Siiani kasvatati meil peamiselt aasia hübriide (I sordirühm), sest nende aretusvanemad olid pärit karmidest oludest ja neist saadud sordid olid ilusad ning pikaealised.
Liiliate aretustöö on olnud äärmiselt huvitav. Kui looduslikud liigid, keda võis juba kohata ka meie taluaedades (krookus-, tiiger-, tuliliilia) olid enamasti oranžid või punased ja kirjud -täpilised, siis sordiaretajad püüdsid kõigest hingest saada ühevärvilisi, õrnades toonides lilli. See õnnestus. Iga aasta tõi endaga kaasa sadu puhtaid, täppideta lumivalgeid, kreeme, kõikvõimalikes toonides roosasid, kollaseid, punaseid, musti sorte. Liiliate hulgas pole vaid siniste toonidega õisi.
Aretustöö hõlmaski peamiselt aasia hübriide, sest neid võib kasvatada kõikjal, nende välimus vastab kõige nõudlikumale maitsele. Nad on väga haiguskindlad ja nende vegetatsiooniperiood oli võrreldes teiste sordirühma sortidega hoopis lühem. Viimane näitaja on väga oluline, sest aretusfirmade huvi on ju ikka seotud eelkõige rahaga ja liilia aretuse põhieesmärk on lõikeõis, mida igal aastal müüakse kümneid miljoneid.
Paarkümmend aastat tagasi näis, et aretuses on saavutatud lagi ja edasi pole enam kuhugi liikuda. Kui läti kuulus sordiaretaja V.Orehovs leidis oma seemikute hulgas ühe hoopis erilise, südamikus väga tiheda mustriga õie, pani ta sellele nimeks `Nakts Tango`. Selle ostis koos aretus-ja paljundamisõigusega veidi enne suure aedniku surma Hollandi firma Bischoff-Tulleken peaselektsionäär ja nii ilmusid laia maailma Tango-seeria arvukad sordid, kes kuuluvad samuti I sordirühma. Aretus liikus uuesti tagurpidi ja moodi läksid jälle kirjud ja väga kirjud sordid.
Mõnikord võib aretus liikuda aga absurdi suunas. Nii on olemas ka mõned täidisõielised aasia hübriidide sordid. Kuningliku hoiakuga, täiusliku vormiga, elegantsete õite asemele ilmusid mingid arusaamatud pussakad, mis sarnanesid mitte liilia, vaid kaltsukubudega. Õnneks on neid sorte vähe. Võibolla mõnele nad meeldivad, ei tea. Minu meelest pole nad isegi mitte huvitavad, vaid pigem jaburad.
Ja nüüd tekkis küll tõeline seisak, tundus, et aasia hübriidid olid end lõplikult ammendanud.
Ega seepärast aretajad käsi rüppe ei lasknud. Pikka aega oli ju üritatud saada sordirühmade vahelisi hübriide, mis pikka aega ei õnnestunud. Siis aga toimus läbimurre ning esimestena suudeti ristata aasia hübriidi pikaõielise liiliaga (L.longiflorum). Uue sordirühma nimeks sai LA (Longiflorum x Asiaticum) ja paigutusid nad VIII sordirühma. Need jõulise kasvuga imeilusad talvekindlad liiliad said endaga kaasa aga pikaõielise liilia igavese nuhtluse- viiruse ja kuigi neilt loodeti palju, osutusid kõik sordid viirustele väga vastuvõtlikuks ja minu andmetel on nad meie aedades kõik kas hävinud või neil, kes viirust ära ei tunne,väga haiged.
Kui pikka aega oli VIII sordirühm võrdlemisi tühi (sinna paigutati need liigid või üksikud sordid, kes mujale ei sobinud), siis tänaseks kuulub sinna arvukalt uusi sordirühmade vahelisi hübriidrühmi ja neid lisandub nii kiiresti, et see, mis täna tundub veel lõplikuna, pole homme kindlasti enam tõsi. Geenitehnoloogia on teinud imet.
Et ma enam liiliaid ei kasvata, ei tähenda, et mul neid enam üldse poleks või et nad mulle ei meeldiks. Eelmised hirmsad põua-aastad elasid üle mõned aasia hübriidid, mõned trompetid (VI) ja samuti mõned VI sordirühma kuuluvad Latgale- seeria sordid.
