Üleeile sai lõpuks teoks mitu aastat tagasi planeeritud sõit Enno tallu. Eesmärgiks polnud sugugi sõnajalad, kuigi ka neil oli oma osa, vaid hoopis kohtumine väga armsa pere ja ilusa aiaga. Päev oli tõeliselt ilus, mõnus ja soe. Igas mõttes. Aed on huvitav ja seal kasvavad taimed ilusad vaatamata sellele, et nad polnud väga pikka aega vihma saanud. Iga aednik teab, mida see tähendab. Ja igal kohtumisel räägitakse mulle sääraseid huvitavaid lugusid taimedest ja taimemaailmast, mida võiks lõpmatuseni kuulata.
Päev venis pikaks, meie ära sõites hakkas veidi tibama. 10 km eemal, Sipal saime kaela säärase vihmavalingu, et sõitsime kui keset jõge, nähtavust polnud ollagi. Mõtlesin küll, et nüüd saab ka nähtud aed vett, olgugi, et säärane raske sadu taimedele ka päris hea pole. Hiljem aga selgus, et neil vaid tibas pool tunnikest ja õige sadu ikkagi kohale ei jõudnud.
Piltide ülespanekuks ma luba ei küsinud, aga arvan, et seda mulle väga pahaks ei panda. Kes aga vähegi sõnajalgade vastu huvi tunneb, peaks küll Enno talus ära käima. Pole ju meil neid kohti, kus võib tutvuda täiskasvanud sõnajalgade sellise liigi-ja vormiküllusega.
Pere on kujundanud sõnajalgadele säärase inglasliku elupaiga, kännumüüri,
kus kõik sõnajalad tunnevad end seal suurepäraselt
Aias püüab pilku tõeline eksoot - printsessipuu. Ta pidi küll igal aastal maani maha külmuma, aga taastub hästi, kasvades umbes 10cm päevas.
Koju jõudsime kella 23 paiku. Tühjendasin postkasti ja nägin küll, et seal on mingi pakiteade, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Hommikul hakkasin asja uurima, saatja nimi oli võõras ja pakikese kaal imelikult väike, aga kaasa käis ikka postkontoris kohe ära.
Oli see alles üllatus :)
Nii põnevaid samblaid pole ma varem näinud. Suur-suur aitäh Köögikata ema! Sellised üllatused on paremad kui mingid vitamiinisüstid:)
Üritasime neile ilusakestele kaasas olnud kasvukoha kirjelduse järgi luua midagi analoogset. Täna nägid nad küll head välja, kas nad ka meil kohanevad, näeme kevadel
Eile istutasime terve päeva. Iga aednik teab, et see tegevus paneb alati silmad särama ja südame põksuma.
Tänane päev kuulus külalistele Viljandimaalt, kes olid teelt kaasa haaranud ka kohalikumaid aednikke. Armsaid inimesi on alati rõõm näha ja aeg nendega koosolemiseks kahjuks alati lühike.
Enne nende saabumist aga jõudis lõpuks pärale koos suurte vabandustega tellimuse täitmise hilinemise pärast säärane saadetis. Üks raamat tuleb hiljem järelsaadetisena.
See polnud veel kõik. Kulleril oli meile ka veel teinegi pakk
Lõpuks jõudis suurte sekeldustega minuni üks unistuste kivi-imar `Bifido multifida` Suur-suur aitäh Kiwamees! Jõudsime neile veel õhtuhämaruses kivipesagi valmis teha
Päevased külalised vahetasid õhtupoolikul välja Luua kenad, virgad ja elurõõmsad noorikud, kes tulid üle vaatama, mis on praeguseks nende alustatud tööst saanud.
Ilus, sisukas üllatuste- ja elamusterohke nädal oli. Maailm on täis häid inimesi.
Friday, August 30, 2013
Monday, August 26, 2013
MAAILM EI SAA KUNAGI PÄRIS VALMIS :)
Aias tekib vahetevahel tänapäevalgi midagi iseenesest- seemik, mutant, sport, kuid enamasti on maailma loojaiks nüüd ikkagi inimesed.
