VANASTI, KUI MAAILM LOODI- SAMBLAD ja SAMBLIKUD

Taimede üleminek merest maismaale oli väga vaevaline ja kestis pikka aega. Vetikatele järgnesid  samblikud ja sammaltaimed umbes 416 miljonit aastat tagasi.
 Praegu teatakse sammaltaimi kogu maailmas olevat 16000 liiki, kellest meil elutseb 530 liiki. Kui mõelda lummavatele Jaapani samblaaedadele, võib ette kujutada kui ilus, rahulik ja pehme oli neil ammustel aegadel maakeral astuda.

Keel võib mõnikord tekitada suure segaduse või kujundada väärarusaamu. Nii tundubki, et sarnase keelelise kõlaga ja enamvähem ühesuguse välimusega samblad ja samblikud on peaagu samad olevused. Tegelikult on nii, et samblad on taimed, aga samblikud ei kuulu  üldsegi sammaltaimede hulka, sest nemad polegi taimed, vaid hoopis seente ja vetikate sümbiootilised ühendid. Sambliku liigikuuluvuse määrab temas esinev üks kindel seeneliik, vetikaid aga võib temas olla eri liikidest või isegi eri perekondadest. Kui mingil põhjusel peaks hävima vetikas, hävib samblik tervenisti, sest liitorganismi osis samblikuseen pole võimeline elama iseseisvat elu.
Mükoloogid neid aga pärisseente hulka  mitmel põhjusel arvata ei luba ja nii ulbivadki siis samblikud rõõmsalt vohades taimede ja seente vahemail.
Lihhenoloogid räägivad, et kõige lihtsam on samblal ja samblikul vahet teha värvuse järgi. Kõik, mis on roheline, on sammal. Samblike hulgas võib kohata aga tervet vikerkaart: oranži, kollast, halli, pruuni, sinakat, rohekat ja teisi toone. Erandiks on turbasamblad - selle samblaperekonna puhul on tegu suure värvilise varieeruvusega, aga kõik ta 37 liiki on omavahel nii sarnased ja tüüpilised, et neid on võimatu samblikega segi ajada.
Samblikud ei kasva saastunud õhus, seetõttu ongi nad linnapuudel harvad külalised. Samblikud on õhusaaste indikaatortaimed. Paarkümmend aastat tagasi, kui meil käisid  esimesed läänepoolsed külalised, kiljusid nad rõõmust, leides aiast maksasambliku. Nad pidasid seda minu suurt nuhtlust kõige haruldasemaks taimeks, keda nad elus näinud on ja olid seda käpuli maas lausa suudlemas :). Kui nad ka  murus hüppavaid konni ja lauavirna vahelt väljakalpsavaid triitoneid kohtasid,  arvasid nad end puhta õhu paradiisis olevat. Neile tundus uskumatu, et mandri-Euroopas võib veel sääraseid puhta looduse oaase leiduda.

Samblad on mind alati võlunud. Kui nad mõnes varjulisemas aiasopis end sisse seadsid, lasksin ma neil rahus elada ja paljuneda. Nüüd tahaksin katta kogu varjuaia pinna erinevate sammaldega. Loomulikult mahuvad sinna ka samblikud. Sammaldamine on tänavu olnud suur taimesõprade ühisprojekt, oleme neid  saanud Võrust Viruni. Täname kõiki, kes kuitahes pisikese nutsuga meid rõõmustasid.

 Aga totter on rumal olla ja talvel kavatsen ma endale need huvitava eluvormiga võluvad olendid enamvähem selgeks saada. Imelik on ju neile otsa vaadates mitte teada, kellega tegu.