VEEL ON SUVI

Varjud on küll juba veidi lühemad ja õhk on selline....hilissuvine:D, aga kõik puud ja põõsad on veel rohelised ega näita mingeid värvumise märke. Veel õitseb hulgaliselt kõiksuguseid lilli, roosidel on õiepungad ja võililled on samuti oma õied uuesti avanud. Looduses pole veel sügisest mingeid märke, ka linnuparved on nägemata. Eile veel vidistasid pääsukesed maja ümber.

Jahe, külm? Tegelikult ongi see meie tavaline suvi, lihtsalt temperatuurikontrast selle eelnevaga on nii harjumatu ja ilmselt ootamatu. On olnud ju aastaid, kus sellised ilmad ja külmad ööd on iseloomulikud juuli-, mitte augustikuule.

Olen alati armastanud hilissuve ja sügist. Mulle meeldivad laisad, pikad hommikud. Tean, et keskpäeval ei aja päikese kurjus mind kuskile nelja seina vahele ja ma võin rahumeeli kogu päeva õues olla. Tööpäeva pikkus on samuti normaalne, ei kesta südaööni välja.

Taimed vastrajatud peenras tunnevad end suurepäraselt. Ilusad suured puhmikud on kasvatanud kassisaba (Veronica spicata)`Ulster Dwarf Blue´. /Äraõitsenud õisikud teiselt sordilt oleksin ikka pidanud vist enne pildistamist ära lõikama/:). Hästi tunneb end ka metssalvei `Schneehügel`
Katmata pinnal poleks neil nii hea olla. Aga kui jalad jahedas, siis on kõik pisikesena istutatud taimed lühikese ajaga kasvatanud päris silmapaistvad puhmikud.

Ka imeväiksena istutatud südaja tiarelli (Tiarella cordifolia) `Moorgrün` puhmikud on võtnud nõuks laiutama hakata ning sirutuvad nagu alati suurte kivide poole.

Absoluutselt kõik taimed selles peenras tunnevad end suurepäraselt ja lausa hämmastavalt on käitunud kääbuskasvulised aediirised, kellest nii mõnigi on hakanud arvama, et ta on hoopis kõrgekasvuline (TB) sort. Ma ei teagi, mis nende kasvule on nii hästi mõjunud. Muidugi nautisid nad suvekuumust, sellist paradiislikku päikesekümblust ei loo meie ilmastik neile just eriti tihti. Aga eks nende pinnas sai ka ohtralt tuhka või oli see hoopis mu armastus nende vastu, mis nad sedasi kasvama pani:) Kui nii, siis kolivad nad järgmisel aastal peale õitsemise vanasse aeda tagasi, sest säärased laiutajad ja kõrged lehvikud sellesse uusvanasse päris hästi ei sobi.

Õitsevad kõik aedhortensiad. Enamasti, välja arvatud vaid Pinky-Winkyl, on kõigi õied valged ja erinevad nad vaid õisiku kuju või tiheduse poolest. Hoopis isesugune on aga umbes 80 cm kõrgune `Dart´s Little Dot´ Õisik on õhuline ja hõre, õisi on selles suhteliselt vähe, aga üldmulje on vapustavalt hea ja õrn. Ka põõsa hargnevus võrreldes teiste sortidega on hoopis isesugune. Tegemist oleks justkui püsiku, mitte põõsaga.

Lavendel ja männas-neiusilm (Coreopsis verticillata) õitsevad sõbralikult koos juba pea 2 kuud.

Oma õied on avanud flokside, päeva-ja siilkübarate ja teiste hiliste õitsejate kõrval ka sügisene emajuur (Gentiana septemfida)

Suvikutest on parimad kaks lille. Kõigepealt südajas suutera, kes voogab õievahuna üle kastiservade ja keda olen kasvatanud juba mitu aastat.
Aga eriliselt võlub mind sel aastal aed-puispetuunia `Million Bells`- seeriasse kuuluv sort. Talle ei lugenud ei kuumus ega see hirmus torm ja paduvihmad, mis lõhkusid kõik teised amplitaimed. Ta on isepuhastuv ega vaja peale kastmise mingit muud hoolt. Suvi läbi vist isegi rohkem kui miljon õit avanud ja praeguseni sama kaunis kui istutades.

Järgmisel aastal kasvatan suvelilledest vaid neid kahte. Tuleks sellest miljonkellukast müügile ka muid värve kui punane.

Eile tõin osa vesisalatist igaks juhuks tuppa, sest vesi oli juba küllalt jahe ja mine sa neid troopikataimi või meie ilma tea. Aga õuejäänud taimed tunnevad end 7,1-kraadises vees veel väga hästi. Eks näis, milline on ta taluvuse piir tegelikult.