SÜGISE MÄRGID

Metsaga on mul mingi väga eriline suhe. Kuigi ma orienteerun hästi tänavate rägastikus, maanteedel ja maastikul, oskan ma alati metsas ära eksida juba sinna sisenedes. Ja seejärel näitab mets mulle alati kõiki oma rikkusi.
Kord mustikale minnes sattusin ma ihuüksi väikesele lagendikule, kus kännu otsas oli üks suur kihisev-sisisev, väänlev-käänlev-looklev rippuv põimunud pundar. Ma ei tea siiani, kas augustis rästikud poegivad või on säärane nende pulmatants või on neil veel mingid muud rituaalid. Kui ma sellest kohast ettevaatlikult taganesin ja lõpuks ringi pöörasin, seisin ma silmitsi puhkiva põdraga, kelle selja taha varjus vasikas. Tardusin soolasambaks ja see mu ilmselt päästis. Mingi jubeda häälitsuse saatel otsustas ta lõpuks ringi pöörata ja metsasügavusse kaduda. Peale selle viimase suurepärase elamuse-kogemuse olen ma metsa paaniliselt kartma hakanud. Ja et seal pole keegi nõus minuga käest kinni jalutama, keeldun ma kategooriliselt isegi mõtlemast metsamineku peale. Erandiks oleks ehk kitsemamplirikas Valgemetsa, aga see on rohkem looduse hooldatud park kui mets.
Aga seeni ma armastan. Ja muid metsaande ka. Seetõttu rõõmustasin ma südamest kui meie õuele ilmusid esimesed seened. Igal aastal pistavad oma ninad esimestena välja kuldpuravikud. Nad kasvavad ainult lehiste all. Esimeste seente ilmudes võttis nende määramine päris hulga aega. Ta on suurepärane nii võis praetult kui marineeritult. Neile järgnesid kivipuravikud. Nüüdseks on ilmunud ka tamme-kivipuravikud ja võipuravikud. Kõik suurepärased seened. Millegipärast pole neid aga tänavu nii massiliselt kui tavaliselt. Iga päev kingib meile vaid paar peotäit. Ja nii olen ma neid juba päris suure paberkotitäie kuivatanud. Hea talvine kastme- ja supilisand. Veel ei ole praeguseks näidanud end kaseriisikad kuigi eelnevatel aastatel jagus neid siit nii endale kui sugulastele korvi-ja kastitäite kaupa. Kahjuks ei kasva meie õuel kukeseeni ja ma ei oska ka välja mõelda, milliseid puid oleks selleks vaja veel istutada, oma arust on neid erinevaid liike siin küllaga.

Ka raba ei armasta mind. Kui juba suure tüdrukuna peale sookailu mürgituse pidi isa mu süles mitu kilomeetrit metsast välja tooma, mind marjule enam kaasa ei võetud.
Ja seepärast istutasime endale koju ka jõhvikad. Nende tarvis kaevas abikaasa 3 x 1 kraavi sügavusega umbes 80 cm ja vooderdas selle hoolikalt kilega. Seejärel täitsime selle hapu freesturbaga ja kastsime mitu päeva. Vett kulus paari kaevupüti jagu, imab ju turvas mitu korda rohkem vett kui ta ise kaalub. Istutasime sellesse kraavpeenrasse kingituseks saadud mõned jõhvikataimed, mis juba aasta pärast katsid pea kogu istutusala ja siit korjame me oma talvevaru. Vihmastel suvedel on see ikka olnud paari pange jagu. Sort on suurte marjadega ja väga-väga saagikas. Kahjuks ei tea ma selle nime. Hiljem tõime juurde ka paar nimedega sorti, aga et nende viljad olid palju väiksemad, loobusime neist. Seda peenart ei ole me kunagi väetanud ja seda ei tohigi teha. Kastnud oleme teda hädavajadusel, sest meie kaevuvesi on selleks liiga lubjane. Lumevaesematel talvedel oleme sinna kuhjanud lund, et ta saaks sulaveena piisava niiskusevaru.

Et ilmajaam lubab jälle vihma, siis tubaseks tegevuseks pakun lähipäevadeks HOSTAHOOLIKUTELE mõned erilised maiuspalad.

Alustasin uute hostasortide otsimist leheküljelt www. hostakweker.nl. Google avab seejärel 10 lk suurepärast materjali. Ahhetama-ohhetama paneb puukoolidest Franzen Hostaparadise (lipule klikkides saab kätte ka inglise keele) ja ka sellele järgnev PDF formaadis taimekataloog. Selle hostaparadiisiga olen tutvunud juba mitu päeva. Ta pakub nii odavamaid kui kalleimaid ja ka väga kalleid sorte. Olen endale välja kirjutanud üle 50 nimetuse, aga mu peenrasse on veel kuidagi võimalik mahutada vast viis sorti. Peavalu kogu talveks, vähemalt kümmet neist tahaks endale kohe väga-väga. Ja nagu ma prillipoes märkan kõige enne kõige kallimaid raame, nii ka siin jääb pilk millegipärast peatuma just 20 eurostel sortidel :)

Juba mitu aastat vaatan ma vahel mingite kahtluste tekkimisel hostade albumit http://www.hostalibrary.org/. Siin saab ka ülevaate sellest, milliseks võivad kasvada muretsetud taimed. Sordi leiab, kui klikkida tähestikus suurele tähele.

Ja veel mõnele sõltlasele ka see ahvatlev ajaviitelehekülg http://www.eurocallis.com/

Kes nüüd siia päris uppuda ei taha, võib selle piilumisest ju loobuda või äärmisel juhul talveks jätta :D