Vihmapladin ja ümbritsev paks piimvalge udu on ümbritsenud meie ümbruskonnast kõrgemal asuva aia nii, et tunnen end ihuüksi üksikul saarel olevat. Tänane hallnukker ilm lausa küsib hingele midagi soojemat, rõõmsamat ja värvilisemat.
Ja siin nad on. Hea tuju lilled - päevaliiliad.
Lisaks uuematele sortidele on meil ka üks pikk seemikute peenar. Oleme neid pikka aega jälginud, selekteerinud ja testinud, osadele tükk aega tagasi nimedki pannud, aga niipalju pole mahti leidnud, et nad ära püsikuteaeda väärilisele kohale tuua. Kevadel, kui on õige päevaliiliate istutamise-ümberistutamise aeg, on ju alati väga kiire. Nüüd tänavu, kui lõpetame ühe teise "projekti", kavatsen ma nad siiski ümber istutada. Ja veel sel aastal. Lihtsalt lõikan ära õievarred (ei näe küll kahjuks nende õitsemist lõpuni), aga nad peavad enne külmade tulekut juurduda jõudma.
Päevaliiliad on ühel kohal pikka aega kasvavad püsikud. Talve-, külma- ja põuakindlad. Kas see kehtib ka päris uute sortide kohta, ei oska veel öelda, aga veidi vanemad sordid ja siinsed seemikud küll. Kasvavad ja õitsevad nad ka poolvarjus, aga heaks õitsemiseks ja paljunemiseks vajad päevaliiliad siiski päikesepaistelist kasvukohta.
Päevaliiliat on nimetatud ka laisa aedniku püsikuks. Mina päris nii ei arva, vaid pean teda vägagi virga ja hoolitseva inimese lilleks. Tema õis õitseb ju ühe päeva, sellest ka eestikeelne nimi. Ja kui tahta näha ilusat õitsvat põõsast, tuleks igal hommikul eemaldada puhmast eelmise päeva närtsinud õied.
Ja päikegi tuli korraks välja.
Palsam minu valutavale ribile :)
ReplyDeleteOlen vist päevaliilia-sõltlane, ainuke puudus neil - kui neid palju, kaotavad nad oma individuaalse ilu, eriti kui puhmad suureks kasvavad ja sordid liiga üksteise kõrval. Nüüd siis mässangi juba viies aasta neile sobiva koha ja naabri leidmise ja istutuskoha ettevalmistamisega - hullu inimese hull tegevus kui võtta arvesse päevaliiliate kogust, kehva maad ja kui vaevaga saabki peenar valmis, siis lisaks ka sõdimine muttidega.
Aga kõigele vaatamata usun, et mulle antakse aega töö lõpule viia :)
minu meelest on ka päevaliiliad ühed ilusamad lilled aias ( kuigi ma ei oska öelda, milline see kole lill võiks olla:P ). Aga isegi kui nad parasjagu ei õitse, on nende puhmad väga dekoratiivsed. Ja samas on neid mu meelest kerge hooldada, ei ole nad pirtsakad; taluvad kergesti jagamist ja ümberistutamist. Kuigi jah, mõned sordid vist on siiski pirtsakad. Näiteks 2 a tagasi Sunwalkist tellitud Prairie Blue Eyes ei ole mul siiamaani õit näidanud - kasvatab ainult puhmast. Nii et ma ei teagi, kas ma üleüldse õige taime olen saaanud. Ja veel paar sorti tolleaegsest tellimusest ei näita õit.
ReplyDeleteHea hooldada jah kui päikeselised vihmata päevad, täna mul kaks ämbrit mingit plödi korjatud ja avanenud õitest pea pooled õied klaasjaks ja väga raskeks teinud, korjasin ka need ära, homme vist aeda ei jõuagi.
ReplyDeleteJa mu iluduse haprate õisikuvartega Saladin puha lääpas ja "hispaanlasel" sitikas pooled õied ära rikkunud :(
Oma individuaalsuse kaotab enamus lilli (pojengid, liiliad) kui neid kasvatada peenras üksteise kõrval. Seepärast olen ma püsikuid istutanud ikka nii, et neile jääks oma hingamisruum. Erinevate sortide vahel on mingil muul ajal õitsvad lilled või kui nad õitsevad samal ajal, siis tavaliselt on nad valged või sinised. Niisugune Tootsi aed, kus ühed lõpetavad, teised suured grupid alustavad õitsemist. Ainult külvid on vahel peenardes. Ja päevaliiliate seemikud jäidki sinna veidi kauaks, aga selle vea me parandame.
ReplyDeleteKas see Chicago Sunrise on hästi suure õiega sügavkollane?
ReplyDeleteVahel on lohakus täitsa õnnistuseks - leidsin oma paberipahnast ühe sortide nimekirja, kuhu märgitud aiapäeviku jäoks õie suurus ja värv.
Jah, ta mul esimese aasta taim. Ilus särava värvusega ja õilmitseb ka peale vihma kenasti
ReplyDeleteAitäh, siis üks jälle nimega.
ReplyDeleteKahju, et sellel sodipaberil ainult 19 sordi nime ja kirjeldust :(