimestel olnud tahtmist ja hakkamist teha korda ja elamiskõlblikuks üks vana talukoht. Kui seda tehakse oma kätega, ei sünni see üleöö, vaid võtab kenakesti aega, et vanad hooned saaksid uued katused, vildakad uksed sirgeks ja majad jälle soojaks ja elusaks. Kui sinna juurde liita veel aed, mis on tehtud just täpselt nii nagu pererahvas seda on soovinud ja oskab sellest rõõmu tunda, kus lastel on ruumi paljajalu ringi joosta ja oma mänge mängida ja salakohti ehitada, ongi sündinud kodu, mis on kindlasti soojem kui nii mõnigi kõle ja igast otsast raha paista laskev loss.
Kord aastas kokku saada on ikka väga tore. Saad kallistada ja katsuda ja lobiseda ja naerda. Parim stressiravim, igasugune vana väsimus on kui peoga pühitud.
Taimevahetus ju ka ikka. Ja ega see loe, et sa ütled, et tänavu kohe mitte midagi ei taha. Kui kuskil oled enne midagi piiksatanud, siis tähelepanelikud inimesed sind lihtsalt niisama ikka ilma ei jäta:). Pildistasin küll, aga üles las riputab oma aia ikka iga perenaine ise.
Aitäh vastuvõtjaile ja kokkutulnuile.

Lõpuks ütlesin, et järgmisel aastal kohtume Tartumaal. Ma küll ei nimetanud täpset aeda, aga salaplaan viiendaks kokkusaamiseks oli mul küll:) Neid valmis tehtuid oleme me juba küll näinud ja vahelduseks võiks ju vaadata ja meenutada, mismoodi meil endil see päris algus käis. Eks edasi räägib juba Tsiil ise.

TÄHTSAD ASJAD

 Selle suve tähtsündmus meie peres

 Kevadel Võhma püsikupäeva oksjonilt välja võideldud ja siiani peidus püsinud kurg oli järgmiseks hommikuks osanud endale korstna otsa pesa teha

 Ma tahan juba kevadest peale hõisata, et Isehakanu eelmisel aastal toodud plaatan talvitus avamaal kenasti ja on andnud korraliku juurdekasvu. Kas need oksad kõik ka puituda jõuavad, on iseasi. Puud vaadates tundub, et ta oleks vist vajanud veidi varjulisemat kasvukohta, aga ümber ma teda ka solgutama ei hakka.

 Sellest kribulillest oleksin ma peaaegu ilma jäänud. Sain ta ammu-ammu, siis kui Eestimaal tast veel midagi ei teatud. Kasvatas täis üle m2 maad ja ma muudkui jagasin ja jagasin teda kuni endale jäid peaaegu vaid näpud. Nüüd on ta kosunud ja kasvatanud juba uuesti päris kena puhmiku. Muidugi pole praegu tema asendamine mingi probleem, aga ta on seotud ühe looga ja temast ilmajäämine oleks üsna kurb olnud.

 Täna avastasin, et siniseõieline eestikeelse nimeta karukell (Pulsatilla turzaninowii) on teinud ühe õiekese. Valel ajal, aga seda ei saa ühele noorukesele, keda veel kevadel pikeerisin, sugugi ette heita.

Kokkutulekule ma tulen. Aga küpsetada ja potistada mul küll mahti pole. Ma ei tea, kas mind mõne paljasjuursega ikka võetakse vastu?:)