Aedu tehakse nii nagu keegi tunneb või heaks arvab. Kellegi kopeerimine tavaliselt ei õnnestu, liiga palju on õnneks tegureid, mis seda takistavad. Kui aga aed luuakse südamega enda mõtte kohaselt, on tulemused päris head, vähemalt looja jaoks küll.
Kui me alustasime oma kännuprojektiga, oli mul päris hea meel, et ma polnud enne midagi säärast näinud. Ma arvan, et see oleks mind vaid segama hakanud. Ma teadsin, et Enno talus on sõnajalgade jaoks kasutatud kände, aga mismoodi, sellest mul veel aimu pole. Seda, et Inglismaal on neid tehtud 1,5 sajandit, teadsin ma ka, aga ei uurinud, millised nad välja näevad.
Me rajasime sõnajalgadele esimese pisikese istutusala 15 aastat tagasi, mis kahjuks eriti palju taimi ei mahutanud, kändudest rääkimata. Tänaseks on ta päris täis kasvanud ja jääbki nii nagu ta tookord sai. Üks väike nurgake vajab tal küll pisiremonti. Tõime sinna kasvama imeilusa pisikese alssosja (Equisetum scirpoides), aga tema ei osanud sugugi ontlikult käituda. Oli ta vist võtnud eesmärgiks kõik ümbritsev lämmatada ja tast lahtisaamine oli enam kui raske. Kurjami taltsutamiseks pidime me eemaldama mõned pätsid, mis tuleb nüüd asendada.
Nüüdne varjuaed on kordades suurem. Esialgu on ta veel üsna lage, kuid taimede kasvuruumi ning nende istutamis- ja avastamisrõõmu peabki jaguma rohkem kui üheks õhtuks. Kändude tekitatud urkad, õõnsused ja võlvid on neile sobivaiks istutuspaikadeks ning kännud ise nii varju kui mulla- ja õhuniiskuse hoidmisel suureks abiks.
Kännukoobas hoiab kaisus õisküüvitsat, loodetavasti talle meeldib seal
Potitaimed pole ümberkolimist märganudki, kuid koorem suuri paljasjuurseid said veidi räsida nii väljakaevamisel, transpordil kui istutamisel. Õnneks on nad tänaseks kõik kosumas.
kivikülv on ka veel hõredavõitu
Loomine ei tohi kunagi lõppeda. Kuigi see uus istutusala sai meie jaoks päris huvitav, jäi seal midagi siiski poolikuks.
Mõnikord on päris hea, kui peremees osutub kooneriks. Meil jäi turbapätse päris korralikult järgi. Ja maad, kuhu edasi liikuda on selles kohas ka üksjagu. Nii panimegi maha nööri, et vaadata, mis ja kuidas...:D. No on ju päris kole, kui üks pool aiast on korrastatud ja teisalt naeravad sulle naadid vastu. Ja maailmas on ju veel nii palju varjutaimi
Veidi kääritööd põõsaste korrastamiseks ja siis pimendusmaterjal maha. Pätsid ja muu kola on laotud selle kinnihoidmiseks.
teiselt poolt ka.
Rajamispraktika võib jätkuda :)
Sunday, August 25, 2013
VANASTI, KUI MAAILM LOODI - SÕNAJALGTAIMED
Sõnajalgtaimede ajalugu ulatub sama kaugesse minevikku kui eellastel. Esimesed viited nende olemasolule Maal kuuluvad 440 miljoni aasta taha. Kindlad tõendid räägivad sellest, et devoni ajastu keskpaigas (416-359 miljonit aastat tagasi), katsid maad sõnajalgtaimede hulka kuuluvad kollad, osjad ja kõige ürgsemad sõnajalad-keerdlehikud. Mismoodi maailm iseenesest järjest rohelisemaks, taimsemaks ja puisemaks muutus, oskaksid ehk pajatada just need kõige ürgsemad olendid. Kui me vaid mõistaksime pisikest osagi nende sosinast, saaksime ehk natukegi aimu aegade saladustest, sündmustest ja lugudest, mida nad on kogenud ja endasse talletanud.
Hõlmikpuud, palmlehikud ja puusõnajalad, keda meie peame tõelisteks fossiilideks, on sõnajalgtaimede kõrval päris noorukesed, nad tekkisid 100 miljonit aastat hiljem.
Koldasid vaevalt aedades kasvatama hakatakse, osjadesse suhtume kui kõige tülikamatesse umbrohtudesse.
