PAJUSOSINAD I ja väike kodujutt ka

Reedene üsnagi tugev tuul pillutas paplid ja haavad peaaegu paljaks, katkus veidi hõredamaks kaskede kulda, aga ei midagi enamat. Teised puud on kas värvilised või veel päris rohelised. Oktoober on olnud väga kuiv, vihma saime me napi pooltunnikese siis, kui mujal sadas mingit lumelaadset ollust.

Aga kui kolmapäeval istutas Muhedikupapa Schwerini paju (Salix Schwerinii) oli maa niiske. Ju on meie pinnasel olnud abi nii sagedastest ududest kui hommikusest kastest.

Sellest pajust teadsin ma niipalju, et ta on meil haruldane või vähemalt vähelevinud. Tavaliselt ma nii ei tee, et hakkan puu kohta infot otsima alles siis kui ta mul käes on, aga seekord toimisin ma just sedamoodi ja mul on tõesti hea meel, et me ta endale oleme saanud.

Liik on levinud Kirde-Aasiast Hiinani ja on meie oludes täiesti külmakindel. Kui teda kasvatada ühetüvelise puuna, saavutab ta kõrguseks max 15m, lastes tal kasvada mitmetüvelisena, jääb ta kõrguseks 6-7m. Olenevalt tüvede arvust võib ta kasvatada kas püramiidikujulise või laiuva võra. Paju muudavad eriliseks tema ülipikad (kuni 30cm) ja väga kitsad (kuni 0,7- 1 cm) lehed. Need on pealt rohelised, alumiselt küljelt sinakashõbedased ja püsivad puul väga kaua. Võib juba ette kujutada, millise efekti säärased pikad piigitaolised kahevärvilised lehed kerges tuules lehvides tekitavad. Sügisvärviks on Schwerini pajul ere-sidrunkollane. Puu on kiirekasvuline, pinnase suhtes vähenõudlik, eelistab päikeselist kasvukohta.

Meie puuke on esialgu mitmevitsaline ja ma arvan, et me ta kahe- või kolmetüvelisena üles kasvatamegi.

Pajusid ma armastan. See on üks väga huvitav ja omapärane taimeperekond. Kõik ilupuudena kasutatavad liigid on väärikad ja elegantsed, osa neist nõtked ja äärmiselt graatsilised, kelle oksad tuules hällides sosistavad omi lugusid. Mul on vahel kahju inimestest, kes oskavad neid seostada vaid võsastunud kraavikallastega, teadmata, kui erilised nad on.

Kui ma otsisin teavet äsjaistutatu kohta, sattusin ma kõiksugu põnevatele andmetele ja otsustasin üle vaadata ka meie teised 14 pajuliiki.

Pajude kõik 400 liiki kasvavad parasvöötmes kõigil mandritel, välja arvatud Austraalia. Eestis kasvab looduslikult vaid 20 liiki. Lisaks liikidele võib loodusest leida ka erinevate liikide ristandeid-hübriidide. Eriti huvitavatele leidudele on pandud ka nimed.

Eesti keeles jaotatakse pajud kaheks, põõsana kasvavaid liike nimetatakse pajudeks, puid aga remmelgateks, kuigi pole vale viimaseid samuti pajudeks nimetada, sest seda nad ju ongi, seda enam, et osa pajusid võib kasvada nii puuna kui põõsana.

Pajudel on palju rahvapäraseid nimesid, mis ei kattu piirkonniti. Seepärast võivad eri paikkondade inimesed sama nimetuse all mõelda hoopis erinevaid puid, aga võib ka nii olla, et ühel liigil on mitu erinevat nime isegi samas külas.

Nii suurt oluliste tunnuste varieeruvust kui pajudel, pole ühelgi teisel lehtpuul. Pajude hulgas on nii põõsaid, kääbuspõõsaid (pinnakatjaid) kui tõelisi puuhiiglasi. On neid, kes eelistavad kasvada niiskes pinnases või isegi soodes, on aga liike, kes seda lausa põlgavad ja kasvavad hoopis liivikutel ja luidetel. Lehed on neil enamasti kitsad, aga esineb ka laialehiseid ja ümarate lehtedega liike. Enamike pajuliikide oksad on painduvad ja sitked, aga mõnel liigil on nad jäigad ja kergesti murduvad.

Pajusid on kerge paljundada kas pistokstest või pistvaiadest. Ja ometi nurjusid mu katsed kasvatada endale leesikpaju ja lapi paju. Kas oli viga ajastuses, pistokstes või minus endas, ei teagi.

Kristlik maailm suhtub pajusse vastuoluliselt. Puu olevat määratud kiduma, sest teda olevat mitut moodi kasutatud Kristuse hukkamise juures. Minu arvates pole puu küll milleski süüdi, kui inimesed teda vääritul moel kasutavad. Samas on paju kui elu sümbol riitustaim ülestõusmispühade pidustustel. Ei kujuta ju keegi kevadpühi pajuurbadeta ette. Seevastu vanausulised ja druiidid hindavad paju kui naiselikkuse, sarmikuse, müstilisuse, tundlikkuse ja ettevõtlikkuse võrdkuju.

Eestlased on pajust alati palju pidanud, ta on inimest nii riietanud kui jalgu kängitsenud. Pajuga pargitakse nahku, temast on saadud värvainet, tehtud mänguasju, suuremaid ja väiksemaid tarbeesemeid ning ravitud külmetus-ja palavikuhaigusi. Paju on väärt meetaim, arvestatav tooraine tselluloosi ja paberitööstuses ning hästi kasutatav energiaallikana.

Leidsin ühest uurimusest väite, et vanade hiite koosseisus oli pajupuid 3%. Maarahva vanad hiied ei koosnenud ühest puuliigist, vaid kujutasid endast pühas paigas kasvavaid erinevate puuliikide kooslust. Arusaamad hiitest kui tammikustest või mõnest teisest liigist saabusid meile 19,saj teisel poolel koos kirjakeele tekke ja saksa tõlkelaenudega, sest sealsed pühakohad on monokultuursed.

Pajul on väga auväärne koht meditsiinis. Pajukoore palavikku alandavat toimet teadsid juba vanad egiptlased ja paljude teised muinasrahvad. 1828 eraldas saksa teadlane J.A Buchener pajukooreekstraktist aine, mille ta nimetas paju ladinakeelse nimetuse järgi salitsiiniks, see omakorda laguneb salitsüülhappeks, mida meie tunneme aspiriinina.

Paju kohta on nii palju huvitavat infot, et sellest võiks kirjutada terve raamatu.

Paju oli Eestis aasta puuks 2006.aastal.

Millised on meie aia pajud ja kuidas nad end ülal peavad, sellest järgmisel korral.

Tänane varahommik paigutas meid jälle üksikule saarele, kus peale meie polnud ahtal silmapiiril hingelistki. Keskhommikul hakkasid valgest linikust välja joonistuma üksikud puud ja keskpäevaks säras üle kogu maa ilus sügispäike.

Kuni mina tegelesin taimenimekirjade ja pajudega, tegi Muhedikupapa endale istumisaluseks ühest kõverikust õunapuunotist hirvkits-ükssarve.