KÄIDUD, NÄHTUD

ja mis kõige tähtsam - emmeldud:)
Meie oleme jälle ühe uue nähtud koha võrra rikkamad.
 Istusin Lillekasvataja pool ja mõtlesin, et küll on ikka inimestel olnud tahtmist ja hakkamist teha korda ja elamiskõlblikuks üks vana talukoht. Kui seda tehakse oma kätega, ei sünni see üleöö, vaid võtab kenakesti aega, et vanad hooned saaksid uued katused, vildakad uksed sirgeks ja majad jälle soojaks ja elusaks. Kui sinna juurde liita veel aed, mis on tehtud just täpselt nii nagu pererahvas seda on soovinud ja oskab sellest rõõmu tunda, kus lastel on ruumi paljajalu ringi joosta ja oma mänge mängida ja salakohti ehitada, ongi sündinud kodu, mis on kindlasti soojem kui nii mõnigi kõle ja igast otsast raha paista laskev loss.
Kord aastas kokku saada on ikka väga tore. Saad kallistada ja katsuda ja lobiseda ja naerda. Parim stressiravim, igasugune vana väsimus on kui peoga pühitud.
Taimevahetus ju ka ikka. Ja ega see loe, et sa ütled, et tänavu kohe mitte midagi ei taha. Kui kuskil oled enne midagi piiksatanud, siis tähelepanelikud inimesed sind lihtsalt niisama ikka ilma ei jäta:). Pildistasin küll, aga üles las riputab oma aia ikka iga perenaine ise.
Aitäh vastuvõtjaile ja kokkutulnuile.

Lõpuks ütlesin, et järgmisel aastal kohtume Tartumaal. Ma küll ei nimetanud täpset aeda, aga salaplaan viiendaks kokkusaamiseks oli mul küll:) Neid valmis tehtuid oleme me juba küll näinud ja vahelduseks võiks ju vaadata ja meenutada, mismoodi meil endil see päris algus käis. Eks edasi räägib juba Tsiil ise.