TUNTUD JA TUNDMATUD

 Mitte väga kaua aega tagasi tundus mulle, et lindudest ei tunne ma peale tuvi ja varblase kedagi. Siis meenusid Kadrioru lapsepõlveluiged ja pardid ja mere kohal tiirutavad kajakad. Linnavarest teadsin ma ka:) Pääsukeste, tihaste ja leevikeste jpt pildid olid mällu sööbinud ilmselt pildiraamatutest. Kust muud teadmised tulnud, ma ei teagi, aga nüüd oskan ma eristada üksjagu palju erinevaid linde.
Mida suuremaks me puud-põõsad kasvavad, seda rohkem ilmub siia uusi hääli ja tegelasi. Mõnda häälitsejat näed kohe ja suudad ta ka tuvastada. Mõnega läheb päris tükk aega, enne kui saad teada, kellega tegu.
Umbes 3 aastat tagasi hakkasime kuulma uut vilet. Ühetooniline, pisut kurvapoolne, täpselt ühesuguste intervallidega hüit...hüit...hüit. Ja nii varahommikust hilisõhtuni. Pikapeale muutus see üsna tüütuks, isegi häirivaks. Linnuke ise end meile ei näidanud. Tänavu enne jaanipäeva pildistasin iiriseid ja kui ma läksin elupuumüüri kõrval asuva pingi juurde, kus sain neid pikemalt silmitseda, kuulsin aga sellesama linnu ärevamat häält- hüithüithüit. Selge, et tal oli kuskil läheduses pesa. Üritasime siis sealkandis veidi vähem liikuda, et seda hädalist vähem häirida.
 Ühel päeval aga otsustas Muhedikupapa, et viib seal ära kogemata talveks õue jäänud šašlõkivanni ja teeb selle korda. Kui ta eemaldas sellelt kaane, avanes meile selline vaatepilt.

 Ja kohe oli platsis ka ema ja seekordne hääl oli tal püris nutune. Hea kui inimesel on palju tarku sõpru. Saatsin foto R.Kuresoole, sest pole vist lindu, looma, putukat, keda tema ei tunneks.
Tegemist on aed-lepalinnuga.
Mees pani pesale kaane tagasi nii nagu ta seal oli ja me kehtestasime piirkonnas absoluutse liikumiskeelu kuni pojad ükskord kooruvad.
Selle pesa lugu lõppes aga kurvalt. Ühel väga tugeva tuulega hommikul avastasin, et ahi on koos kurnaga külili maas ja osa mune puruks kukkunud. Panime küll allesjäänud tagasi ja ema käis veel mõnda aega neid vaatamas ja kohendamas, aga lõpuks jättis nad päriselt maha.

 Kuu hiljem maandus meie terrassile säärane elukas. Et suleline, siis ilmselt ikka lind, aga jättis ta oma olemisega üpris veidra mulje. Nägi ta välja kui puunott ja kui talle veidi lähenesid, siis väänutas oma peaga kahele poole ja sisises kui uss.
Tema on rähnide sugulane väänkael. Nime teada saanud, leidsin ta netist ka kohe üles. Huvitava, aga ebameeldivate elukommetega lind.

 Nägu on tal üpris eemaletõukav, tal oleks nagu osa peanahka silmadele tõmmatud.

 Aga see "enku" kasvas meil üles pojengipõõsa all. Leidsime ta veel kõrvutu karvapallina. Suuremaks kasvades leidis ta endale pelgupaiga päevaliiliate vahel. Ma tean küll, et kui ta suuremaks kasvab ja oma hambad pikkadeks kihvadeks venitab, saab temast üks igavene kurjam. Aga kui ta kord siia endale kodupaiga leidis, olgu siis pealegi.