Friday, September 26, 2014

SÕIDAKS SOHU

Kui su jaoks on mets ja meri ja soo ja raba nii kaugel seitsme mäe ja oru taga, et sa sinna enam kuidagi ei pääse, tuleb nad endale koju tuua.
Orud ja mäed on meile koht kinkinud. Metsa kasvatasime ise..
Merest ja järvest koos igasugu veetaimedega ei tunne  me peale nende ehitamise samuti enam puudust.
Pisike jõhvika-mustikaraba annab ammugi hüva saaki. Tänavuse esimese ja ainukese murakamammu pistsid kahjuks nahka musträstad.
Päike oli, vari tekkis.
Aga sood, säärast, kus mõnikord ujutab üle ja kus vahel seisab pinnal rohkem või vähem vett, meil veel polnud. Ometigi on neid taimi, kes vähemalt kevadel tahaksid varbaid vees lodistada, oi kui palju.
Ma tean küll, mismoodi teda teha oleks võinud, aga see rajatis oleks kuidagi loomulikuna pidanud haakuma muude aiaosadega. Sellist kohta meil kahjuks polnud.
Aeg otsustas meie eest.
Oli meil säärane veesilm.


Tegime teda hoolega. Et ta piirnes pisikese turbapeenraga oli asukoha valik loogiline. Mees kaevas, koos katsime põhja liivaga ja paigaldasime kile. Vetitasin veel turbapätse, et kileservad oleksid kõikjal peidetud ja et veesilm tunduks looduslikuna. Tagumisse serva istutasin mitmeid erinevaid okaspuid. Mees tõstis ja paigaldas raskeid kive, vedas killustikuga segatud kruusa kallaste kindlustamiseks. Tulemus oli selline nagu kavandasime
Kakskümmend aastat tervena püsinud vooder väsis ega pidanud enam vajalikul määral vett. Päris tühjaks ta ei jooksnud, väike vesi tekitas põhja rammusat muda, pinnal vohas vetikas ja lemle.


Remontimine võimalik polnud. Kallaste lahtilõhkumine uue kile paigaldamiseks oleks rikkunud ümberringi kasvavad puud ja temaga seostatud taimestatud turbapeenra. Fragment selle algusaastaist


Kui juba iseenesest on tekkimas soo, siis saagugi siia soo. Tahtsime ta valmis saada juba eelmiseks sügiseks, aga muid ja tähtsamaid ja kiiremaid tegemisi oli liiga palju.
Me tegime küll eelmisel hilissügisel valmis pisikese esimese serva, et ära istutada mitmed pottides vaevelnud taimed. Toestasime selle lapikese varjuaiast järgi jäänud turbapätsidega ja piirasime laialivajumise vältimiseks tihedalt kividega. Seda ehitist pildistasin ma küll, aga ta nägi nii kole välja, et ma isegi ei tahtnud tema poole vaadata. Hea, et ilusad sookalla (Calla palustris) lehed tema välimust veidigi parandasid


Nädal tagasi eemaldasime kiviringi ja täitsime ülejäänud kraaviosa turbamullaga, kuhu segasime ka õige pisut liiva.

Kõigepealt istutasime tahapoole ümber sookalla, siis tõime aiast ära kollase võhumõõga valgeõilise sordi ja prooviks ühe pseudata.
Kevadel ostetud 3 pisikest harilikku luga (Juncus effusus) `Spiralis` olid suvega moodustanud nii võimsad puhmikud, et ka neist 2 tuli tahapoole liigutada


Huvitavaid lugasid on ju veelgi. Väga ilusa rühiga `Carmen`s Gray`


Kõrskalmus sün. heinkalmus (Acorus gramineus) pärineb Jaapani loodusest, kiiresti laienev liik kasvab seal veekogude soostunud kallastel kuni 10 cm sügavuses vees. Tema sordid väidetavalt nii agressiivsed pole ja püsivad kenasti aeglaselt laienevate puhmikutena.
Rohelise-valgekirju `Argenteostriatus`

ja väga efektne `Obrozuki`


Vesihaljas tarn (Carex flacca) on samuti tüüpiline sootaim, kasvades rahumeeli 5 cm sügavuses vees
`Blue Zinger` on armas sinakas sasipea


Oshima tarn (Carex oshimensis) pole küll päris sootaim, aga kuiva pinnast ta ka ei salli. Ta oli nii ilus, et loobuda ma temast ei raatsinud. Istutasin ta turbapeenra lähedusse kuivemasse serva. Et ma soo pehmel pinnasel talle lähedale ei saanud, siis foto vahetult enne istutamist.

