JALAD ja TALLAD, KÕIK KOKKU LEHED

Enne kui päris suvi kohale jõuab, on vaja vähemalt üks vana võlg ära õiendada.
Kevadlilledest kuuluvad mu lemmikute hulka kukerpuuliste sugukonna püsikud- džefersooniad, epimeediumid ja jalglehed. Neid oleme me kasvatanud aia aegade algusest peale.
 Epimeediumide säärast sordiküllust kui praegu tookord polnud, küll liikus hoopis rohkem liike ja need polnud sugugi igavamad kui sordid. Pigem ehk vastupidi.
Džefersooniaid on meil võimalik kasvatada kahte liiki. Nad mõlemad on meil olemas ja neist olen ka ülevaate teinud.
Jalglehtede perekonda olen imetlenud ja nüüd ongi viimane aeg neist üht-teist kirja panna. Neid on perekonnas üle 10 liigi, 9 on pärit Himaalajast ja Ida-Aasiast, õlejäänud Põhja-Ameerika idaosast.
 Kõige levinum perekonna liige meie aedades on himaalaja jalgleht (Podophyllum hexandrum), varasem P.emodii. Ladinakeelseid sünonüüme on tal veel hulgi.

.

Looduslik kodukoht on tal Himaalaja, kus kasvab kuni 4000m kõrgusel.
Tema kevadine tulek on täielik müstika. Need kirjud maapinnale ilmuvad lehed meenutavad pigem uudishimulike loomakeste ninakesi kui taimi. Vaid end lehtede tippu seadnud roosad õied reedavad, et tegu on ikka taimedega.

Mida päev edasi, seda kirjumaks muutuvad himaalaja jalglehe lehed. Nende läbimõõt võib ulatuda 25-35 sentimeetrini. Meil jääb see tagasihoidlikumaks ega ületa 20 sentimeetrit Lehevarre kõrguseks on tavaliselt 50 cm.

Himaalaja jalglehe valgeõieline vorm.
Aedades kasvatatakse nii roosat kui valget jalglehte 1869.aastast, Eestis 1934, meie aias umbes 1980,aastast
Oma kodumaal õitsevad nad aprillis ja viljuvad mais, sellest ka nende rahvapärane nimetus maiõun.

Himaalaja jalglehe Hiinast pärit teisendil P. hexandrum var.chinese on lehed tuntavalt 3-jagused. Aedades 1920.aastast, Eestis alles 1959.aastast, meil umbes 1980.

Kõiki jalglehti soovitatakse kasvatada poolvarjus niiskemal huumiusrikkal mullal, kuid meil kasvavad himaalaja jalglehed päev läbi paistvas päikeses. Ju võimaldab seda niiskust hoidev savisem pinnas ja me pole neid seetõttu ka varjuaeda kolinud.
Himaalaja jalglehel on ka mõned sordid, aga ma isegi ei tea, kas ma neid ka väga igatsen endale.








Kilpjas jalgleht on pärit Põhja-Ameerika idaosas, kus kasvab kasvab kuivemates metsades. Valged ´õied on tal lehtede alla peidetud, nad on väga lõhnavad. Kõik jalglehtede osad on väga mürgised. Söödavad on vaid suured punased lehtede alla peitunud marjad, aga minu arvates on nad täiesti maitsetud. Need jahused imalad viljad küll isuäratavad pole. See liik hävis meil kahjuks ühel väga vihmasel talvel sajandi alguses.

Kaua aega kuulus jalglehtede hulka ka kirjulehine jalgleht (Podophyllum versipelle, kuid tal muudeti nii eesti- kui ladinakeelne nimetus ja ta on nüüd kirjulehine taldleht (Dysosma versipellis), aga sünonüümiks on tal ikka ka Podophyllum versipelle ja lubatud on ka eestikeelne vaste kirjulehine jalgleht. Kas ta eraldati ka omaette perekonda, ei saagi aru. Ju ta ikka jalgleheliste sõbraliku pere liige on.

Taldleht on pärit Lääne-Hiinast. Aedades kasvatatakse teda 1903 aastast.
Siiani nägi tema kevadine tulemine välja nagu eelmisel pildil, maast kerkis läikiv smaragdroheline, veidi seent meenutav varreke, mille ümbert keerdus lahti selline leht.

Tänavu toimus midagi kummalist. Arvasin, et olen taldlehest lahti. Aga mis jurakas tema asemel 15.05 kerkima hakkab, ei osanud arvata.

Taldleht on ikka ka olemas,  üks äbarik leheke ikkagi ilmutas end.

18.05 oli selge, et ka sellest imelikust moodustisest hakkab kooruma taldleht ja mitte ainult leht, vaid leht koos õiepungadega. Tema arengut oli väga huvitav jälgida, sest iga päev toimusid temaga suured muutused.

19.05

21.05 ta kasvab ju silmnähtavalt

24.05 õienupud on veel lehe peal

aga 25.05 hakkab taim neid lehe alla peitma, kuigi osa nuppe on veel täielikult lahti rullumata lehe peal. Taldlehe kõrguseks on 50 kuni 80 sentimeetrit ja kodumaal on ta lehed igihaljad. Nad võivad olla nii rohelised kui kirjud.

28.05. Leht on nuppude kohale end laiali sirutanud, väikesed õienupud on veel täielikult välja arenemata.

Esimene õis avanes 09.06

Täisõies taldleht 16.06

Õitsemine hakkab lõpule jõudma alates 19.06 Loodetavasti saavad ta seemned varsti kasvama hakkavates punastes rippuvates viljades valmis.
Ma ei tea, kas ta õiepungade areng olnuks kiirem kui vahepeal poleks järjekordseid külmi öid-päevi olnud. Aga huvitav ol teda jälgida küll.
Pildistada on neid õisi raske, sest seda saab poolviltuse lehe alt teha vaid ühest suunast ja tema õite ilusa punase värvuse sööb valgus ära.
Teadlased teevad praegu esimesi uuringuid jalglehtede juurtes leiduvate kuuldavasti vähjavastase toimega bioaktiivsete õhenditega.

Kukepuuliste  sugukonda kuulub veel üks imeilusate õrnade lõhnavate õitega imeilus kevadine leht, see on ameerika sirmleht (Diphylleia cymosa), kelle looduslik kodu on Kagu-Ameerika ja Põhja-Ameerika metsades. Et end hästi tunda, vajab ta osalist või täisvarju, kuid kaitsta tuleb teda tugevate tuulte eest. Sirmleht võib kasvada 80 cm kõrguseks, kuid paljuneb aeglaselt. Sügisel kaunistavad teda mustikasinised viljad. Perekonnas on veel mitmeid liike, keda oleks huvitav kasvatada.