ENNE PÖÖRIPÄEVA

Esimesed kaks sügiskuud olid sel aastal imekaunid. Lubasid nautida mõnusat soojust, valgust ja päikest, ilusat värvilist aeda ning aitasid kaasa kõigi istutatud ja ümberistutatud taimede juurdumisele. Vaid vihmakest oleks võinud rohkem olla, sest vähemalt Lõuna-Eestis langes veekogude veetase pidurdamatult ja ka kaevude seisud oli üsnagi nukrad.

Aga see viimane keeras kõik pea peale. Novembri viimasest dekaadist alates valitsev masendav pimedus on äärmiselt kurnav ja väsitav. Pole ju normaalne, et lõuna paiku soovid inimestele valitsevas hämaruses head õhtut. Temperatuurid on hilissügise tarvis olnud kuni tänaseni korralikes plussides, isegi korralikku öökülma on olnud vaid loetud korrad, kõik veekogud on jäävabad. See võiks isegi nii olla kui taevast ei tuleks pidevalt alla mingit sodi küll padu-, küll uduvihma, sekka lörtsi ja jäitena. Ja sellest justkui veel ei piisaks. Sügistormiga oleme me siinses kliimas ilmselt harjunud, aga et see kestab permanentselt kuu aega, kus üks hull tsüklon ajab vahetpidamata teist taga ning marutuulte kiirus on lakkamatult vaiksema ööpäeva 9 m/s kuni tõelise marupäevani 26 m/s ja keskmiselt on rajuiilide tugevus olnud 15-19 m/s, on küll liiast.
Ilmselt kannatasime meie suvise, eriti aga sügisese kuivuse käes suhteliselt rohkem kui teised piirkonnad. Meil lompe ja päris lirtsuvaid kohti aias pole, ainult katmata istutusala on väga porine.

Me võime ju õhata, et ah kui tore, et on soe ja kui palju värve veel aias on ja et ei pea rookima meetrisügavust lund, aga tõsistel aednikel on hetkel küll peas vaid muremõtted ja õues toimuv kui üks tõsine õudusunenägu.
Ma ei taha endale ette kujutada, mismoodi praegu tunnevad end taimed. See peaks olema midagi niisugust, et sügavalt heas unes sooja teki all magajale kallatakse äkki kaela suur sahmakas jäist vett ja enne kui madrats kuivada jõuab, tuleb järgmine vannitäis veel külmemat ja siis tuleks teda veel igatkanti tuuseldada ja niimoodi väntsutada kuni ei jäägi muud üle kui lõdisedes ärgata.
Ja nii ongi juba päris heas tärkamishoos enamus kevadisi sibullilli ja nende kasvatajaile tunnen ma küll kaasa. Nii mõnegi kikkapuu ja kuslapuu liigid püüavad hakata lehtima, osade puittaimede pungad on paisunud ohtlikult suureks. Paljudel püsikutel, aediiristel näiteks, moodustuvad õiepungade algmed ju juba augustis ja ilmade jahenedes peaks nende areng peatuma. Praeguse soojaga aga arenevad nad ilmselt edasi ja külmade saabudes nad tõenäoliselt hukkuvad, mis tähendab, et järgmisel suvel erilist õitsemist loota pole, hea kui sordid ise suudaksid selles märjas ja külmas mullas alles jääda.

Meist ei olene praegu midagi. Appi Aiale ei saa kuidagi minna, sellele katust peale ei ehita ja mingeid ilma jahutusmasinaid pole ka leiutatud, tuultekeelajaid samuti mitte. Ka muretsemine ei aita, see hakkaks lihtsalt tervisele. On nagu on. Jääb vaid loota, et ehk homme saabuv talv suudab veel midagi päästa ja parandada kui ilmad aegamööda jahenevad, aga kui pakane saabub suure mürtsuga....:( Praegu tundub, et ilmad peaksid veel mõned nädalad kahjuks soojapoolsed püsima. Eks me kevadel näe kui palju on vaja aia ennistamiseks rahakotti tuulutada. Seniks tuleb aga unistada sellest, et järgmise sügise viimane kolmandik on parem kui tänavune ja mõelda sellele, et varsti hakkab päike pesast välja tulema, päevad on peatselt pikemad ja kevad suure sammu meile lähemale astunud.