Mitmekaupa vartele kinnituvate veidi bambust meenutavate lehtedega ainuroog  (Haconechloa macra) kasvab looduslikult samuti Jaapanis. Ta on küll pigem niiske metsa- kui sooaia taim, aga ma ei osanud ääristaimeks esialgu muud ka valida. Ka võib ta veidi külmaõrn olla, kuid see koht on meil alati korralikult lumes. Kui talle ei meeldi, istutan ta kevadel ümber. Lisaks liigile oli valida temaga sarnanev sort `Nicolas`, kes värvuvat sügisel punakaks

ja alles 2009.a. aretatud imeline kuldsekirju `Aureola`. Nägin kataloogis ka punase-rohelisekirjude lehtedega sorti, aga tema jääbki unistuseks, sest on võimeline kasvama alates 6. tsoonist.

Soorohi ( Houttuynia cordata) `Chameleon` lisab valitsevale rohelisele-kollasele veidi eredamat värvi. Istutasime ta samuti juba kevadel ja jätsimegi sinna, kuhu ta algselt pandud sai. Vanem pinnas hakkab juba kergelt sammalduma, aga rohelise asemel võiks siin ju ka mõned punakad rabasamblad kasvada

Väga hästi tunnevad end soos ka  kollaste õitega juba talvitunud ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanus) ja ameerika haisuvõhk (Symplocarpus foetidus)


Org-peekerjala (Deparia conilii) kolmik elas sooservas talve kenasti üle, ka neid pidime veidi nihutama

Tänavu pikal reisil šoki saanud päris täpse eestikeelse nimeta soosõnajalg (Thelypteris decursive-pinnata) on praegu selline tuustakas. Ma ei lõiganud teda maha, et kevadel oleks kergem ta asukohta tuvastada. Loodan, et ta ikkagi ärkab

Kevadel saadud ameerika varsakabi (Caltha leptosepala) näitas suvel isegi oma kauneid valgeid õisi

 Esialgu pole sel umbes 35 ruutmeetrisel sooaial mingit korralikku välimust, aga mingi mulje meie soost on juba olemas. Kalla on lehed kaotanud, ümberistutatud taimed räsitud ja potinoorukestel pole veel õiget nägu ega hoiakut, aga küllap nad jõuavad juba järgmisel kevadel end valguse järgi seada ja laienema hakata.
Pildid tegin enne vihma, tänaseks on sadu taimelehed puhtaks pesnud.




Natuke on siin veel varuks asustama pinnast.
Selle kohaga tegelesime selle suve kaks viimast päeva.

Tuesday, September 23, 2014

SÜGIS TERVITAB :)

Inimesed suhtuvad temasse erinevalt. Küllalt on neid, kellele meenutab ta seda halba ja siis veel toda inetut ja siis miskit koledat kolmandatki.
Neile, kes teda armastavad, saavad aru, millest mina räägin, mida mõtlen ja tunnen. Sügis on imeline müsteerium, mida sõnadega kirjeldada ei saagi, teda peab südamega vaatama
Ma ei saa aru, miks paljud ei lepi sellega, kui need, kes meid suvi läbi rõõmustasid, end puhkama tahavad seada. Meie lubame endale seda kord ööpäevas, kuidas saab siis loodusele kade või pahane olla, kui tema tsükkel teistsugune on.
Tänavune tuli vastsündinule omaselt ägeda kuuldava vihina, looritatud pilgu, kerge pisardamise ja üsna torssis näoga, kuhu keskpäevaks ilmus siiski ka päris pikk ja särav naeratus. Tulija peab endast ju kuidagi märku andma.
Jahedus pidama veel ei jää. Küllap on sügisel veel üksjagu päikest ja sooja taskus varuks. Istutamisel olid vihmaussid päris pinnas ja mõned konnad kalpsasid samuti usinalt ringi.
Aed pole veel sugugi vaikne, väike-ja salulehelinnud ning siisikesed sagivad akende taga, nende liikumine on nii vilgas ja tiivalöögid nii kiired, et fotokas fikseerib vaid viirastuslikud udukogud.
Lepalind jätkab oma nukrate viledega, erinevad rähniliigid on usinamalt kilksuma ja kõvemini koputama hakanud. Eelmise nädala lõpus nägin veel pääsukesi ringi ulamas. Varblased puhastavad jätkuvalt puid, nii rikkalikku toidulauda pole igal aastal.
 Nüüd, sügise hakul on tänavu aeda tekkinud ka mingi hoopis tundmatu, päris kurja häälitsusega lind, näidanud ta end pole ja ära arvata ma teda ei oska.
Õitsvaid püsikuid on praegu veel nii palju, et kõike siia ma ei mahuta.


