HETK ENNE VIHMA

Hommikud on meil rohkem kui nädala sombused. Näib nagu tahaks madal tinahall taevas katsuda maad, aga ta ei saa seda mitte, sest sinna on laskunud päike. Täpselt selline tunne tekib nähes kogu seda kuldset ümbrust. Umbes keskhommikuks on see õige päike peletanud pilved ja paneb ümbruse särama kuni loojumiseni. Mina ei tea, kelle kohta need ilmateated, mis lubavad vihma ja tormi ja üleüldse mingit koledust, käivad, meie elaksime siiani nagu hoopis teises maailmas.

Täna hommikul võtsin nõuks pildistada viimaseid õisi, kaua ma ikka neidsamu ühesuguseid vaateid jäädvustan. Äkki sain selgest päikselisest taevast kaela sahmaka külma vett. Nii siis sajab:) 10 minutit vihma, 15 minutit vahet. Nüüd sätendavad kerges tuules liikuvad veepiiskades lehed eriti silmipimestalt. Must taevas vaheldub ereda päikesega. Seda valguse vaheldust ja liikumist võiksin ma lõpmatuseni vaadata, teha niikuinii midagi ei viitsi. Pole see väsimus, vaid sulaselge laiskus. Aga ümbrus on nii ilus, et seda lihtsalt peab nautima.

Meil jagub puittaimedele kõiksugusemaid värve, kukerpuud on punased, purpursed ja violetsed, kaselehise enela `Thor` ja jaapani enela `Macrophylla`põõsad on eriti õhtuvalguses nagu väikesed hõõguvoranzhid lõkked, üksikud vahtrad (meie maa lihtsalt pole nende kasvatamiseks eriti sobilik) näitavad samuti erinevaid punaseid toone. Punastes sügisehetes puid, rääkimata neist, kes sünnivadki värvilistena, on teisigi, päriselt edvistamiseks peavad nad vaid veidi kasvama. Kõige eredamalt piilub praegu rohelise vahelt kännasmustika põõsas (Vaccinium corymbosum)

Kahjuks ei jõudnud ma kõigi õiteni. Raitaster (Boltonia decurrens) on mu meelest üks võluvamaid hiliseid õitsejaid. Ta suvine puhmik on väga konkreetse ümara kujuga, eemalt vaadatuna meenutab ta hoopis mingi okaspuu vormipuud, õitsema hakates aga vajub veidi laiali. Päris täpset eestikeelset vastet tal pole, ju see liik pole meil eriti levinud.

Veel õitsevad üksikud floksid. Alustasid nad enneolematult vara, aga lõpetada ka ei raatsi. `Picasso`

Ka sinisest pole praegu aias puudus, aga selle nägemiseks tuleb veidi kummardada, sest emajuured on madalad taimed. Hoopis kummastav on aga praegu vaadata üle aia kõrguvat helesinist kukekannust. Paljud taimed, kes olid juba tükk aega tagasi maha lõigatud, on kasvatanud uued pealsed ja tikuvad õiepungi tegema. Ka paljudel puittaimedel pole kavatsust kasvu lõpetada.

Öökülma oleks kohe hädasti vaja. Taimed peavad mõistma, et aeg on end uinakule seada. Praeguste ilmadega, kus isegi öised temperatuurid pole langenud alla +10C, on nad ilmses segaduses.

Täna meenus mulle 2000 aasta sügis. Ka siis saabus esimene öökülm alles oktoobri lõpus, seejärel läks uuesti soojaks. Elamise korrastamisel leidsin ma ühe kotikese tulbisibulaid, need panin ma maha 5. detsembril ja samal päeval rohisin kogu aia. Lumi tuli sulale maale kuu keskel ja kogu talv oli pehme, lund oli umbes pool meetrit. Vaatama soojadele ilmadele oli taimede talvitumine kehvapoolne. Paljud padjandid ja sukulendid kannatasid üsna korralikult, mõnes aias olid ka kaod väga suured.
Eks paistab, mida tänavusel sügisel veel pakkuda on.