Aga sõnajalad, keda on alati peetud erilisteks, maagilisteks ja müstilisteks taimedeks, on endale rajanud tee parkidesse ja iluaedadesse juba sajandeid tagasi.
Sõnajalad kasvavad maailmas kõikjal, nad jaotatakse troopilisteks, subtroopilisteks ning parasvöötme sõnajalgadeks. Troopikas ja lähistroopikas, kus neid kasvab kõige rohkem, võib kohata ka sõnajalg-liaane. Oleks ju tore, kui meilgi mõni sõnajalg puu otsast vastu vaataks :).
Kuigi neist enamus vajab niiskemat, viljakat, kobedat pinnast, võivad mõned liigid suurima rahuga elada päris askeetlikes tingimustes kivipragudes ja -müüritistes. Aga neid võib kohata ka kõrgel mägedes (kuni 4000m üle merepinna) ja isegi veekogudes. Kasvukoha järgi jaotatakse kõik taimed, sh. sõnajalad, samuti kolmeks. Maapinnal kasvavad terrafüüdid, vees hüdrofüüdid, kaljudel ja kivipragudes kasvavate nimetuseks on litofüüdid.
Parasvöötme sõnajalad jagatakse samuti kolme rühma- igi-, talve- ja suvehaljasteks.
Sõnajalgu võib jaotada ka kasvukõrguse järgi madalateks 20-30cm, poolkõrgeteks 50-90 cm ja kõrgeteks 90-180 ja enam cm.
Kahjuks on meie päevadeni elanud tühine osa kunagi maad valitsenud sõnajalgadest, tänapäeval tuntakse neid umbes 12 tuhat liiki, millest vaid 200 kasvavad Kesk-Euroopas. Eestis kasvab 47 liiki sõnajalgtaimi, neist pärissõnajalgu 22 liiki.
Olenemata sellest, kas sõnajalg on udu-või kräsupea, nõtkete või jäikade lehevartega, pehme pitsivahuse või robustsema olemisega, on nad kõik äärmiselt ilusad, erinevad, elegantsed ja väärikad taimed, keda võib imetleda tundide kaupa ja kelle elust ja olemisest võiks kirjutada mitu raamatut.
Hõlmikpuud, palmlehikud ja puusõnajalad, keda meie peame tõelisteks fossiilideks, on sõnajalgtaimede kõrval päris noorukesed, nad tekkisid 100 miljonit aastat hiljem.
Koldasid vaevalt aedades kasvatama hakatakse, osjadesse suhtume kui kõige tülikamatesse umbrohtudesse.
Aga sõnajalad, keda on alati peetud erilisteks, maagilisteks ja müstilisteks taimedeks, on endale rajanud tee parkidesse ja iluaedadesse juba sajandeid tagasi.
Sõnajalad kasvavad maailmas kõikjal, nad jaotatakse troopilisteks, subtroopilisteks ning parasvöötme sõnajalgadeks. Troopikas ja lähistroopikas, kus neid kasvab kõige rohkem, võib kohata ka sõnajalg-liaane. Oleks ju tore, kui meilgi mõni sõnajalg puu otsast vastu vaataks :).
Kuigi neist enamus vajab niiskemat, viljakat, kobedat pinnast, võivad mõned liigid suurima rahuga elada päris askeetlikes tingimustes kivipragudes ja -müüritistes. Aga neid võib kohata ka kõrgel mägedes (kuni 4000m üle merepinna) ja isegi veekogudes. Kasvukoha järgi jaotatakse kõik taimed, sh. sõnajalad, samuti kolmeks. Maapinnal kasvavad terrafüüdid, vees hüdrofüüdid, kaljudel ja kivipragudes kasvavate nimetuseks on litofüüdid.
Parasvöötme sõnajalad jagatakse samuti kolme rühma- igi-, talve- ja suvehaljasteks.
Sõnajalgu võib jaotada ka kasvukõrguse järgi madalateks 20-30cm, poolkõrgeteks 50-90 cm ja kõrgeteks 90-180 ja enam cm.
