AUGUSTI II NÄDALA RINGVAADE KOLMES OSAS

Kui see lakkamatu vihm kogu madalama ümbruse ära uputab ja me jääme siia mäe otsa üksikule saarele, peab ka kelder täis saama, sest sügavkülmikusse enam suur midagi ei mahu.

I OSA
Peaaegu kogu nädal kulus purkimisele.
Kukeseened omas mahlas.
 Ma ei teinud marinaadi, pigem on need soolaseened kerge vürtsilisandiga. Kukeseened on selleks liiga väärtuslikud, et neist vaid salat teha. Soolatud seenest saab igasugu roogi valmistada.

Kui siiani saime kurke mõnekaupa, siis nüüd hakkas neid niipalju saama, et kõike ära süüa ei jõua.
Sinepikurk. Kui ma ta juba ära segan, hakkab Muhedikupapa poti ümber tiirlema kui mesilane ja seda salatit tuleb mul veel palju teha :)
Retsept. 4kg kurki, 150-200g suhkrut (mina panen 150), 3spl triiki soola, 1klaas 200ml 9%äädikat, 1 kl 250ml õli, 2 tl jahvatatud pipart, 2 tl tšilliplb-t, 3 spl sinepiplb-t, 2 spl purustatud küüslauku. Kurk koorida, lõigata pikuti neljaks, Segada kõik kokku, lasta seista kuni 4 t, aeg-ajalt segada. (mitte lasta kodakondsetele ära süüa :D), kuumutada keemiseni, kohe purki ja teki alla. Valmis!

Kui ma ML-s seda retsepti nägin, mõtlesin, et kes seda küll tegema peaks. Aga siis tuli endal tahtmine ta ära proovida
Männikurk. 1kg kurki, 4-5 nooremat 5-7 pikkust männioksa. Pestud ja otstest lõigatud kurgid üle kallata keeva veega, lasta jahtuda ja kallata üle jäise veega. Siis panna purgipõhja paar männioksa, laduda kurgid ja peale ülejäänud männioksad. Keeta marinaad 1l vett, 2sl soola, 2 sl suhkrut (võib ka 1) ja kallata see keevalt kurkidele. Lasta seista, kallata soolvesi kurkidelt potti, lisada 100ml 9% äädikat ja kallata uuesti keevalt kurkidele. Kaanetada, teki alla. Marinaad oli, kuidas seda nüüd öelda, huvitava maitsega. Valmis ma selle purgi tegin, aga kas need kurgid ka söödavad on, selgub hiljem.

Suvikõrvitsa ikraa. 3 kg suvikõrvitsat riivida, nõrutada, 1 suurem v 2 väiksemat porgandit riivida, 150-200 ml suhkrut (ma panen teda kõigis hoidistes minimaalse lubatu), 1dl õli, 2 spl soola, 5-6 hakitud tšillipipra kauna, asendasin 1,5 spl tšillipulbriga, 200-300 ml pressitud küüslauku, till, petersell, koriander hakkida peeneks, 1 tl piprasegu, 1 spl 30%äädikat. Segada kokku ja keema, lisada 300-500g tomatipastat, mul oli see basiilikuga. Keeta pehmeks ja purki. Sarnaneb veidi adžikaga.

Marineeritud kurk. Usun, et paljudel perenaistel on see klassikalise marinaadi retsept olemas. Paarile purgile ei jätkunud väikest kurki, sinna panin mõned  ploomtomatid.

