SISUKAS SEPTEMBER

September tõotab tulla külaliste-ja üritusterohke. Sissejuhatuse sellesse tegid augusti viimasel päeval Valgamaa aiahuvilised ja Köögikata kaasaga. Ühtede minek ja teiste tulek kattus. Ei saanud vist korralikult lahkujatele nägemiseni ega tulijatele tere öelda, aga ehk antakse andeks. Ilm oli ilus, inimesed armsad ja sain ka mõned lubadused täidetud ja auvõlad kustutatud. No olen alati öelnud, et olen väga kehv taimede kätteviija, aga kaasa annan rõõmuga.
Ise sain portsu imeilusaid kive, mille eest olen küll lõpmata tänulik. Aga nagu alati, sain neile pilgu peale visata siis kui inimesed ise läinud. Minulik. Patoloogiline:D Ikkagi suur aitäh!

Reedel käisime Tartu aia-ja lillemessil. Nii teda vist reklaamiti. Arvestades eelmist aastat ma sealt midagi väga lootnudki, seepärast polnudki pettumus väga suur. Nagu ikka jääb osavõtjaid üha vähemaks. Mõistetav ju. Kui selle paari messiga püütakse mõnelt eksponendilt kätte saada kogu kompleksi ülalpidamiskulu, siis on selge, et sinna ei tahagi enam keegi tulla. Kokku hoitakse kõigelt, näituseruumid koristamata, valgustus nii vilets, et taimede värvuste nägemiseks oleks vaja luup kaasa võtta. Lilli-taimi näitas 8 osavõtjat. Nende väljapanekud ja taimed muutuvad aasta-aastalt ilusamaks, aga palju sa sinna väikesele platsile ikka kaasa võtad, pisukese valiku oma tegelikust varandusest.
Reklaamitud taluturu asemel väike letike suitsuvorsti ja sinki:) Ei vaadanud täpselt.
Nerva oma maalidega- ilusad, emotsionaalsed. Peab vist ikka mõne endale ka muretsema.
Lõõtsamängija, kes oskas 3 lugu ja ketras neid vahetpidamata edasi-tagasi:) Ei tekitanud seda laadameeleolu, pigem hakkas häirima, Tubli mees siiski, et niisuguse asja ette võttis.
Meele tegi mõruks sibullilled.com. Pakkus muuhulgas aediiriseid. Kuigi mul ostmise kavatsust polnud, vaatasin ikka, mis seal valikus on. Risoomid mädanesid ja selliseid müüb ta ka postimüügis. Kallilt. Ei oska ega taha kohe kommenteeridagi, täiesti vastutustundetu firma.

Lilleseadevõistluse teema "Tagaaed" oli rohkem aiakujunudusvõistlus. Kuigi neil oli veel aega oma tegemised lõpetada ja viimistleda, võlus kaks tööd. Need oleks võinud kohe oma aeda ümber kantida:) Ühel oli valmistatud kuuri otsasein, kus lakaluugile toetus redel, kõrval poolik puuriit ja kenasti juurde komponeeritud lihtne planguäärne lillepeenar, väikese puhkuse tarvis linakesega kaetud lauake, mille juures kaks tooli. Laual konjakipudel kahe pokaaliga. Et siis säärase värske õhu mürgituse tarvis:) Armas, nostalgiline, hästi läbimõeldud, hästi teostatud. Endale teha ei saa, lakaluuki pole:)
Teises töös, mis mulle meeldis, oli kasutatud tsemendist tehtud eri kõrgustega toekaid lillekaste ja sinise siidiga kaetud pakutaolisi tumbasid väsinud jalgade tarvis. Ma olen kindel, et selle sinise värvi pärast ei meeldi see ekspositsioon paljudele inimestele, aga ega see peagi nii olema. Sääraseid suuri kaste olen mina aga mõelnud kasutada hoopis eesaias. Tegelikult tuleksid nad just taha-aeda, sest maja on meil ju äraspidi, seljaga tee poole.