 Floksidel püsivad õksikud õied, aga `Devuška iz Podmoskovje` on praegu veel täies ilus


Sügisese emajuure kaunis sinine

Hunnitu punanupp alustab kesksuvel ja jätkab lumeni

Eestikeelse nimeta Allium montanum (võiks tõlkida mägilauk) `Spirale` õitseb tänavu kolmandat korda. Igasugu sumisejad leiavad ta alati üles.


Kukeharjad-sügisesed pärlid, tagaplaanil õitseb kare päikesesilm `Lorraine Sunshine`.
Aia rajamise algusaastail püüdsin ma saavutada, et ta õitseks tervenisti suvest sügiseni. Ühel hetkel hakkas see kirjusus mind häirima ja suures aias ei jõua ka niimoodi ringi kapata, et iga päev jõuaks kõik kohad üle vaadata. Hommikul alustades õhtuks veel valmis ei jõua. Seepärast seadistasin ma püsikud nii ringi, et põhiõitsemine kanduks ühest aiaosast teise. Korjasin kokku ka aias hajusalt ühekaupa õitsenud kukeharjad ja leian, et tulemus on seda väärt


Kui lilled õitsenud, oskavad nad end ka teisiti märgatavaks muuta



Lehed pakuvad õitele väärikad konkurentsi

Eoskandjad ilmestavad samuti mõnd kohta päris huvitavalt, kilplehe sügisesed "õied"


Viimane vapper

Hortensiad õitsevad ikka edasi, üks uhkemalt kui teine, aga ka teised põõsad on vaatamist väärt.

Kibuvitsade pikas õitsemises pole midagi tavatut


Isegi kuuse kaenlasse peitunud umbrohi võib sügisel huvitavana paista


Suvikuid meil peaaegu pole, köögiviljapeenras annavad hetkel tooni kullakarvalised peiulilled


Siiani eelistasin terrassivaasides kõigile teistele neid `Million Bellse`. Sel heitlikult suvel aga nad juunis peaaegu ei õitsenud ja kuumas juuli nägid välja kui räädakad. Suureks üllatuseks oli mulle katsetus sinise tiiviklillega. Ei kartnud ta ei vihma ega tugevat tuult, kuum päike oli talle samuti meeltmööda. Õitses korralikult terve suve ja teeb seda rõõmsalt siiani

Öökülm pole veel meie maile ilmunud. Ümbruskonna metsa on valdavalt rohelised


Aga aias on algamas suur maalritöö. Kätte hakkab jõudma puude iluparaadi aeg, enamik neist ootab veel oma aega.
Selles puuderühmas on üks kask, kes muutub sügise hakul esimesena kuldvihmaks.


Vahtrad on alustamas enda ümberriietamist


Kui peenras on selline loitev tõrvik, polegi ta kõrvale õisi vaja. Esimesena kevadel lehtiv vaher (Acer granditentatum) langetab esimesena ka lehed.


Meie oleme kõigi oma suurte töödega lõpetanud, tühjad potid ja kastid ladustatud, enamik tööriistu puhastatud ja hoiule pandud. Jäänud on veel mõned ripakil pisiasjad. Niimoodi pole me veel ühelgi aastal sügist vastu võtnud.
Käes on laiskade hommikute ja pimedateL õhtuteL taimenimekirjade korrastamise aeg.
Tere tulemast! Kesta sa pikalt ja soojalt.