II OSA
Eile oli meil eriline päev. Tänavu tähistab liiliakasvatajate organisatsioon `Lilium Balticum` oma 30.juubelit. Neile üritustele, mis kestsid juulis nädal aega, olime ka meie kutsutud. Kuna meie Lätti ei läinud, tuli Lätimaa meile. `Lilium Balticum` asutati 3 liiduvabariigi, Eesti, Läti, Leedu liiliakasvatajate ühendusena keskusega Lätis. Kuulusid sellesse nii professionaalid Salaspilsi, Riia ja Tartu BA-dest kui hobiaednikud ja sordiaretajad. Põhikirja koostasin mina. Juhatus valiti alati 3-liikmeline, olin peene nimega Eesti asepresident. Korraldasime igas riigis näitusi, meie oma oli Tallinnas Lillepaviljonis, viimane koostöös tehtud näitus oli 1989.a Riia lossis. Praegu on see Läti presidendipalee. Korraldasime ka mitmeid suuri rahvusvahelisi konverentse ja sümpoosione. Viimane selline üritus oli samuti 1989.a. Jurmalas. Osa võtsid sellest tõelised tähed Venemaalt, Hollandist Bischoff-Tullekeni peaselektsionäär prof, Peter Schenk (teda kohtasin mitu aastat hiljem ka Tallinnas) jt, liilikasvatuse korüfeed Poolast ja Tšehhist, Ei maksa arvata, et Venemaalt vaid halb pärit on. Praegu otsib kogu läänemaailm tikutulega kulla hinna eest nende väga külmakindlaid ja vastupidavaid aretisi.
Tänaseks on `Lilium Balticum` lätlaste organisatsioon, kuhu võivad muidugi kuuluda ka liiliakasvatajad väljastpoolt Lätit. Suurte pöördeliste sündmuste ajal, kus lagunes NL, ei olnud seadusandluse lünkade tõttu teda võimalik enam registreerida riikdeülesena. Ka näitused on nüüd vaid kohalikud ning suuri konverentse enam ei korraldata, põhiliselt Venemaa ärakukkumise pärast. Sealt oli meil kõigil palju õppida, kuigi lätlastel endil on mitmeid nimekaid sordiaretajaid, on kogemuste vahetamine ja uue vanematematerjali saamine alati asjale vaid kasuks.
17 inimest Salaspilsi ja Riia BA-st, kelledest enamiku vanemate olijatega polnud me kohtunud 25 aastat ning mõned noorema generatsiooni esindajad jõudsid meile kella 10 paiku. Kohtumisrõõm oli suur. Väga suur. Ma pean piinlikkusega tunnistama, et 2 inimest, kellega olime me tihedalt lävinud, ma ära ei tundnud, aeg oli neid kenasti räsinud. Ma ei tea muidugi, kuidas oleks olnud meie endiga, kui me oleksime mujal kui meie koduõuel kohtunud.
Kahju ainult, et eilne ilm oli kõike muud, kui, et ilus. Tugev tuul, külm ja paduvihmane. Kuum supp ja kohv vast aitasid külma-ja niiskusetunnet vähendada. Grupp jagunes pooleks. Osa vapramaid läksid Muhedikupapaga aiatiirule, osa, kellega olime olnud tihedamalt seotud, jäid minuga tuppa. Veerand tunniga oli veerand sajandit olematusse haihtunud. Säravad silmad, rõõm kokkusaamisest, huvitavad vanemad fotod, A.Kruminš näitas oma uuemate aretiste fotosid. Rääkisime nii olnust, kui olevast ja sellest, mis neil edaspidiseks plaanis. Tänavuse talvega oli avamaal hukkunud peaaegu 100% trompet-ja idaliiliate suured kollektsioonid. Alles jäid vaid need sordid, mida sordiaretajad sortide säilimise nimel kasvatavad kasvuhooneis.
 Aga nagu alati, juttu võiks ajada päevi, aga aega napib. Noorem seltskond tahtis kindlasti ära näha ka Tartu BA. Sealne tiiruke oli järjest hullemaks muutuva koerailma pärast hästi üürike. Hüvasti jätsime ja lubasime kindlasti juba lähitulevikus uuesti ja pikemalt kohtuda kui Muhedikupapa Tartust tagasi toodi.
Kui nad lahkusid, jäin mõtlema, mis meil eestlastel küll viga on. Juba ammustest aegadest tean, kui ühtehoidvad, hoolivad, üksteist toetavad, jagavad ja sõbralikud on läti aednikud olenemata ametkohast, olenemata tiitlitest. (Meie oleme nüüd ka mingi auasjandused :D). Meil käib üks halvustamine, solvamine, ületrumpamine, ärapanemine ja -tegemine. Aga see selleks, las neil olla. LIhtsalt äkki tulid sellised mõtted pähe. Ma ei lase enda head meeleolu mitte kuidagi rikkuda.

III OSA
Aiauudiseid on meil ikka ka :)
Tegelikult näeb aed peale vihmavalinguid ja mitut rahehoogu üsna sügisene välja. Natuke vara, aga mis teha, ilma vastu me ei saa.
Üks väga ootamatu ja ilus leid. Forsüütiate vahelise pingi ette oli tekkinud selline floksi seemik. Kuidas ta seal küll niimoodi kivide vahel üles sai kasvada, et me teda ära ei tallanud, on omaette mõistatus. Täiesti puhasvalge iludus vajab nüüd nime. Kui kõrgeks ta kasvada võib ja kui rikkalikult ta õitseb ning kuidas haigustele vastu peab, selgub ajaga.

Meie kõrvitsamägi kompostihunniku otsas

ja siin on peidus säärased suured tegelased, mis ei sarnane kuidagi eelmise aasta viisakama, väiksema suurusega kõrvitsaile. Mis nendega peale hakata, kohe ei teagi.

Tormi murtud puu hoiab end paari juurekesega maa küljes kinni ja valmistab isegi saagi ära

Küll võib üks õrn õieke ilus olla. Väga põneva aretuslooga`Marie Bugneti` tunneb ka kinnisilmi lõhna järgi ära, segi võib seda vaid ta õe `Theresa Bugnet`iga. Kas ta ka normaalselt õitseb kaks korda või on see lihtsalt noorukese põõsa omapära, ma ei teagi.