Uute muretsemise kavatsust mul endal küll polnud, aga selle eest, et nad mul olemas oleks, hoolitsesid head sõbrad:) Tõepoolest, päris hull oleks elada, kui ma poleks näinud oma aias uusi OT (Oriental x Trumpet) VIII sordirühm sorte. OT-de sünonüümiks on ka lühend orienpet (Oriental x Trumpet). Kummaline on see, et kuigi need aretusvanemad, eriti orientaalid e. idaliiliaid, ei näidanud end meil kõige paremast küljest, tunduvad need uued, sordirühmade-vahelised liiliad hoopis vastupidavamatena. OT-d on jõulised ja kõrgekasvulised, suurte värviliste lehterjate (trompetjate) õitega liiliad. Kui aasia hübriidide aretuses oli peamine tähelepanu pööratud üles suunatud, inimesele otsa vaatavate õitega sortide saamisele, siis praegune trend on alla-või kõrvale vaatavad õied. See on ka mõistetav, sest kuni paarimeetriseks kasvavate varte korral tuleks õite nägemiseks ronida redeli otsa. Esialgu on orienpetid e. OT-d end meie oludes näidanud kenasti, kuid kuidas nad end pikas perspektiivis vastu peavad, selgub aja jooksul.
Kui liiliasibul võib elada rohkem kui 25 aastat vanaks, siis OT-de tumepurpursed sibulad on lühiealised ja juba 5-aastane sibul on täielik rauk. Mõni peab seda puuduseks, mõni vooruseks. Kui tahetakse sorti pikemalt aias kasvatada, tuleb igal juhul tuleb nad paari aasta tagant üles võtta ning hoolitseda järelkasvu eest. Kõige lihtsam on seda teha sibulasoomustega paljundades.
OT-d lõhnavad, aga hoopis nõrgemalt kui nende esivanemad. Õitsevad nad pikalt, meil avanesid esimesed õied juuli lõpus ja pole veel praeguseks lõpetanud.
`Satisfaction`
`Holland`s Beauty`
`Red Hot`
`Silk Road`
`Red Dutsch`
`Touching`
Aitäh põhjaliku info eest! Mina küll nüüd tükk maad targem. Õnneks on ka omal peenras paar OT-sorti ja ettekujutus olemas. Väga ilusad lilled!
ReplyDeleteOhh, vinged sordid!
ReplyDeleteLiiliad on tõesti võrratud!
ReplyDeleteAga milles väljendub see sibulate raugastumine?
Oh, millised võrratud õied! Liiliate kasvatamisest pole just palju kirjutatud, nii et iga rida siit läheb täie ette, tänan!
ReplyDeleteLiiliad on minu lemmikud, nad on nii suursugused, kuninglikud! Olen neid endale mitmeid muretsenud, aga sortidest ei tea ma kahjuks suurt midagi. Püüan nüüd neid kuidagi kvalifitseerida.
ReplyDeleteNeist ilusatest on minul ka 4 ja mulle tundub, et nad ei meeldi vesirottidele, sest teised sibulad kõrvalt on pintslisse pistetud, need pisut asukohta muutnud, aga täiesti alles ja õitsevad kenasti. Suur tänu tarkuseterade eest!
ReplyDeleteTore teada, et OT-liiliad on Sinu aias hästi käitunud. Minu esimene OT - "Satisfaction" või mõni väga sarnane sai ostetud trompetliilia "Pink Perfection" pähe ning seetõttu valmistas esialgu pettumuse. Aga seisab hästi püsti küll ja õitseb jah pikemalt. Ühe taime ümber on ka poegade punt tekkinud, üks poeg õiegi juba teinud. Aga kolmas aasta juba - eks tuleb siis üles võtta. Seda ma küll ei teadnud, aitäh. Teisena on mul "Silk Road"- ist pildi järgi eristamatu "Friso". Uus alles.
ReplyDeleteVäga kaunid. Sellised mõnusate toonidega pontsakad :)Huvitav lugemine kah.
ReplyDeleteTänud!
ReplyDeleteVähemalt Red Dutch on mul nüüd kindel ja teada.
Ka mulle meeldis Sinu artikkel, huvitav ja p6hjalik.
ReplyDeleteTore filosoofiline kysimus - mida sordiaretajad siis tegema hakkavad, kui m6ne taime omadused on t2iuslikkuseni lihvitud, aga publik n6uab uut ja senin2gematut! Liilial on p6him6tteliselt yksainus silmapaistev osa - 6is, aga lehed ja vars ei paku aretamise m6ttes kuigi palju v6imalusi.
Väga tore liilialugu, aitäh. ja hea, et OT-de kasinat paljunemist meelde tuletasid, Mati Rang küll rääkis sellest, aga oli juba ära ununenud, see mälusahtel vahepeal kinni läinud. Kenad pildid, ajasid nende sortide isu peale!
ReplyDelete