Kahjuks on meie päevadeni elanud tühine osa kunagi maad valitsenud sõnajalgadest, tänapäeval tuntakse neid umbes 12 tuhat liiki, millest vaid 200 kasvavad Kesk-Euroopas. Eestis kasvab 47 liiki sõnajalgtaimi, neist pärissõnajalgu 22 liiki.
Olenemata sellest, kas sõnajalg on udu-või kräsupea, nõtkete või jäikade lehevartega, pehme pitsivahuse või robustsema olemisega, on nad kõik äärmiselt ilusad, erinevad, elegantsed ja väärikad taimed, keda võib imetleda tundide kaupa ja kelle elust ja olemisest võiks kirjutada mitu raamatut.
Tuesday, August 20, 2013
VANASTI, KUI MAAILM LOODI- SAMBLAD ja SAMBLIKUD
Taimede üleminek merest maismaale oli väga vaevaline ja kestis pikka aega. Vetikatele järgnesid samblikud ja sammaltaimed umbes 416 miljonit aastat tagasi.
Praegu teatakse sammaltaimi kogu maailmas olevat 16000 liiki, kellest meil elutseb 530 liiki. Kui mõelda lummavatele Jaapani samblaaedadele, võib ette kujutada kui ilus, rahulik ja pehme oli neil ammustel aegadel maakeral astuda.
Keel võib mõnikord tekitada suure segaduse või kujundada väärarusaamu. Nii tundubki, et sarnase keelelise kõlaga ja enamvähem ühesuguse välimusega samblad ja samblikud on peaagu samad olevused. Tegelikult on nii, et samblad on taimed, aga samblikud ei kuulu üldsegi sammaltaimede hulka, sest nemad polegi taimed, vaid hoopis seente ja vetikate sümbiootilised ühendid. Sambliku liigikuuluvuse määrab temas esinev üks kindel seeneliik, vetikaid aga võib temas olla eri liikidest või isegi eri perekondadest. Kui mingil põhjusel peaks hävima vetikas, hävib samblik tervenisti, sest liitorganismi osis samblikuseen pole võimeline elama iseseisvat elu.
Mükoloogid neid aga pärisseente hulka mitmel põhjusel arvata ei luba ja nii ulbivadki siis samblikud rõõmsalt vohades taimede ja seente vahemail.
Lihhenoloogid räägivad, et kõige lihtsam on samblal ja samblikul vahet teha värvuse järgi. Kõik, mis on roheline, on sammal. Samblike hulgas võib kohata aga tervet vikerkaart: oranži, kollast, halli, pruuni, sinakat, rohekat ja teisi toone. Erandiks on turbasamblad - selle samblaperekonna puhul on tegu suure värvilise varieeruvusega, aga kõik ta 37 liiki on omavahel nii sarnased ja tüüpilised, et neid on võimatu samblikega segi ajada.
Samblikud ei kasva saastunud õhus, seetõttu ongi nad linnapuudel harvad külalised. Samblikud on õhusaaste indikaatortaimed. Paarkümmend aastat tagasi, kui meil käisid esimesed läänepoolsed külalised, kiljusid nad rõõmust, leides aiast maksasambliku. Nad pidasid seda minu suurt nuhtlust kõige haruldasemaks taimeks, keda nad elus näinud on ja olid seda käpuli maas lausa suudlemas :). Kui nad ka murus hüppavaid konni ja lauavirna vahelt väljakalpsavaid triitoneid kohtasid, arvasid nad end puhta õhu paradiisis olevat. Neile tundus uskumatu, et mandri-Euroopas võib veel sääraseid puhta looduse oaase leiduda.
Samblad on mind alati võlunud. Kui nad mõnes varjulisemas aiasopis end sisse seadsid, lasksin ma neil rahus elada ja paljuneda. Nüüd tahaksin katta kogu varjuaia pinna erinevate sammaldega. Loomulikult mahuvad sinna ka samblikud. Sammaldamine on tänavu olnud suur taimesõprade ühisprojekt, oleme neid saanud Võrust Viruni. Täname kõiki, kes kuitahes pisikese nutsuga meid rõõmustasid.
Aga totter on rumal olla ja talvel kavatsen ma endale need huvitava eluvormiga võluvad olendid enamvähem selgeks saada. Imelik on ju neile otsa vaadates mitte teada, kellega tegu.
