Monday, August 18, 2008
SÕNAJALAD
Arutleda, miks mõned taimed võluvad sind enam kui teised, on vist sama asjatu kui küsida, miks sa tookord armusid just nimelt sellesse noormehesse.
Sõnajalgade vastu on mul mingi eriline tõmme juba ammu-ammu. Need iidsed, ürgsed, miljardite aastate vanuseid sõnumeid ja saladusi meieni toovad taimed köitsid mu tähelepanu palju aastaid tagasi.
Aga polnud me aias neile sobivat kohta, Küll otsisin hämaramaid nurgakesi ja olin ka mõne juba aeda tassinud, kuid sellist ala, kus nad tõesti end hästi tunneksid ja ka välja paistaksid oma lugusid jutustama, ei olnud.
Selline varjuline koht tekkis 8 aastat tagasi valminud keldri/lehtla põhjaküljele.
Sõnajalad vajad lisaks varjule ka erilist haput pinnast, sellega probleeme polnud, sest meil leidub rabaturvast küllaga. Aga veidi peamurdmist tekitas loodava ala kujundulik külg. Kas kaevata mingi süvend? Igav ja inetu.
Olin näinud mitmeid rododendronite tarvis ehitatud turbapeenraid. Aga samasuguse võiks ju ehitada ka oma lemmikutele ?!
Turbapätsidest ja freesturbast peenra rajamine võttis aega pea 1,5 kuud.
Kõigepealt oli vaja puhastada ja korrastada keldriküljel kasvav pihlakavõsa, kus allesjäänud puud pakuksid taimedele vajalikku varju ja näeksid ka ise head välja. Seejärel isoleerisime kogu pinnase peenravaibaga, turbapeenra all on see end küll õigustanud. Asetasime maha vooliku ja peale soovitud peenrakontuuri mahamärkimise algas kõige aeganõudvam tegevus.
Vedasime kohale kõik enda ja laenatud lapsevannid ja muud suuremad nõud. Iga turbapäts oli vaja enne kohaleasetamist eelnevalt vetitada. Lihtsalt niisama kohale ladudes ja hiljem kastes ei oleks nad kunagi vajalikul määral märgunud ega ka sadevett endasse imanud. Õhtul likku pandud pätsid leidsid endale peenras koha hommikul ja nende asemele vette pandud pätsid veel õhtul. Ja nii nädalast nädalasse. Et pätsid tihedalt üksteise vastas oleks ja moodustaksid vajalikud kaared ja looked, oli neid vaja terava noaga lõigata ja sobitada. Kõigepealt ladusin pätsidest võrgustiku, mis meenutas maja vundamenti koos siseseinte kontuuridega. Neisse “tubadesse” (istutusaladesse) kallasin lugematu arvu pangetäisi vetitatud freesturvast, kuhu olin sisse seganud veidi ka liiva. Hiljem andis imestada, kuhu see üle tonni kuiva! turvast küll kadus. Istutusalasse tõstis abikaasa suuremaid kive, kuhu saaks vajaduse korral astuda. Kasutasime ära ka mõned pihlakaroikad, et peenar sarnaneks võimalikult palju looduslikule rabale.
Samal ajal peenra rajamisega higistas abikaasa sellega külgneva trepi ehitamisel.
20.06. alustatud unistuste peenar oli valmis 31.08. Sel päeval istutasin sinna ära ka esimesed sõnajalgade liigid ja sordid.
Lisaks sõnajalgadele on selles peenras, kus turbapinnas on õhem, veel mõned hapulembesed taimed - kukits, siumari , talihali.
Olime küll mõelnud, et ei istuta siia rododendroneid, aga 2 liiki leidsid siin siiski endale asupaiga: varakevadel rikkalikult õitsev heitlehine tömbilehine rodo(Rhododendron kiusianum) ja kääbuskasvuline igihaljas makino rodo (Rhododendron makinoi)
Basseini servas on ka mõned eriti niisket maad armastavad taimed - samuti iidne taim - madalakasvuline osi (Equisetum scirpoides) ja meie lemmikud trilliumid.
