RIPPÜLANE

Tõesti, tõesti. Mida rohkem ma näen ja imetlen varjus kasvavaid taimi, seda suuremas vaimustuses ma neist olen. Nad pole küll nii silmapaistva olemisega kui päikeselilled, kui nende haprus ja ujedus võidavad su silmapilkselt.
Augusti viimastel päevadel puhkes varjuaias esmakordselt rippülane (Anemonopsis macrophylla).
Suhteliselt madala helerohelise lehestiku kohal  kõrguvad umbes 40cm kõrgused peened õievarred paljude violetjasvalkjate õitega, mis nagu hõljuksid õhus. Taimeke on noor, sestap on tänavu õievarsi vaid kaks.

Tal on suhteliselt suured, rohekad, läikivad, justkui poleeritud õienupud. Nägin ma neid juuli lõpus ja arvasin eksikombel, et tegemist on seemnekupardega, sest ma ei teadnud väga täpselt, mis vahepealsete ülikuumade ilmadega väljas sündis.

Suhteliselt suurte, umbes 2 cm läbimõõduga õite asend on rippuv. Miks see kaunitar küll sedasi häbenema peab, on mõistatus, aga ju ta kuidagi end niimoodi kaitseb ebasoodsate looduslike tingimuste eest. Pärit on ta ränga kliimaga Jaapanile kuuluva Honshu saare keskosast. Meil vajab ta kaitset ereda päikese ja kuivade tuulte eest. Pinnas peab olema viljakas ja niiskepoolne, kasvukohaks korralik poolvari. Tõeline varju-või metsaaia iludus.

Tema õie pildistamine on suur kunsttükk. Et teda enamvähem pildile saada, on üsna palju vaja ukerdada, aga see on ka vaeva väärt.

Ma ei tea, kas ta seeme meil jõuab valmida, ta on külvatav vaid lühikest aega ja vajab läbikülmumist. Ma loodan, et äkki puistab ta ise midagi õigel ajal maapinnale.