NURGAL MA EI KÄINUD:)

 Mis ma seal teinud olekski? Kõik aiahaigusest nakatunud ju räägivad, et lähevad küll igasugu aiapäevadele, aga midagi nad sealt endale uut muretsema ei hakka. Noh, linnulaulu kuulata, värsket õhku hingata ja aega niisama hästi veeta oskan ma koduski.
Aga selleks, et midagi uut saada, polegi mul kuskile minna vaja kui mul on sellised suurepärased haldjad, kelle nimed imekombel algavad mõlemal T-tähega. Thela ja Tsiil olid kahepeale kokku nii agarad, et nii mõndagi ihaldusväärset sain ma lausa neljakordselt:D
Tegelikult olid meil hoopis muud plaanid ja nädalavahetusel pidid rattad meid Ida-Virusse viima.
 Ja siis keset kõige ilusamat, tegusamat ja huvitavamat päeva lõi meile kui välk sisse. Nii ülekohtune kui see ka ei tundu, pidime me hoopis hirmsa kiiruga linna poole sõitma. Juba haigla uksest sisse veeredes tõotasin endale, et siia ma küll ei jää. Ja kui ma seal siis mitmeid tunde vedelesin igasugu aparaatide, voolikute, kanüülide ja ma ei tea, mis monstrumite külge aheldatutena, mõtlesin, et sedasi sissepakituna võib ka kõige tervem inimene end puruhaigena tunda. Seejärel meenus mulle, et jessas, ma pidin järgmisel päeval Slovakkiast ja Inglismaalt kohale jõudnud aediirised maha saama ja mina löön nii totras kohas aega surnuks. Nii, et sinna jäämine ei tulnud kõne allagi, kahjuks pidin ma oma otsuse allkirjaga kinnitama. Ma olen end varemgi kodus jalgele saanud ja saan ka seekord.
Siin on ju kõiksugu põnevaid asju. Kasvõi kuskilt meie aeda ilmunud juttseljad seni siin elutsenud rohelistele seltsiks.

 Ja veel ootas kodus mind eriline üllatus. Meil käisid külas Väga Suured Aednikud. Kohtumine oli armas nagu alati. Ja puuderohke:) Nii, et nt. kollane hobukastan jõudis minuni enne kui Nurgalt ostetud punase kastani sort `Briotii`.  Kogu muu varandus Nurgalt jõudis kohale aga üleeile. Ja peale hortensiate on kõik puine  maha istutatud, iirised loomulikult ka. Seekord tegi seda kõike küll Muhedikupapa päris üksi, aga ta on tubli ja tuli sellega kenasti toime. Taevased tugevad vihmavalingud aitavad taimedel ka kenasti kohaneda ja juurduda. Muhedikupapa juba ütles, et peab see ikka üks kange armastus olema küll, mis täna meid isegi õue ei lase:D
Eile aga vaatasin pool päeva AIS bülletääni kaanefotot, sellese tiigi vastaskalda rohelusse oleksin tahtnud ära uppuda. Puude haabituse järgi tundub, et sinna on istutatud ka mõned vahtrad. Kui kevadine jaapani iiriste õitsemine on möödas, hakkavad roheluses sügisel ilmselt tooni andma värvunud puud. Imeline aed!

Nüüd oleks vaja hädasti realiseerida üks projekt, siis saavad ka suurelehised hortensiad sinna, kus planeeritud.