Sunday, November 18, 2012

EI LOE MIDAGI...

see terve päeva vallutanud uduvihm ega mustjashall pimedus. Kes ikka õitseda tahab, see õitseb


ja kes kasvada tahab, see kasvab. Nahkapistmise hirmus võib ju maskeeruda  mingiks indiaanlaste peakatte taoliseks asjanduseks
Puud on lõpuks raagus, kõik põõsad veel mitte, 2 kontpuu sorti püsivad lehes. Budleia on linnukesi täis, ju nende seemned head maitsevad.
Vaatasin lähedalt tõtt maja lammutajaga ja olen enda peale kuri. Polnud see ammune naaber kirjurähn, ei suur ega väike, vaid hoopis samblarohelise kõhuga rähn. Selle asemel, et teda pildistada, hirmutasin ta minema. Veel üks uustulnukast sõber meil, aga tema määramiseni läheb nüüd kuni uue kohtumiseni aega.
Sidrun hakkab kollaseks muutuma:)
Sooja + 4,8C, tuulevaikus.

3 comments:

  1. Orhideede õitest on talvel tõesti palju rõõmu. Mul lähevad ka aasta-aastalt uhkemaks.

    ReplyDelete
  2. Sügisene lilleõis on kui päike taevas. Vaatad ja naudid ja rõõm tuleb hinge.
    Meil on iga aastane õitseja punahuul oma suure õite koormaga. No on tal ikka palju õisi ja kaua õitseb, ikka jõuludeni välja. Soovitan.

    ReplyDelete
  3. Aiman, et päevad on ikka suht hallid olnud, aga piltidel särab puhas elurõõm. Ei tea, kas see on uue fotoka teene (no et valgustundlik ja hea!) või siis ongi teil nii tore seal. :)

    ReplyDelete