SÕIDAKS SOHU

Kui su jaoks on mets ja meri ja soo ja raba nii kaugel seitsme mäe ja oru taga, et sa sinna enam kuidagi ei pääse, tuleb nad endale koju tuua.
Orud ja mäed on meile koht kinkinud. Metsa kasvatasime ise..
Merest ja järvest koos igasugu veetaimedega ei tunne  me peale nende ehitamise samuti enam puudust.
Pisike jõhvika-mustikaraba annab ammugi hüva saaki. Tänavuse esimese ja ainukese murakamammu pistsid kahjuks nahka musträstad.
Päike oli, vari tekkis.
Aga sood, säärast, kus mõnikord ujutab üle ja kus vahel seisab pinnal rohkem või vähem vett, meil veel polnud. Ometigi on neid taimi, kes vähemalt kevadel tahaksid varbaid vees lodistada, oi kui palju.
Ma tean küll, mismoodi teda teha oleks võinud, aga see rajatis oleks kuidagi loomulikuna pidanud haakuma muude aiaosadega. Sellist kohta meil kahjuks polnud.
Aeg otsustas meie eest.
Oli meil säärane veesilm.

Tegime teda hoolega. Et ta piirnes pisikese turbapeenraga oli asukoha valik loogiline. Mees kaevas, koos katsime põhja liivaga ja paigaldasime kile. Vetitasin veel turbapätse, et kileservad oleksid kõikjal peidetud ja et veesilm tunduks looduslikuna. Tagumisse serva istutasin mitmeid erinevaid okaspuid. Mees tõstis ja paigaldas raskeid kive, vedas killustikuga segatud kruusa kallaste kindlustamiseks. Tulemus oli selline nagu kavandasime
Kakskümmend aastat tervena püsinud vooder väsis ega pidanud enam vajalikul määral vett. Päris tühjaks ta ei jooksnud, väike vesi tekitas põhja rammusat muda, pinnal vohas vetikas ja lemle.

Remontimine võimalik polnud. Kallaste lahtilõhkumine uue kile paigaldamiseks oleks rikkunud ümberringi kasvavad puud ja temaga seostatud taimestatud turbapeenra. Fragment selle algusaastaist

Kui juba iseenesest on tekkimas soo, siis saagugi siia soo. Tahtsime ta valmis saada juba eelmiseks sügiseks, aga muid ja tähtsamaid ja kiiremaid tegemisi oli liiga palju.
Me tegime küll eelmisel hilissügisel valmis pisikese esimese serva, et ära istutada mitmed pottides vaevelnud taimed. Toestasime selle lapikese varjuaiast järgi jäänud turbapätsidega ja piirasime laialivajumise vältimiseks tihedalt kividega. Seda ehitist pildistasin ma küll, aga ta nägi nii kole välja, et ma isegi ei tahtnud tema poole vaadata. Hea, et ilusad sookalla (Calla palustris) lehed tema välimust veidigi parandasid

Nädal tagasi eemaldasime kiviringi ja täitsime ülejäänud kraaviosa turbamullaga, kuhu segasime ka õige pisut liiva.

Kõigepealt istutasime tahapoole ümber sookalla, siis tõime aiast ära kollase võhumõõga valgeõilise sordi ja prooviks ühe pseudata.
Kevadel ostetud 3 pisikest harilikku luga (Juncus effusus) `Spiralis` olid suvega moodustanud nii võimsad puhmikud, et ka neist 2 tuli tahapoole liigutada

Huvitavaid lugasid on ju veelgi. Väga ilusa rühiga `Carmen`s Gray`

Kõrskalmus sün. heinkalmus (Acorus gramineus) pärineb Jaapani loodusest, kiiresti laienev liik kasvab seal veekogude soostunud kallastel kuni 10 cm sügavuses vees. Tema sordid väidetavalt nii agressiivsed pole ja püsivad kenasti aeglaselt laienevate puhmikutena.
Rohelise-valgekirju `Argenteostriatus`

ja väga efektne `Obrozuki`

Vesihaljas tarn (Carex flacca) on samuti tüüpiline sootaim, kasvades rahumeeli 5 cm sügavuses vees
`Blue Zinger` on armas sinakas sasipea

Oshima tarn (Carex oshimensis) pole küll päris sootaim, aga kuiva pinnast ta ka ei salli. Ta oli nii ilus, et loobuda ma temast ei raatsinud. Istutasin ta turbapeenra lähedusse kuivemasse serva. Et ma soo pehmel pinnasel talle lähedale ei saanud, siis foto vahetult enne istutamist.

Mitmekaupa vartele kinnituvate veidi bambust meenutavate lehtedega ainuroog  (Haconechloa macra) kasvab looduslikult samuti Jaapanis. Ta on küll pigem niiske metsa- kui sooaia taim, aga ma ei osanud ääristaimeks esialgu muud ka valida. Ka võib ta veidi külmaõrn olla, kuid see koht on meil alati korralikult lumes. Kui talle ei meeldi, istutan ta kevadel ümber. Lisaks liigile oli valida temaga sarnanev sort `Nicolas`, kes värvuvat sügisel punakaks

ja alles 2009.a. aretatud imeline kuldsekirju `Aureola`. Nägin kataloogis ka punase-rohelisekirjude lehtedega sorti, aga tema jääbki unistuseks, sest on võimeline kasvama alates 6. tsoonist.

Soorohi ( Houttuynia cordata) `Chameleon` lisab valitsevale rohelisele-kollasele veidi eredamat värvi. Istutasime ta samuti juba kevadel ja jätsimegi sinna, kuhu ta algselt pandud sai. Vanem pinnas hakkab juba kergelt sammalduma, aga rohelise asemel võiks siin ju ka mõned punakad rabasamblad kasvada

Väga hästi tunnevad end soos ka  kollaste õitega juba talvitunud ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanus) ja ameerika haisuvõhk (Symplocarpus foetidus)

Org-peekerjala (Deparia conilii) kolmik elas sooservas talve kenasti üle, ka neid pidime veidi nihutama

Tänavu pikal reisil šoki saanud päris täpse eestikeelse nimeta soosõnajalg (Thelypteris decursive-pinnata) on praegu selline tuustakas. Ma ei lõiganud teda maha, et kevadel oleks kergem ta asukohta tuvastada. Loodan, et ta ikkagi ärkab

Kevadel saadud ameerika varsakabi (Caltha leptosepala) näitas suvel isegi oma kauneid valgeid õisi

 Esialgu pole sel umbes 35 ruutmeetrisel sooaial mingit korralikku välimust, aga mingi mulje meie soost on juba olemas. Kalla on lehed kaotanud, ümberistutatud taimed räsitud ja potinoorukestel pole veel õiget nägu ega hoiakut, aga küllap nad jõuavad juba järgmisel kevadel end valguse järgi seada ja laienema hakata.
Pildid tegin enne vihma, tänaseks on sadu taimelehed puhtaks pesnud.

Natuke on siin veel varuks asustama pinnast.
Selle kohaga tegelesime selle suve kaks viimast päeva.