Praegu teatakse sammaltaimi kogu maailmas olevat 16000 liiki, kellest meil elutseb 530 liiki. Kui mõelda lummavatele Jaapani samblaaedadele, võib ette kujutada kui ilus, rahulik ja pehme oli neil ammustel aegadel maakeral astuda.
Keel võib mõnikord tekitada suure segaduse või kujundada väärarusaamu. Nii tundubki, et sarnase keelelise kõlaga ja enamvähem ühesuguse välimusega samblad ja samblikud on peaagu samad olevused. Tegelikult on nii, et samblad on taimed, aga samblikud ei kuulu üldsegi sammaltaimede hulka, sest nemad polegi taimed, vaid hoopis seente ja vetikate sümbiootilised ühendid. Sambliku liigikuuluvuse määrab temas esinev üks kindel seeneliik, vetikaid aga võib temas olla eri liikidest või isegi eri perekondadest. Kui mingil põhjusel peaks hävima vetikas, hävib samblik tervenisti, sest liitorganismi osis samblikuseen pole võimeline elama iseseisvat elu.
Mükoloogid neid aga pärisseente hulka mitmel põhjusel arvata ei luba ja nii ulbivadki siis samblikud rõõmsalt vohades taimede ja seente vahemail.
Lihhenoloogid räägivad, et kõige lihtsam on samblal ja samblikul vahet teha värvuse järgi. Kõik, mis on roheline, on sammal. Samblike hulgas võib kohata aga tervet vikerkaart: oranži, kollast, halli, pruuni, sinakat, rohekat ja teisi toone. Erandiks on turbasamblad - selle samblaperekonna puhul on tegu suure värvilise varieeruvusega, aga kõik ta 37 liiki on omavahel nii sarnased ja tüüpilised, et neid on võimatu samblikega segi ajada.
Samblikud ei kasva saastunud õhus, seetõttu ongi nad linnapuudel harvad külalised. Samblikud on õhusaaste indikaatortaimed. Paarkümmend aastat tagasi, kui meil käisid esimesed läänepoolsed külalised, kiljusid nad rõõmust, leides aiast maksasambliku. Nad pidasid seda minu suurt nuhtlust kõige haruldasemaks taimeks, keda nad elus näinud on ja olid seda käpuli maas lausa suudlemas :). Kui nad ka murus hüppavaid konni ja lauavirna vahelt väljakalpsavaid triitoneid kohtasid, arvasid nad end puhta õhu paradiisis olevat. Neile tundus uskumatu, et mandri-Euroopas võib veel sääraseid puhta looduse oaase leiduda.
Samblad on mind alati võlunud. Kui nad mõnes varjulisemas aiasopis end sisse seadsid, lasksin ma neil rahus elada ja paljuneda. Nüüd tahaksin katta kogu varjuaia pinna erinevate sammaldega. Loomulikult mahuvad sinna ka samblikud. Sammaldamine on tänavu olnud suur taimesõprade ühisprojekt, oleme neid saanud Võrust Viruni. Täname kõiki, kes kuitahes pisikese nutsuga meid rõõmustasid.
Aga totter on rumal olla ja talvel kavatsen ma endale need huvitava eluvormiga võluvad olendid enamvähem selgeks saada. Imelik on ju neile otsa vaadates mitte teada, kellega tegu.
Monday, August 19, 2013
VANASTI, KUI MAAILM LOODI - VETIKAD
tekkis seal peatselt ka elu. Mismoodi see täpselt toimus, on suures osas hüpoteetiline. Nende hoomamatute numbrite taha ei näe ega kuule ükski inimene. Teadlased vaidlevad tänaseni, kas proterosoikumi perioodist (2500- 500 miljonit a. tagasi) leitud stromatoliidid, (kes nad ka iganes poleks, aga nimi on huvitav :), on ikka elusorganismid või mitte.
Aga selles, et kõiksugu algloomade kõrval olid esimesed taimed merevetikad, ollakse küll ühel meelel. Nende arvatav tekkimisaeg maakeral oli 500 miljonit aastat tagasi, nn "kambriumi plahvatuse" perioodil s.o. ajal, mil mingitel seletamatutel põhjustel elu areng ning erinevate organismide mitmekesisus maal kiirenes tormiliselt.
Merest ronisid vetikad mingitmoodi edasi maismaale.
