VIIES

Aeg lendab. Alles see oli, kui esimesed aiablogijad esmakordselt kokku said ja nimedele ka näod lisandusid. Seekordne ilus päev Tsiili juures oli viies. Nii tore, kui vanadele tuttavatele lisandub igal aastal ka uusi Aalujaid.
Ilmataat oli seekord ikka päris tõsiselt aiainimeste poolt, mõõdukalt soe, veidi päikest ja pilvi läbisegi, õhtuni kuiv. Kodus olevat aga tulnud paar päris korralikku hoogu, hea, kui keegi meie äraolekul aias toimetab :)
Kõige suurema kiiksuga inimesed on tegelikult maailma kõige normaalsemad inimesed- lahked, sõbralikud, elurõõmsad, lõbusad. Emmeldakse säravate silmade ja sooja südamega. Ei raasugi kadedust, ei mingit vahet, oled sa algaja või kogenum tegija.
Vaene Tsiil. Küll tema organiseeris, korraldas ja pabistas :D Ei kujutanud ta ette, et me oleme tegelikult üks juhitamatu kamp, kus igaüks leiab endale koha ja tegevuse ja kaob koheselt aia peale laiali ega hooli korraldaja plaanidest tuhkagi :D. Tuleks vist kõigile hakata seletama, mis asi on organisatsioonikultuur. Aga äkki mitte- võibolla muudab see meid tavalisteks igavateks kujudeks, keda on niikuinii pool maakera täis. Lõppude lõpuks saime me ju ikka vahetevahel kokku ka, kohe hulganisti. Eks me ole ju ajaga nii tuttavaks saanud, et keegi ei pea enam mõtlema ega krambis olema, et kuidas oleks hea ja viisakas välja näha. Loomulik inimene on kõige ilusam inimene, seda enam, et me ju hingame, tunneme ja näeme elu ühtmoodi. Lahe kamp kiiksukaid:D
 Mul on kahju, et ei taibanud pildistada seda hasartset rohevahetust, mis esmalt käima läks. Ahhh, ja millise jooksuga mindi "Aiasõpra".  Naljakas, et nüüd kaubeldakse seal ka kassipoegadega :D.
Aiaringe Tsiili juures vist jõuti ikka ka teha:)
Ma olin esimene, kes Tsiili võsa ja kaose üle vaatas. Tänaseks ei ole seda isegi võimalik ette kujutada, mis siis, et tööd on veel hiigla palju. Ma loodan aga, et nüüd kui esimene suur õhin ja tuhin möödas, võtab ta asja veidi rahulikumalt ja liigub edasi normaalses, mitte senises hullumeelses tempos ja siis saab ka selle hullu muti sildi eemaldada:D
Seekord ma enam ei uurinud, millised taimed, kus ja kellega. Võtsin platsi kohas, kuhu paistsid korraga kätte mitmed aiaosad. Niipalju on mul kujutlusvõimet küll, et aru saada, kuhu kasvab välja ja kuhu on ronimas turbapeenar, kust voolavad taimekosed tiiki, kus hakkavad kokku saama lillejõed ja milline näeb välja juba järgmisel aastal väga heas kohas asetsev musimaja.
Ehk hakkab juba sügisel aimuma, milliseks ja milliste värvidega kujundatakse paraadmaal ja kes moodustavad  lääneheki.
Oli väga ilus ja väga soe päev. Kahju, et ta alati nii ruttu otsa peab saama. Lille-ja aiapilte ma üles ei pane, seda teeb Tsiil ise. Teiste nägusid ka ei näita, pole selleks luba küsinud.
 Kohtumiseni aasta pärast Kadaka pool.
Tsiilile tegusaid päevi  kõikjale jäetud püsikutele jms koha leidmisel :D