JÜRIPÄEV

Jüripäevast ja selle kommetest on portaalis "Berta" kirjutatud päris põhjalikult. Ümber ma seda kirjtama ei hakka, aga teadmiseks ja meelespidamiseks, et alles tänasest algavatki põllumehe kevad ning põllule võib minna ja alustada põllutöödega tohib alles homsest.
Üks on kindel, jüripäeval ei käida külas ega võeta külalisi vastu. Seepärast on mul hea meel, et eile hommikul otsustasime ette võtta järjekordse sõidu Järvselja taimeaeda. Tee pealt haarasime kaasa ka algul vastupunniva, aga hiljem meiega leppiva Rahmeldaja. Küll see oli ilus päev. Metsa all pidasid pidu valged ülased, Sinililled olid koondunud ringmängudesse. Kuigi ümberringi jalutasid heledamad ja tumedamad vihmapilved, oli meie päralt päike. Erilise auraga taimeaed loob kohe erilise tunde ja kui saad veel alati säravat ja sõbralikku Kaiet kallistada, polegi enam palju rohkem tahta. Aeg kaob seal kiiresti, paarist tunnist sai lõpuks kokku hea mitu. Ja kui sõber ka veel koju viia ning veidi muljetada, on päris normaalne koju jõuda hämarikus.
Ja ega me sealt siis tühja autoga tulnud. Ka selleks korraks jätkus kalliskive, mis eelmisse koormasse ei mahtunud.
Kaks Kaie poogitud  kääbuskasvulist harilikku pärna `Lico` ja `Komsta Minima`. Valisin kõrgema tüvega puud, need on mulle viimasel ajal päris meeldima hakanud. Et nad olid mõlemad lehes ja õues veel karastamata, ootavad nad istutamiseks soojemat aega külmkasvuhoones. Tüve kõrgus on neil umbes sama kui mõned aastad tagasi soetatud mustal männil `Brepo`, kelle loojuva päikese kiired panid särama vaatamata süsimustale lõunataevale.

Veel saime kätte oma ühe ammuse igatsuste puu, kollakaskreemide viljadega hariliku pihlaka `Apricot Queen`. Boonuseks on tema lõõskavpunane sügisvärvus. Puuke leidis täna endale väärika koha.
Okkalistest tõime ära ka Eestis poogitud hariliku kuuse `Aurea`. Meil on küll kuldvõrseline harilik kuusk `Lubeckensis` juba 35-aastane, aga tema jääb juba ammu teise aiaotsa muude puude varju ja seepärast oli hädasti uut juurde vaja.
Kulda pole aias kunagi palju. Hariliku kuuse vormi `Aurea Magnifica` imetlen ma iga päev küll aknast, küll terrassilt või muidug õues kõndides.

Ja teine uustulnuk on harilik kuusk `Pendula`. Neid pendulaid on erinevaid, aga sellest ülikitsa võraga Soome kloonist  võetud pistokstest on meilgi nüüd  poogitud mõned puud. Kahju, et tal pole omaette nime. Välimuselt sarnaneb ta `Frohburgiga`, aga on hoopis kitsama võraga, ta oksad hakkavad tihedalt vastu võra liibuma ja erinevalt `Frohburgist` kasvatab ta ladva ning kasvab korralikku mõõtu kuuseks

Aed meil väga korda pole veel saanud, Ainult see kõige hädavajalikum on tehtud, sest prioriteet nr 1 on praegu istutamine. Aga kuidas sellega ühele poole saada, kui ilm ei lase päevade kaupa ustki paotada. Ma loodan, et me tänase istutamisega pattu ei teinud, keeld oli vaid põldu harida ja metsaistutamine :) vist nende tööde hulka ei kvalifitseeru.
Kohustuslik on muidugi ka igapäevane aiatiir.
Ma armastan lõokannuseid, neid sorte oli meil kaugelt üle 1o, aga ontlikult pidasid nad end ülal vast paar esimest aastat. Seejärel algas korralik rändekriis, oskasid nad end külvata ja sisse seada kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades, kusjuures järglased polnud alati üldse emataimede nägu. Mulle nad meeldivad ja las nad siis lustivadki tühjas aias, kuidas jõuavad. Neid kiivrililli (lad.corydalis=kiiver) on meil  erinevat tooni roosasid, siniseid, lillasid ja valgeid. Puudu on punasest värvist ja see viga tuleb parandada.