Põhiliselt elavad nad ka praegu nii mage-, riim- kui merevees, osa neist on võimelised elama isegi 180 m sügavusel. Mõned liigid võivad kasvada ka maismaal niiskes mullas, puudel ja kividel. Üksikud vetikaist on kohastunud elama isegi polaaralade lumes ja jääs.
Vetikad on kõige lihtsama ehitusega taimed, kellel puuduvad taimedele spetsiifilised organid. Nad võivad olla mikroskoopiliselt pisikesed, lehtadrud võivad aga olla ka mitme meetri pikkused. Mererahvana tunneme me viimast ilmselt ju kõik.
Nad võivad kasvada vabalt vees hõljudes või kinnituda mistahes vee- või niiskete kohtade asukatele, toitu ja vett hangivad nad kogu kehapinnaga ning paljunevad nii sugulisel kui mittesugulisel teel.
Kokku tuntakse vetikaid umbes 10 tuhat liiki. Vaatamata sellele, et neist kõik pole rohelised, sisaldavad nad siiski kõik klorofülli ning jaotatakse nad just värvuse alusel 3 hõimkonda- kõige rohkem 7000 liiki on rohevetik-, järgnevad punavetik- ja pruunvetiktaimed.
Kuigi meie suhtume vetikaisse üsna üleolevalt ja püüame neid oma peentest veesilmadest igasugu vahenditega eemaldada, peame me neile hoopis tänulikud olema. Annab ju nende ilmumine tegelikult märku hoopis sellest, et meie tiigivee tervishoiuga pole kõik korras ja kõrvaldada tuleks hoopis vetikate tekke põhjus. Aga see on hoopiski teine teema.
Vetikad on kasulikud taimed. Neid kasutatakse nii meditsiini-kui toiduainetetööstuses.
Üldiselt arvatakse, et nad on esimesed orgaanilise aine tootjad maal ning nende kõige ürgsemaist liikidest põlvnevad kõik teised taimed.
Ilmselt oleks vetikateta kogu elu maal ammu välja surnud või vähemalt praegusel kujul võimatu, sest nende toodetud on 90% kogu atmosfääri hapnikust.
Kuna ma aga vetikaid kasvatama ei kavatse hakata, ei hakka ma neid ka õppima rohkem, kui hädapärast vaja. Alati on ju võimalik kasutada targemate teadmisi.
Wednesday, August 14, 2013
TORMAB
Tormab koos pidevate raskete vihmahoogudega juba kolmandat päeva. Seda, et meie õuel on loigud, ei mäleta ammustest aegadest. Vihma vastu pole mul midagi. Maa on vaatamata sellele, et meie oleme ikka aeg-ajalt teda saanud, tuhkkuiv. Paduvalingu ajal välja ei saanud, foto on tehtud läbi akna, segamas on kardina vari.
Eile meil aga vedas vägagi korralikult. Kui Käärikul oli maas mitmekümne sentimeetrine jääkord, saime me ka seekord servakese, sadas ta sedapuhku küll pikalt. Mõned lehtpuud muutusid pitsipuudeks, laialehised püsikud lõhislehisteks ja narmasservalisteks. Vastu sügist pole see midagi väga koledat, kevadel oleks pilt muidugi väga troostitu olnud. Kummaline on vaid see, et enne rahet ja äikest oli päev otsa olnud vaid 15 kuni 17 kraadi, tavaliselt juhtuvad sellised asjad siis, kui temperatuur on veel väga kõrge ja langus järsk.
Täna +14C, tuulehood 10-12m/s, kuuenda vihmahoo järel nägime üle taeva jälle 2 vikerkaart. Üle hulga aja oli ka elekter mõnd aega kuskil jooksus.
Eile meil aga vedas vägagi korralikult. Kui Käärikul oli maas mitmekümne sentimeetrine jääkord, saime me ka seekord servakese, sadas ta sedapuhku küll pikalt. Mõned lehtpuud muutusid pitsipuudeks, laialehised püsikud lõhislehisteks ja narmasservalisteks. Vastu sügist pole see midagi väga koledat, kevadel oleks pilt muidugi väga troostitu olnud. Kummaline on vaid see, et enne rahet ja äikest oli päev otsa olnud vaid 15 kuni 17 kraadi, tavaliselt juhtuvad sellised asjad siis, kui temperatuur on veel väga kõrge ja langus järsk.
