TAMME- ja VÄRVIJUTUD

Tänane päikseline hommik kostitas meid korraliku hallaga. Külm puudutas siiski vaid maapinda, õhusooja oli +0,6C ja see tähendab, et vähemalt lähipäevil meil lehesadu oodata pole.
Õisi olen ma varakevadest peale siiani näidanud, nüüd on vaja rohkem vaadata puid. Nad on selle kuhjaga ära teeninud. Ja üldse üritan ma hakata teemalisemaks :)
 Et ma eelmisel postituses alustasin tammedega, siis täna ma ka nendega jätkan ja midagi pole parata, pean mõnd fotot ka uuesti näitama.
Pargi istutamise alguses oli meil vaba maad harjumatult palju käes, aga me siiski püüdsime vältida puid, kes kasvatavad laia võra. Kuna me soovid olid hiiglaslikud, siis ettepoole mõeldes poleks me neid siia kuigi palju suutnud mahutada. Ja nii lubasime me enda parki esialgu vaid hariliku tamme kitsapüramiidja vormi (Quercus robur) `Fastigiata`. Kuigi puu võib kasvada 20m kõrguseks, ei võta ta aias palju ruumi.

Paari aasta pärast lisandus talle 2 punast tamme (Q.rubra, syn.Q.borealis), Nemad jäävad pildil püramiidist vasemale

See Põhja-Ameerikast pärit liik on tõeline puuhiiglane, kes kunagi kauges tulevikus on 30m kõrge ja võra vähemalt 15m lai. Kaks ostsime seepärast, et istikud erinesid veidi üksteisest. Nad värvuvad  sügisel tavaliselt erinevalt,üks muutub punasemaks, teine kuldseks. Üks neist langetab talveks lehed, teine mitte. Ma olen juba kahtlema hakanud, kas tegemist ongi ühe ja sama liigiga, või on üks neist mingi alamliik või hoopiski keegi teine.
 Oleme neile jätnud üsna palju ruumi kasvamiseks, vähemalt esialgu tundub nii. Ja kui nad tulevikus tõesti ära mahtuda ei taha, võib nende lähedalt maha võtta mõned sookased.
Püramiidist paremale jääb hariliku tammega väga sarnane, kui meil vähelevinud Põhja-Ameerikast pärit suureviljaline tamm (Q.macrocarpa). Tema lehed on pisut nahkjamad ja läikivamad kui meie harilikul tammel

Nad mõlemad on meil kasvanud 15 aastat ja üks neist viljus tänavu. Ma lihtsalt pean selle foto uuesti üles panema.

Kui juba ots oli lahti tehtud, siis ilmusid aeda ka teised, aga väga erilised tammed. Kokku on meil neid 5 liiki ja 3 sorti.
Kui sulle pakutakse väga haruldast lõhislehist hariliku tamme sorti `Fennessii`, ei suudaks ükski puuhaige temast ära öelda. Nüüd teda juba aeg-ajalt liigub, aga 15 aastat tagasi oli ta tõeline rariteet. Oleme veidi teda alt laasinud, et ta võra algaks kõrgemalt ja puu lubaks enda lähedale ka teisi. Teiste tammedega võrreldes on tema juurdekasvud olnud alati kõige pikemad ja seega kasv kõrgusesse hoogsam.

Et aru saada tema lehe ilust ja omapärast, tuleks neid pildistada ühekaupa, koos moodustavad nad lihtsalt rohelise müra

Viis aastat tagasi ostsime 2 väga suurt hellikut, kelle kasvatamine meie oludes eriti kerge pole.
USA idaosast pärit pajulehise tamme (Q.phellos) välimus ei meenuta mitte millegagi tamme.  Tema pikad 12-15cm pikkused ja umbes 2cm laiused lehed pole isegi mitte pajude omad, aga vähemalt kalduvad sinnapoole. Valisime talle kasvukohta väga hoolikalt, sest teadsime, et ta vajab hapu ja kardab lupja kui tuld ning niiskemat kohta. Kuna viimast meil eriti leida pole, istutasime ta poolvarju, kus maapind vähem kuumeneks ja niiskus paremini säiliks. Kaks aastat ei liigutanud ta end kuskile poole, ei edasi ega tagasi. Kolmandal aastal hakkas ta ilmutama kuivamise märke. Lõikusime kuivanud oksad välja, muud ei mõistnud me tema midagi teha, sest enda arust on tehtud maksimum. Tänavu on ta ometi kasvuhoo sisse saanud ja annab enamvähem korraliku põõsa mõõdu välja. Eks tänavune talv oli hell ta vastu, aga kogemus ütleb, et kui midagi ekstreemset ei juhtu ja taim on hakanud kosuma, siis on tal ka suur lootus ilusale tulevikule. Väga põnev oleks sellisel põõsal tammetõrusid näha :) Äkki veel veabki

