SUVE VIIMASED PÄEVAD

Mõista, mõista, mis see on? Sahiseb, mühiseb, tuiskab ja ladiseb?
 See on suvine vihm, mida purskab ülalt kui suure surve all lõhkenud veetorust. Aeda tööle ei pääse, kõik on vettinud. Huvitav on aga see, et vaatamata neile kohutavatele vihmahoogudele meil jala all veel ei lirtsu. Kas aitab see rohukamar või peenardel olev multš, aga visuaalne pilt on hea.
 Aga tõelist aednikku, olgu ta mis rahvusest tahes, ei segaks mingi liblet uudistamast ka see, kui taevast selgeid pussnuge sajaks. Igatahes laupäevased padusaju hood ei ajanud ühtki kauget külalist aiast tuppa :D. Noh, harjunud asi, terve suvi ju seesugune olnud.
Meil on veel isegi hästi. Pole ei ohvriterohkeid maavärinaid, Atlandilt lähtuvaid möllavaid orkaane ega mitmemeetrised uputavaid laineid. Veel.
Värve on aias veel küllaga, eks neid sügisesi toone on hakanud ka juurde tekkima. Isegi kõige sombusema ilmaga pole aial veel nukrat välimust. Täna paistab üle pika aja päike ja kogu aed lõi täies ilus särama.
Tänavu on ilutaimed on muutunud äärmiselt seisukindlateks, veidi on vaid räsida saanud puishortensia `Annabelle` kelle rohtsed varred lihtsalt ei jõua kanda vett täis suuri, raskeid õisikuid.

Aedhortensiatega on hoopis teine lugu. Nemad on alati vapralt püsti.
 Pisikest kasvu `Dart`s Little Dot` sobib kasvatamiseks vaid püsikute hulgas.

Asjatundmatult Juhanis mahalõigatud `Brussel´s Lace` ist oleme ometi lõpuks korraliku põõsa saanud.

Põõsastest uhkustavad oma pudeliharjadega kletrad

Paljud roosid ei kavatsegi veel lõpetada. Kevadel tordiroosade õitega  `Frühlingsduft` on vastu sügist võtnud kasutusele kreemid-kollased toonid.

Väike vaprake. Vast 40cm kõrgune eelmise aasta sügise uustulnuk `Marie Bugnet` teine õitsemisring.. Väga ilus sort ja efektne sort. Tema punased õienupud avanevad valgete  väga lõhnavate õitena

Mitte ainult õied, vaid ka viljad ja vilikonnad võivad olla vägagi kaunid ja huvitavad. Nimetusi neile juurde ei pane. On huvitavam vaadata. Ämblikulaadne veidrik :)

ja ilusad värvilised hambad. Nigu pärlid :D

Ega püsikutestki puudus ole.
Veel õitsevad floksid. Lumivalgetest pean siiani parimaks ülisuure õisiku ja õitega vana sorti `Belõi Medved`, kes on õitsenud väga pikalt

Üle kõrgete rodgersiate uhkeldab meie oma roosa seemik.

Kilpkonnalilled on samuti juba väga pikalt õitsenud.

Vesiroosid on küll muutnud lehtede värvust, aga õitsemist lõpetada ei kavatse

Vahelduseks niisama ilupilte

Harilik alang muudkui laieneb. Ilus.

Ka vaigulilled pole tugevatele tuultele ja paduvihmadele alla vandunud. Nende pea kolmemeetrised õied seisavad kindlalt püsti. Kompass vaigulill

Tervelehine vaigulill on kolmest õest kõige madalam, tema naljalt kõrgust üle 2 meetri ei kasvata.

Cimicifuga`sid (no ei paindu mu keel seda koledat nime ütlema) on meil mitmeid. Siin esiplaanil on väga tumedate lehtedega sort `Chocoholic`. Tema õisik pole nii tihe kui liikidel ja teistel sortidel, kuid õied on tal teistega võrreldes õrnemad.

Ei väsi ma imetlemast vahakübaraid. Jaapani vahakübar on varsti lõpetamas.

Lisaks lilleõitele, mida on palju rohkem kui välja valisin, värvivad aeda veel säärased tegelased.
 Seened, seened, seened. Kui ma kuu algul kutsusin sõpru seenele, ei teadnud ma, mis meid ees ootab :).  Ja lõppu ei paista neil veel kusagilt. Nii palju, mitmeid- mitmeid korvitäisi puhtaid kuuseriisikaid näeme me esmakordselt. Tavaliselt on neid olnud vaid paar peotäit ja sealtki enamus ussitanuid.

Aga selliseid numpsukesi unustasin korvis pildistada. Viimased enne marinaadi panekut. Peale puravike ja kuuseriisikate on veel palju-palju kaseriisikaid. Pilvikute saak on veidi kehvem, aga niigi on seeni nüüd varuks vist mitme aasta jagu. Marinaadid omas mahlas, soolaseened soolvees, osa kuivatatud suppide-kastmete jne maitsestamiseks ja paneerimiseks.

Kasutaimedega on nii ja naa. Porgand ei tahtnud algul idaneda. Kui olime korduskülvi teinud, tõusis ka esimene. See on nüüd külmikus, hilisemad koristame kui esimene öökülm neist üle käib. Las veel kasvavad ja koguvad suhkruid. Päris talvevaru vist ei tule, aga ega palju puudus ka ei jää.
Tomatisaagi üle nuriseda ei saa. Eile tõi Muhedikupapa  viimased kasvukast tuppa, seal niiskuses kippusid nad viimastel päevadel pigem hallitama kui värvuma. Valmib palju valmib, aga vähemalt on nad enamikus päästetud

Kurk kasvavas avamaal, kaks esimest saime tavapärase juuni lõpu asemel nüüd septembri alguses. Aga pole neil seda õiget lõhna ega maitset, saagist rääkimata. Kõrvits läks kohe algusest peale untsu. Nagu kapsaski.
Kabatšokki ehk suvikõrvitsasse upume. On saanud teda praadida, ahjus erinevaid vormiroogi teha. Lisasin hakklihale ja pole elus varem saanud nii mahlaseid kotlette. Marmelaad sai ka päris hea, vähemalt ei oska keegi ära arvata, millest see suurepärane maius tehtud on. Homme teen neist šokolaadibrownie`d. Oleme neid jaganud, külma riivinud ja neid tuleb ikka veel ja veel.
Veidi pihlakaid sai siirupiks ja päris mitu masinatäit kuivatasin.
Suve viimased päevad on käes. Olgu, milline see ilm oli, aga ilutaimed kasvasid jõudsalt ja õitsesid ohtralt. Kui ei saanud üht köögivilja, siis teist on piisavalt. Suvesse mahtus palju huvitavaid kohtumisi süpradega ja uusi tutvusi. Kõige hea eest, mida oli palju, suvele suur aitäh!
Esimesed sügisemärgid on end aias juba ilmutanud. Tervitame siis ülehomme peaaegu südaöösel saabuvat sügist ja loodame, et ta tuleb sama kaunis kui alati.