Täna +14C, tuulehood 10-12m/s, kuuenda vihmahoo järel nägime üle taeva jälle 2 vikerkaart. Üle hulga aja oli ka elekter mõnd aega kuskil jooksus.
Sunday, August 11, 2013
VIIES
Aeg lendab. Alles see oli, kui esimesed aiablogijad esmakordselt kokku said ja nimedele ka näod lisandusid. Seekordne ilus päev Tsiili juures oli viies. Nii tore, kui vanadele tuttavatele lisandub igal aastal ka uusi Aalujaid.
Ilmataat oli seekord ikka päris tõsiselt aiainimeste poolt, mõõdukalt soe, veidi päikest ja pilvi läbisegi, õhtuni kuiv. Kodus olevat aga tulnud paar päris korralikku hoogu, hea, kui keegi meie äraolekul aias toimetab :)
Kõige suurema kiiksuga inimesed on tegelikult maailma kõige normaalsemad inimesed- lahked, sõbralikud, elurõõmsad, lõbusad. Emmeldakse säravate silmade ja sooja südamega. Ei raasugi kadedust, ei mingit vahet, oled sa algaja või kogenum tegija.
Vaene Tsiil. Küll tema organiseeris, korraldas ja pabistas :D Ei kujutanud ta ette, et me oleme tegelikult üks juhitamatu kamp, kus igaüks leiab endale koha ja tegevuse ja kaob koheselt aia peale laiali ega hooli korraldaja plaanidest tuhkagi :D. Tuleks vist kõigile hakata seletama, mis asi on organisatsioonikultuur. Aga äkki mitte- võibolla muudab see meid tavalisteks igavateks kujudeks, keda on niikuinii pool maakera täis. Lõppude lõpuks saime me ju ikka vahetevahel kokku ka, kohe hulganisti. Eks me ole ju ajaga nii tuttavaks saanud, et keegi ei pea enam mõtlema ega krambis olema, et kuidas oleks hea ja viisakas välja näha. Loomulik inimene on kõige ilusam inimene, seda enam, et me ju hingame, tunneme ja näeme elu ühtmoodi. Lahe kamp kiiksukaid:D
Mul on kahju, et ei taibanud pildistada seda hasartset rohevahetust, mis esmalt käima läks. Ahhh, ja millise jooksuga mindi "Aiasõpra". Naljakas, et nüüd kaubeldakse seal ka kassipoegadega :D.
Aiaringe Tsiili juures vist jõuti ikka ka teha:)
Ma olin esimene, kes Tsiili võsa ja kaose üle vaatas. Tänaseks ei ole seda isegi võimalik ette kujutada, mis siis, et tööd on veel hiigla palju. Ma loodan aga, et nüüd kui esimene suur õhin ja tuhin möödas, võtab ta asja veidi rahulikumalt ja liigub edasi normaalses, mitte senises hullumeelses tempos ja siis saab ka selle hullu muti sildi eemaldada:D
Seekord ma enam ei uurinud, millised taimed, kus ja kellega. Võtsin platsi kohas, kuhu paistsid korraga kätte mitmed aiaosad. Niipalju on mul kujutlusvõimet küll, et aru saada, kuhu kasvab välja ja kuhu on ronimas turbapeenar, kust voolavad taimekosed tiiki, kus hakkavad kokku saama lillejõed ja milline näeb välja juba järgmisel aastal väga heas kohas asetsev musimaja.
Ehk hakkab juba sügisel aimuma, milliseks ja milliste värvidega kujundatakse paraadmaal ja kes moodustavad lääneheki.
Oli väga ilus ja väga soe päev. Kahju, et ta alati nii ruttu otsa peab saama. Lille-ja aiapilte ma üles ei pane, seda teeb Tsiil ise. Teiste nägusid ka ei näita, pole selleks luba küsinud.
Kohtumiseni aasta pärast Kadaka pool.
