MAAILM EI SAA KUNAGI PÄRIS VALMIS :)

Aias tekib vahetevahel tänapäevalgi midagi iseenesest- seemik, mutant, sport, kuid enamasti on maailma loojaiks nüüd ikkagi inimesed.
Aedu tehakse nii nagu keegi tunneb või heaks arvab. Kellegi kopeerimine tavaliselt ei õnnestu, liiga palju on õnneks tegureid, mis seda takistavad. Kui aga aed luuakse südamega enda mõtte kohaselt, on tulemused päris head, vähemalt looja jaoks küll.
Kui me alustasime oma kännuprojektiga, oli mul päris hea meel, et ma polnud enne midagi säärast näinud. Ma arvan, et see oleks mind vaid segama hakanud. Ma teadsin, et Enno talus on sõnajalgade jaoks kasutatud kände, aga mismoodi, sellest mul veel aimu pole. Seda, et Inglismaal on neid tehtud 1,5 sajandit, teadsin ma ka, aga ei uurinud, millised nad välja näevad.
Me rajasime sõnajalgadele esimese pisikese istutusala 15 aastat tagasi, mis kahjuks eriti palju taimi ei mahutanud,  kändudest rääkimata. Tänaseks on ta päris täis kasvanud ja jääbki nii nagu ta tookord sai. Üks väike nurgake vajab tal küll pisiremonti. Tõime sinna kasvama imeilusa pisikese alssosja (Equisetum scirpoides), aga tema ei osanud sugugi ontlikult käituda. Oli ta vist võtnud eesmärgiks kõik ümbritsev lämmatada ja tast lahtisaamine oli enam kui raske. Kurjami taltsutamiseks pidime me eemaldama mõned pätsid, mis tuleb nüüd asendada.

Nüüdne varjuaed on kordades suurem. Esialgu on ta  veel üsna lage, kuid taimede kasvuruumi ning nende istutamis- ja avastamisrõõmu peabki jaguma rohkem kui üheks õhtuks. Kändude  tekitatud urkad, õõnsused ja võlvid on neile sobivaiks istutuspaikadeks ning kännud ise nii varju kui mulla- ja õhuniiskuse hoidmisel suureks abiks.

Kännukoobas hoiab kaisus õisküüvitsat, loodetavasti talle meeldib seal

Potitaimed pole ümberkolimist märganudki, kuid koorem suuri paljasjuurseid said veidi räsida nii väljakaevamisel, transpordil kui istutamisel. Õnneks on nad tänaseks kõik kosumas.

kivikülv on ka veel hõredavõitu

Loomine ei tohi kunagi lõppeda. Kuigi see uus istutusala sai meie jaoks päris huvitav, jäi seal midagi siiski poolikuks.
Mõnikord on päris hea, kui peremees osutub kooneriks. Meil jäi turbapätse päris korralikult järgi. Ja maad, kuhu edasi liikuda on selles kohas ka üksjagu. Nii panimegi maha nööri, et vaadata, mis ja kuidas...:D.  No on ju päris kole, kui üks pool aiast on korrastatud ja teisalt naeravad sulle naadid vastu. Ja maailmas on ju veel nii palju varjutaimi

Veidi kääritööd põõsaste korrastamiseks ja siis pimendusmaterjal maha. Pätsid  ja muu kola on laotud selle kinnihoidmiseks.

teiselt poolt ka.

Rajamispraktika võib jätkuda :)