PUSLE KOKKUPANEK ehk ETTEVALMISTUSED

Kui mittevajalikud puud maha said ja allesjäänute tüved ka ära puhastati, tekkis eelnevatele vabadele lapikestele lisaks korralik lagendik . Fotol on sellest tühine osake

Meie ja naaberkrunti eraldas kunagi madalana hoitud viirpuuhekk. Ühel hetkel aga naabrid seda enam madalamaks võtta ei soovinud ja hekitaimed olid kasvanud suurteks puudeks. See ülekasvanud hekk tegelikult tekitaski varjupaiga, kuhu lõunapäikese kiired enam ei ulatu. Viirpuude laiuvad alumised  torkivad oksad segasid aga nii liikumist kui aia planeerimist. Peale tüvede laasimise hakkasid põõsaste allesjäänud nõtked ladvad moodustama uhkeid kaari (fotol vasakul) ning üldpilt kohast muutus järjest inspireerivamaks.

Mehe mahaseatud voolikud olid hõivanud vabast pinnast üsna tagasihoidliku osa. No päris kindlasti sellest ei piisanud :D Seadsime voolikud hoopis laiemalt ja pikemalt, vaatasime eemalt, kohendasime neid mitmed korrad, et sinna mahuksid nii taimed kui kännud, kui hiljem kuskilt saab, siis ka mõned kivid ja et kõigel oleks seal piisavalt hingamisruumi vähemalt alguses.
Liigendasime umbes 700 m2 suuruse pinna kolmeks osaks ja märkisime maha 60cm laiuste teeradade piirjooned. Kui ma mõtlen, et kunagi oli linnakruntide suuruseks 600m2, kuhu pidi mahtuma ka elamu, siis ei kujuta ma hästi ette, kui nutikad pidid selliste maalapikeste omanikud olema, et sinna saaks kõik vajaliku kuidagi ära mahutada.
Kuna  kännud olid tulevase aia olulisteks osadeks, mis aitavad hoida taimedele vajalikku niiskust ning kõdupuit kujutab endast selget orgaanikat, oli selge, et mingid kunstmaterjalid sellesse aeda enam ei passi. Et seedermänd saaks oma elu aias edasi elada, saagis kaasa ta seibideks tee-ehituse tarvis, kui juba puit, siis olgu teda palju.

Kevadel me eriti ringi ei liikunud, aga Võhmas ja Tartu BA püsikupäeval käisime küll. Ei oskagi arvata, kas ma varem ei märganud või polnud kunagi müügil niipalju eriliselt põnevaid varjutaimi, aga see sortiment, mille ma kokku ostsin, on päris huvitav.
No nii! Aed on peas olemas, piirjooned maas, materjale koguneb ka tasapisi, taimed kujutavad endast tõelisi aardeid, aga kes selle kõik küll teoks peaks tegema?! Kui me kahekesi või tegelikult ju ikkagi peamiselt mees, seda tegema hakkaks, ukerdaksime seal sada aastat :(
Veidi enne jaanipäeva võttis minuga ühendust Luua kooli õppejõud ja palus luba ühe grupiga meile tulla. Oh, ma ju enam ei taha gruppidega tegeleda. Kuigi ma olen hoolega  keeldumist õppinud, on äraütlemine iga kord üsnagi raske. Kui aga mõtlesin, et oma tee alguses polnudki mul eriti palju muid võimalusi taimi tundma õppida ja praktilisi tarkusi omandada, kui erinevaid aedu külastades ja kus meid alati võeti lahkesti vastu, siis lõpuks andsin nõusoleku.
Toredad, lõbusad, uudishimulikud, tegusad noored inimesed pärisid jutuajamise käigus äkki, kas saaks kuidagi meile praktikale tulla, et tulevastel maastikuehitajail olevat tänavu kavas rajamispraktika:). Õpetajagi oli selle uitmõttega väga päri.
Sellist pakkumist polnud ma isegi kõige ilusamas unenäos näinud:)
 Leppisime kokku, et räägime kõigest täpsemalt uuesti juuli alguses. Siis on selge, kas see huvi ja tahtmine on ikka tõelised ja palju neist siis ka kohale jõudmas on.

järgneb