Saturday, September 20, 2014

SUVI LEHVITAB HÜVASTIJÄTUKS

See tänavune lahkuja käitus kui viimase peal ärahellitatud mürsik. Üks osa sellest ei meeldinud ühtedele, teine teistele inimestele, aga septembri üle ei tohiks küll keegi viriseda. Nii ilusat ja mõnusat kuud annab kaua mäletada.
Ka taimed käitusid sel suvel, kes kuidas. Peale niru talve olid küll hosta-, küll eiteamis-, paanikad. Meil said veidi kannatada suurelehised hortensiad ja kaktused, kes arvasid ülivarasel kevadel, et nüüd ongi nende aeg käes. Aga vaatamata vintsutustele jäid ellu kõik, õitsesid ja õitsevad, mis mühin. Tõsi, pisikese viivitusega.
 Sama võib öelda kõigi püsikute, nii madalate kui kõrgete, väikese-ja suureõieliste kohta, õitsemine on tänavu pikk ja rikkalik. Isegi aediiriste õitsemine oli kardetust palju parem. Siberlastest ei räägi üldse, nende jõgi on tihe ja kõrge kui müür, praegu ulatuvad lehepuhmikud mulle õlgadeni. Õitsemine oli omaette vaatepilt, pikk ja võimas.
 Kõreliiliatele aga kevadsuvel siiski miski ei meeldinud, nemad teevad alles praegu õiepungi, osa neist ei õitsegi.
Küll tundsin ma muret sõnajalgade pärast, kes mitte kuidagi ärgata ei tahtnud,  paar liiki jõudsin mõtetes juba mahagi kanda, aga oh imet, need magajad hakkasid lahti keerduma alles juuni keskel
Hoopis uhkelt on tänavu käitunud puittaimed. Kössitasid nad terve juuni  elumärkigi andmata ja kus siis hakkasid oma pungi paisutama ja kasvusid taeva poole sirutama.
Sitka kuusel pole varem ühelgi aastal nii pikki kasve olnud.

veidi lähemalt ka. Ta lihtsalt on nii ilus

Ega männidki kuuskedest maha jäänud. Rumeelia mänd on tänu ülipikkadele juurdekasvudele kaotanud oma tüüpilise tihekoonilise kasvukuju.


Ma vist mõtlesin välja, mis nendega toimus. Külm ja märg juuni andsid aega ärgata ja talvest kosuda. Järgnenud kuumus ja piisav mullaniiskus sundisid neid jõudsale kasvule ja seda nad siis ka tegid. Augusti alguse jahedus aga andis tõuke puitumise alustamiseks. Tavaliselt pika sügise puhul on oht, et nad jätkavad kasvamist kuni talveni.
Peitupugenud maakia pikad kasvud olid puitunud juba kuu tagasi


Ainsaks talviseks kaotuseks jäigi sinine habeõis, aga teda on nii paljudes aiaärides olemas, et  asendamine pole probleem. Teised hellakesed tunnevad end hästi. Juurdekasvud on ülikorralikud, trompetipuu näitas isegi õisi.
Seeneuputus on samuti lahkuva suve märksõna, neid on nii maas kui puus


Enneolematu herilastehordide invasioon. Ma pole varem eluski näinud, et nad oskavad kuidagi  isegi kõrvitsasse pugeda ja selle tühjaks järada. Siit lendas neid välja kümneid.


Uusi taimi? Oh, neid on palju, küll palju tagasihoidlikumalt kui eelmistel aastatel ja väga-väga valitult, aga ikkagi.....ahvatlused varitsevad ju iga nurga taga ja lõppu ei paistagi
Kuigi lubasin, et uusi projekte ei tule, siis vanad sabad oli ikka vaja likvideerida. Valmis sai varjuaia jätk. Kogu ala on taimestatud nii, et sinna enam väga palju mahugi. Mõne huvitava tundmatu jaoks leiab aga alati vajaliku ruumikese. Praeguseks on kogu varjuaed muutumas selliseks nagu ma teda ette kujutasin, lillepeenart ma sinna ju ei tahtnudki.