Põua tõttu ei hukkunud ükski sõnajalg, ostsime turbaaia kastmiseks vett. Ja peale kastmise katsime niiskuse säilitamiseks kogu turba männikorbaga. Ühel lumeta talvel külmusid siiski 3 osmundat (kuningsõnajalga).
Sõnajalad on siin kohanenud ja kodunenud ning ka paljunema hakanud. Ühtviisi hästi kasvavad siin nii õrnad naistesõnajalad (Athyrium), teravatipuliste lehtedega põisjalad (Cystopteris), lehtrikujulised meelissõnajalad (Dryopteris), kolmissõnajalad (Gymnocarpium) ja tumerohelised imarad (Polypodium)
Olen kuskile seletamatusse kohta torganud peenraplaani ja et mul on mõne sordinimetuse osas tekkinud kahtlusi. Seepärast ei pane kõigi sõnajalgade piltide juurde esialgu nimetusi.
Praeguseks on turbapätsidele tekkinud kena samblakord ja kogu selle aiaosa juures on mingi eriline seletamatu aura. Sõnajalgadest ei saa kunagi peatumata mööduda, sest meie pere haldjad ja muud head vaimud elavad just siin - aia südames.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sul on õigus - sõnajalgadel on tõesti mingi kummaline lummav aura. Kuid kuna minu aed on avatud lõunasse ja varjulisi kohti praktiliselt polegi ( need mõned, mis on, on Hostadele broneeritud ), siis ma olen pidanud nendest loobuma. Aga ega kõike ei saagi aeda toppida - eriti kui maad on nii vähe nagu mul. Samas üks metsast toodud sõnajalg ( arvatavasti maarjasõnajalg) kasvab mul peris kenasti - pole küll nii võimas kui metsas, aga saab päikese käes hakkama küll.
ReplyDeletevauuu
ReplyDeleteSee on teie aias minu jaoks kindlasti üks lemmikkohtadest. Elfriide Trammil on sellest kohast vihmaga super pilt tehtud.
ReplyDeleteUnistustes on ka meie aia sügavusse kunagi turbaaed teha. Meil on selleks looduslikud tingimused väga head. Rodod ja mõned väiksed sõnajalad (teadagi kust saadud) on juba paigas ja samas kasvab ka metsikult sõnajalgu.
Sõnajalad sümboliseerivad üksindust, siirust ja lepitust. Pole ime, et nad on lummavad, need kolm sümbolit koos ise tähendavad igavikku - alguseta ja lõputa, ja sellega seoses ka seletamatu tunde. Kui hakata neid kolme analüüsima, siis jah, nii ju ongi, natuke kurb ja raskepärane, aga samas midagi väga meeldivat ja igavikulist, meeldiv igatsus, lepitus...
ReplyDeleteKuna ma ei tunne end metsas hästi, hämmastas mind see tunne kui sattusin suurde sõnajalapuhmasse ja hakkasin siis uurima. Ega kusagilt suurt leidnudki, aga seegi annab piisava seletuse.
Endal väike nurgake kasvamas ja nende juures küll ei tunne midagi, aga vast ongi mu raskepärane optimism nende teene? nad ju ronisid kasvama mulle vaat et kohe küljealla :) Ise ma neid juurde küll istutada ei taha, aga pole ka kohelnud kutsumata külalistena.
Meie sõnajalad kasvavad maja põhjapoolsel küljel juba üle kolmekümne aasta, olin teismeline, kui need käruga metsa alt tõime ja mingist turbamulla vajadusest polnud keegi meist kuulnudki. Sellest hoolimata ulatuvad nad ka sel aastal mulle õlgadeni. Sorti kahjuks ei tea,maarjasõnajalg, laanesõnajalg?
ReplyDeleteMeie looduslikud sõnajalad kasvavad hästi tavalistel muldadel, mis ongi ju loomu poolest happelised ja mis Lõuna-Eestis vajavad isegi aega-ajalt lupjamist. Mujalt pärit liigid ja sordid eelistavad aga veel hapumat. Põhiprobleemiks meie aias oli hoopis vari, sobiv mullastik (sõnajalg savis siiski ei kasva) ja kujundus. 3 komponenti arvestades tekitasingi turbapeenra.
ReplyDelete