Täna hommikul -6,2C, paar tundi paistis päike, hetkel (k.14.15) sombune ja jälle sajab, ikka lund. Keskpäeval -3,1C. Öine tugev tuul on veidi nõrgemaks muutunud.
Ametlikud andmed lumikatte paksuse kohta näitavad, et meie mail ongi teda kõige rohkem 13 cm, tegelikkuses on teda pisut enam. Sellest, et maanteemehed eilsest kaosest jagu ei saanud, on mõneti mõistetav. Igale kilomeetrile lihtsalt ei jätku suvekummidega sõitjate tarvis höövleid ja puistureid. Aga näib, et ka raadiodiktoritel võtab talvega harjumine aega. Hommikul teatati uhkelt, et Rakveres olla 7 soojakraadi :D
Mõnelt puult on öine tuul kõige paksema lume ära puhunud, mõned kohad aga saanud palju paksema katte, kui seda eile oli.
Mõtiskluse, kas kevadel muretsetud uus karuspalm viia siiski sisse või jätta õue talvituma, lahendas lumi. Jääbki hange. Omamoodi on see õige, sest need taimed, keda tassitakse edasi-tagasi, ei aklimatiseeru meil kunagi. Aga ma pole jätnud suurt soovi endale talvepalm saada :)
Õnneks jõudsin istutamata potitaimed enne lund külili keerata ja tihedalt üksteise kõrvale lükkida, et neil lumes soe oleks.
Multšimata aiaosades on lume all vesi. Võta või soojapuhur, et aediirised kuivada saaksid. Kergkruus ja erinevad kivimultšid on kuivad.
Väikestel veesilmadel oli jääkirmetis juba eile, tänaseks on ka suur jääkaane all.
Oktoobrikuine lumi ja külm pole ju midagi erilist. On teda ennegi olnud ja tuleb ka tulevikus. Aga nii rasket ja suurt hulka korraga mitme päeva jooksul ma siiski ei mäleta.
Eile õhtul meenus mulle üks septembrikuine lumesadu. Täpset aastat kahjuks ei mäleta, ilmselt oli see 1979. Aga võis olla ka 80. Meid kutsuti Põlvamaale seenele, neid olevat seal olnud meeletult. Täpset kuupäeva ei mäleta samuti, aga septembri keskpaiga ilm oli ilus, linnas paistis päike ja kindlalt oli väga soe, sest riideid oli seljas napilt. Linnast välja saades aga hakkasid meile vastu tulema lumiste katustega autod. Need oleksid olnud justkui mingilt teiselt planeedilt pärit. Paarikümne km pärast nägime põldudel paksu lund ja metsaservades murdunud puid. Kui Rosmale jõudsime, oli pilt äärmiselt nukker. Sellist lumeheidet, kus täies elujõus lehtpuud on juurtega taeva poole risti-rästi pikali maas, pole ma rohkem näinud. Enim olid kannatanud viljapuud. Paksust lumest me seeni loomulikult ei saanud, tagasi sõites oli kogu auto õunu täis.
Ka mina olen iiriste pärast mures.Mul oli niigi mädanik osadel kallal ja maa vett täis ning nüüd veel see tohutu hulk märga lund veel pealtpoolt lisaks.Aga ega midagi teha ei saa ja liigne muretsemine ka ei anna tulemusi.Nii tuleb lihtsalt seda oktoobrikuist lund võtta kui paratamatust ja püüda igat ilusat hetke nautida.Tänahommikune päikesetõus selle lume ja lumiste puude taustal oli väga,väga ilus!
ReplyDeleteLendasin paar tundi tagasi Eestist üle (no mis teha kui marsruut koju viib üle kodu ja Helsingi) ja sed lund tundus kõikjal olevat. Mul läks ka aed lume alla koristamata. Näis, mis saab.
ReplyDeleteKui Su pilte vaatan ja siis aknast välja vaatan ning siis veelkord arvutiekraanile pilgu saadan, siis... võiks vist öelda, et meil ei ole üldse lund maas. See, mis pleeile õhtul-öösel sadas on eilse päevaga sisuliselt läinud. Maa on rohelise-valgekirju kuuega. Loodan, et Teil seal on soojenemine toimunud ja sulamiseprotsess sama intensiivne olnud. Kuigi esimene lumi tekitab ikka inimestes elevust, liikluses kaost, lastes rõõmu, loodan, et ta läheb sama ootamatult kui tuli a laseb veel mõned asjatoimetused aedades ära teha.
ReplyDeleteSeda esimest lund saab siis nimetada nagu "soojenduseks", et siis kahejalgsetele meeldetuletada millega varsti tegelema tuleb hakata. Aga mulle see lumi meeldis, palju valgem oli ja lisaks ka puhtam ka. Aga kui nüüd ilmateadet vaadata, siis varsti ongi see poriaeg käes. Aga see aasta on seda vett ikka nii palju olnud, et veetase on väga kõrge metsa all ja ka mujal. Pirita jões on ka vett väga palju.
ReplyDeleteMartal oli ka hea aeg, eila sai tehtud lumepalle, mida tema siis ära lõhkus. Mängurõõmu kui palju. Ma ikka loodan, et lumi see aasta varem tuleb kui eelmine aasta.