Teine murekoht oli kõrgete püsikute e. roikapeenar, kuhu hakkas aja jooksul sisse trügima muru


Päästsime servas kasvanud kõrrelisi, et nad paremini esineda saaksid. Paar päeva tagasi lõpetasime ta laiendamise, kuhu istutasime veel mõned, keda olime seni vaid kaugelt vaadanud. Vana kamara koorimine on päris ränk töö, aga seda oli vaja endise mullahunniku aseme tasandamiseks. Kokku kulus pisikesele platsikesele 2 päeva. Uuekesed on veel pisikesed, loodetavasti tekib rikkalikum mulje ehk juba järgmiseks sügiseks.


Vanemad olijad on tänavu nii kõrged, et ma tunnen end nende kõrval Pöial-Liisina :) Kõrrelisi peaks filmima. Ükski pilt ei anna edasi nende ilu, tuules hällimist, sahinaid-kahinaid ja  hüplevat valgusemängu.

Kobarpeade õievarred on tänavu tavapärasest madalamad, lurslilled aga tahaksid vist pilvi puudutada.

Ega makleiadki kehvemad ole


Nädala alguses avastasin, et teisel ringil on Meieri sirel `Palibin`

ja jaapani veigela `Dart´s Colourdream`


 Uitmõtte ajal sündinud pinklaprojekt sai endale eelmise nädala lõpus väärika ja hädavajaliku punkti- peremehe lebola. Ikka enda tehtud


Iseenesest kujunes meie aeda tühjale kohale uue nimega istutusala, minimännik. Eks ta praegu hõredake tundub, aga sisu on tal tegelikult uhke.

Viimase puu istutasime reedel. Puuiludus saabus Tšehhimaalt


Täna lõpetasime loojangu hakul kolmanda remonti vajanud koha. Pidime selle korda saama juba eelmiseks sügiseks, siis kevadeks, siis jaanipäevaks ja nüüd lõpuks on ka temaga asjad ühel pool. Aga suvejuttu ta ei mahu, pikema lugu tuleb isemoodi "aiast" juba sügisel :)
Kui näis, et aiaosad on lõpuks ometi valmimas ja korda saanud, siis äkki selgus, et üks hoolikalt puhtana hoitud koht on ootamatult täiesti käest ära. Mis imega oli sinna end massiliselt osi sisse seadnud, ei oska ma kuidagi välja mõelda. Asi on päris kohutav. Ilusast ja enda arust korralikult hooldatud kivipeenrast on äkki saanud ehtne häbinurk. Seda me vist sügisel enam ette ei võta. Päästmist ning headele sõpradele ärajagamist nõudvaid taimi väga hilja ka enam traumeerida ei taha, nad kõik ei pruugi nii hilist potistamist üle talve elada. Sügisel võib ju üsnagi ettearvamatuid vingerpusse varuks olla.
 Päris ausalt, laiskus hakkab ka peale tulema, mõne kuu võib ju pisut rahulikumalt võtta.  Ega siis tööst enne lund puudust pole ega tule. Hekidki veel pügamata, ees ootamas aia sügiskorrastus.
Midagi peab ju ka tulevikuks jääma, ma kavatsen sellele peenrale kevadel hoopiski uue näo anda. Kas me jõuame seda ise teha või tuleb abi paluda ja korraldada talgud, selgub.
Loomulikult ei koosne suvi vaid projektidest, tööst ja taimedest. Temasse mahub veel palju muudki. Mitu huvitavat sõitu ja üritust, kohtumised heade sõpradega nii külas kui kodus. Kõige olulisemaks oli aga palju ilusat aega koos kõige armsamatega.
Lihtsalt niisama olemiseks-vaatamiseks jäi samuti piisavalt aega. Mõnikord tuleb endalegi pai teha.
Suvi oli suurepärane, las tal siis minna.
Ma loodan ja usun, et esimene sügiskuu jätkub sama kaunina kui september.


Nüüd kuluks veidi vihma ära, sel nädalal on istutatud palju. Meie tegemiste kastemärg valvur :)


Täna hommikul ei uskunud ma oma silmi. Lugesin esimest jõululaada reklaami :D
Püüame ikka kõigepealt peatselt saabuvat sügist tervitada