Tsiilile tegusaid päevi kõikjale jäetud püsikutele jms koha leidmisel :D
Ilmataat oli seekord ikka päris tõsiselt aiainimeste poolt, mõõdukalt soe, veidi päikest ja pilvi läbisegi, õhtuni kuiv. Kodus olevat aga tulnud paar päris korralikku hoogu, hea, kui keegi meie äraolekul aias toimetab :)
Kõige suurema kiiksuga inimesed on tegelikult maailma kõige normaalsemad inimesed- lahked, sõbralikud, elurõõmsad, lõbusad. Emmeldakse säravate silmade ja sooja südamega. Ei raasugi kadedust, ei mingit vahet, oled sa algaja või kogenum tegija.
Vaene Tsiil. Küll tema organiseeris, korraldas ja pabistas :D Ei kujutanud ta ette, et me oleme tegelikult üks juhitamatu kamp, kus igaüks leiab endale koha ja tegevuse ja kaob koheselt aia peale laiali ega hooli korraldaja plaanidest tuhkagi :D. Tuleks vist kõigile hakata seletama, mis asi on organisatsioonikultuur. Aga äkki mitte- võibolla muudab see meid tavalisteks igavateks kujudeks, keda on niikuinii pool maakera täis. Lõppude lõpuks saime me ju ikka vahetevahel kokku ka, kohe hulganisti. Eks me ole ju ajaga nii tuttavaks saanud, et keegi ei pea enam mõtlema ega krambis olema, et kuidas oleks hea ja viisakas välja näha. Loomulik inimene on kõige ilusam inimene, seda enam, et me ju hingame, tunneme ja näeme elu ühtmoodi. Lahe kamp kiiksukaid:D
Mul on kahju, et ei taibanud pildistada seda hasartset rohevahetust, mis esmalt käima läks. Ahhh, ja millise jooksuga mindi "Aiasõpra". Naljakas, et nüüd kaubeldakse seal ka kassipoegadega :D.
Aiaringe Tsiili juures vist jõuti ikka ka teha:)
Ma olin esimene, kes Tsiili võsa ja kaose üle vaatas. Tänaseks ei ole seda isegi võimalik ette kujutada, mis siis, et tööd on veel hiigla palju. Ma loodan aga, et nüüd kui esimene suur õhin ja tuhin möödas, võtab ta asja veidi rahulikumalt ja liigub edasi normaalses, mitte senises hullumeelses tempos ja siis saab ka selle hullu muti sildi eemaldada:D
Seekord ma enam ei uurinud, millised taimed, kus ja kellega. Võtsin platsi kohas, kuhu paistsid korraga kätte mitmed aiaosad. Niipalju on mul kujutlusvõimet küll, et aru saada, kuhu kasvab välja ja kuhu on ronimas turbapeenar, kust voolavad taimekosed tiiki, kus hakkavad kokku saama lillejõed ja milline näeb välja juba järgmisel aastal väga heas kohas asetsev musimaja.
Ehk hakkab juba sügisel aimuma, milliseks ja milliste värvidega kujundatakse paraadmaal ja kes moodustavad lääneheki.
Oli väga ilus ja väga soe päev. Kahju, et ta alati nii ruttu otsa peab saama. Lille-ja aiapilte ma üles ei pane, seda teeb Tsiil ise. Teiste nägusid ka ei näita, pole selleks luba küsinud.
Kohtumiseni aasta pärast Kadaka pool.
Tsiilile tegusaid päevi kõikjale jäetud püsikutele jms koha leidmisel :D
Friday, August 9, 2013
POLNUDKI NII HULL
Kesk-Euroopas olevat nädalapäevad tagasi olnud keskpäeval varjus +37C. Kui ma aastate eest käisin kõrbes, oli kuiv +42C täiesti talutav. Kui mõelda, millised on mõnel mehel saunas kraadid, siis eilne
on eeltoodu kõrval köki-möki. Oleme veel täitsa elus. Hea, et ei kordunud 2010 aasta 8.august, see oleks küll kole olnud.
Aga Tartus olevat õhtul vihma sadanud.
Täna hakkame surmkindlalt istutama :)
on eeltoodu kõrval köki-möki. Oleme veel täitsa elus. Hea, et ei kordunud 2010 aasta 8.august, see oleks küll kole olnud.
Aga Tartus olevat õhtul vihma sadanud.
Täna hakkame surmkindlalt istutama :)
Subscribe to:
Posts (Atom)