 Kui nad püsikuaias olid ikka normaalmõõtmetes, siis varjuaias, jah, ka sinna on nad end osanud poetada :), on nende kasv päris hiiglaslik. Olekski päris nukker, kui varakevadel täiesti tühjana tunduv aiaosa oleks päris lage.

Siin on veel ühed kultuurumbrohud, kelle vastu pole mul samuti midagi. See valge krookus oli end hosta sisse poetanud ja nüüd muudkui laieneb ja laieneb ja kätte teda sealt enam ei saa. Ega ma püüagi, las tal olla. Ja silladest lahtisaamine sealt, kus nad olema ei peaks, on samuti lootusetu ettevõtmine. Kui hostad välja kasvavad, on nad ammugi kadunud.

Üldiselt pole meil krookustega õnne olnud. Ma ikka ostan neid, mis kevad see nendeta on, aga paari aastaga on nad kõik  hiirte pidusöögiks saanud. Ma ei saa aru, kuidas neid peletisi küll vähemaks ei jää. Meil on nirk, nugis ja rebane, soo-ja toonekurg ja hiireviu paar, aga abi neist pole.

Järjest puhkeb lumeroose. Kollastest täidisõelistest kaukaasia lumeroosidest on meil 2 erinevat klooni, üks Austriast, teine Taanist. Auterlane on veidi kahvatuma värvusega, hoopis täidetum, laiema ja rippuvama õiega kui eelmises postituse näidatud Taanist pärit sama sort.

`Pink Lady`

Amuuri adoonis on õitsemise lõpetanud

järg on kevadadoonise käes. Tema läheb tänavu kolimisele, sest ebaküpress on tast üle kasvanud ning praeguses kohas jääb ta järjest kiduramaks. Sama teekonna võtab ette tema lähedal kasvav siberi adoonis, kes on hoopis hilisema õitsemisajaga.

Pisiputk- mu aastakümnete lemmik. Kasvas ta meil ammu-ammu esimeses kiviktaimlas, ei edenenud hästi, aga välja ka ei läinud kuni ma lihtsalt halastasin ta peale ja andsin ära paremasse aeda. Eelmisel aastal Tiialt saadu (lehvitused Sulle, armas inimene) istutasime varjuaeda ja see imepisike kribal hakkas kohe jõudsalt kasvama ja temast on saanud aastaga juba korralik laiguke

Minu arvates on karukellad tänavu eriti varased.

Karni skopoolia on tänavu õienuppe pungil täis. Nii ta tuleb

ja küll võivad mõned pungad puhkedes ilusad olla. Peitõieline kuslapuu

Varakevadised valged-sinised toonid hakkavad tasapisi kaduma ja aed muutub üha kuldsemaks. Kohe-kohe on forsüütiad täies õies

Mida teeb üks ontlik naisterahvas kui õues sajab rahet, paduvihma ja lumelörtsi? Nikerdasin siis valmis sellised asjad. Lillekasvataja küll arvas, et sokikudujad on väga eriline tõug inimesi, aga minu meelest olen ma teistega ikka päris sarnane, 2 kätt ja jalga ja 1 nina :D Neid meestesokke on ilma mannekeenita imelik näidata, proportsioonid oleks kudumil kuidagi paigast ära, aga jalas on nad nagu päris normaalse väljanägemisega

Eile jõudis minuni talvekuude sinine töö :)

Tänase töö lõpetas järjekordne paduvihm, vett lausa tuiskas. Õnneks oleme lõpusirgel, ehk saab homme enne vihma 3 viimast puud ka ära istutada, siis peame vähemalt kuuajase pausi, enne kui kedagi himustama hakkame.
Aga veepiiskades pärlendavad puittaimed on ikka lõpmata ilusad. Paljudele keerdvõrselised puittaimed ei meeldi, aga minu arvates on nad rangete vormide juures väga ilusad ja pehmendavad kenasti rangelt geomeetrilisi jooni. Ja kastmise eest olen ma ka lõpmata tänulik.

Mulle tundub, et päevad on kuidagi lühemaks jäänud, mitte kuidagi ei jõua seda kõike õhtuks tehtud, mida hommikul kavandan. Aga tundub, et meiega ollakse üldiselt ikka rahul