Teine pirtsakas tamm on samuti USA idaosast pärit sootamm (Q.palustris). Ta on küll väga külmakindel, kuid ülinõudlik pinnase suhtes. Ainukese tammena on tal võrdlemisi pindmine juurestik ja põuaperioodidel võib ta hävida pinnase ülekuumenemise tõttu. Eelmisel kevadel olime kindlad, et üle-eelmise aasta kuum suvelõpp ongi talle saatuslikuks saanud. Et tal veel mingi eluvaim sees oli, võtsime igaks juhuks ette päästeoperatsiooni ja istutasime ta päikeselisest kasvukohast poolvarju. Välja põdes! Kogu rohelise osa on ta tänavu kasvatanud. Oma kodumaal kasvab ta kuni 30m kõrguseks. Milline puu temast meil kasvab, näevad järeltulijad.  Sootamme lehed on pikemad, laiemad ja sügavamalt lõhestunud kui harilikul tammel, samuti on lehehõlmad mitte ümarad nagu harilikul tammel, vaid tervate tippudega. Tal peab olema särav tulipunane sügisvärv, esimesel aastal me nägime seda, aga tänavu on ta siiani veel roheline.

Eelmise aasta augustis saime hariliku tamme sordi `Irtha` õnnelikeks omanikeks. Pisike vitsake on kasvanud veidraks pusaks. Kuigi kirjanduses liigitatakse ta aeglasekasvuliste  puude hulka, siis tänavuste juurdekasvude järgi seda küll öelda ei saa. Eks me pea paari aasta pärast teda veidi kääridega ilustama. Vähemalt korralik tüvi on talle vaja tekitada, sest säärane kuusekujuline 6m kõrgune puu oleks väga kummaline vaatepilt.

`Irtha` lehed on nagu naljanumbrid. Pikad, kitsad, väändunud, keerdunud, lokilised, sarvilised rohelise-kollasetäpilised. Ja mis tema teinud on! :) Ennast pole veel ollagi, aga tõruke on juba valmis.

Tammede 500-st liigist on meil esindajaid ikkagi väga vähe. Kõiki ma ei igatsegi, kimbutama hakkab ka ruumipuudus, aga näiteks sindlitamm (Q.imbricaria) võiks küll meie aias olemas olla. Ma ei tea, kas Tallinna BA puudel on juba tõrusid, aga parem oleks muidugi kätte saada istik. Ja kahevärviline oleks ka huvitav (Q.bicolor) :D
Kui juba pargis käia, tuleb ka üksikud puud üle vaadata
Harilik kikkapuu `Egert` on üleni "õites"

Tema ogalisse embusse ei tahaks küll mitte kuidagi sattuda. Absoluutselt külma- ja põuakindel Kesk-Aasiast ja Taga-Kaukaasiast pärit kiirekasvuline soolapuu (Halimodendron halodendron) kattub kevadel arvukate roosade õitega. Meie puu, pigem küll põõsas, on üles kasvatatud 2010 a. Jeruusalemmast saadud seemnest. Kasutatakse teda vaese pinnase kiireks haljastamiseks. Enamjagu lehti on tal juba langenud.

siin on pikad, jäigad ja väga teravad ogad paremini näha.

Tanaka enela (Stephanandra tanakae) koht võiks olla iluaias, mitte pargis. Kui tarvis, kannatab ta ümberistutamise hästi välja. Aga seni, kuni ta kellelegi ruumi ei pea tegema, las tekitab seal oranži laikku.

See foto on kannata küll mingit kriitikat, aga ajaloo huvides peab kirjas olema, et tänavu on virgiinia nõiapuu (Hamamelis virginiana) õitsemine väga varane. Enamasti puhkeb ta meil novembris, isegi detsembris. Oktoobri alguses näeme ta õisi esmakordselt.

Kuigi paljud punaseks värvujad ei taha seda tänavu teha, siis mõni lõõskaja on aias alati. Lodjap-põisenelas `Diabolo` on küll juba loodud sääraseks, aga päike paneb ta lehed sügisel eriliselt särama.

Lehed on veel puus ja puud enamasti rohelised. Harilik robiinia (Robinia pseudoacacia)

Lihtsalt lopsakas ja roheline kergete värvilaikudega ilupilt.

Puhastustuli.. Niimoodi põlesid eile heki jäägid. Nende pügamine on lõpetatud ja ümbrus koristatud. Täna tegi traktor aiale tiiru peale. Ehk on see viimane niitmine. Jäänud on mõne viinapuu lõikus.