Nõutuks muutsid mu aga paar järgmist tööd. Kui keegi teeb sellise tagaaia ise oma koju, siis las nad olla. Aga kui selliseid "kunstiteoseid" näitavad aiakujundusteenust pakkuvad firmad, siis ei oska ma arvata, mida ikkagi neis koolides õpetatakse. Ma kasutan harva väljendit kole, aga isegi see on tagasihoidlikult öeldud.
Milliseid neist zhürii esile tõstab, ei tea. Eks see ole pärast näha. Kehvi töid avalikkuse ees ei tasu ka ehk materdada, aga tegijaile peaks ikkagi vähemalt vaikselt ütlema, millised olid vead ja mis kohe üleüldse ei kõlba.

Tegelikult läksin ma messile hoopiski paari aednikuga kohtuma. Pidin viima ja teadsin, et saan ka nats vastu:) Vahetasime taimekotte. Siis äkki poetati juurde veel üks kotike, lihtsalt arvati, et me ikka tuleme sinna. Ühe väljapaneku juures jäin vaatama paari uut taime, tekitati veel üks kotike. Maksmise juures tekkis segadus, et endale tülitsemisega liigset tähelepanu mitte tõmmata, pidime vait jääma ja rahakotid peitu panema. Aitäh, aga nii polnud see meie poolt mõeldud.
Selge oli, et mina olin saanud suure varanduse (kodus selgus- tervelt 21 nimetust igasugu väärt kraami). Ei saanud ka meest ilma jätta, ostsime veel kaks sorti viinamarju, sinna peenrasse lihtsalt rohkem ei mahu. Nüüd olin ma enne vähemalt veidi kodutööd teinud ja teadsin, mida tahta. Kuigi Kaska talu oli nüüd sügisel välja pannud ka ilusad kobarad, marju proovida siiski ei lubatud. Kummaline, ma poleks seal ju tahtnud kõhtu täis süüa, aga seda, mida ostan, oleks tahtnud küll maitsta, ehk oleksin hoopis mingi muu sordi valinud.
See sajune ja väga tuuline päev oli korralikult kasutatud.

Laupäev oli veidi sombune, aga kuiv. Paras istutamise ja korjamise päev. Seened. Palju seeni. Kohe väga palju:) Midagi polnud parata, tuli tööd ära jagada. Mehele muidugi loomingulisem, tema läks istutama ja minule jäi siis tüütum osa. Algul tegin ikka ka seda tööd suure õhinaga ja imetlesin iga korvist võetud pisikest isendit. Aga mu meelest nad seal ainult paljunesid ja lootus samuti õue pääseda kadus mitme tunni möödudes täiesti. Õhtuks vaatas mulle vastu 9 l marineetritud delikatesse, aga ma ei osanud neist enam mingit rõõmu tunda.
Äkki helistas üks tuttav ja küsis, kas ma tean, et kanal 11 näitab k.20.15 uut aiasaadet. Voh, hoopis see oli saade, mida teadsin tulevat. Mulle meeldis. TV kasutas esmakordselt oma võimalusi täielikult. Muidu ikka käib jutt kas stuudios või mingi staatilise taustaga. Esimeses saates ehitas Arno kiviktaimlat. Algusest lõpuni tehti selles tööd ja räägiti samuti tööd tehes. Istutama ja killustikku puistama olid pandud nii saatejuht (K.Timmer) kui kiviktaimla tellijad. Hoogne, hariv, hädavalik neile, kes alustavad aiapidamist või on jäänud mingis etapis teadmiste puudumise poolest hätta. Saatejuht oli nähtav, aga laskis särada aednikul ja isegi toetajaid reklaamis märkamatult ja asjakohaselt. Mu meelest on ka saateaeg väga hea, sel ajal on õues pime ja väsinult päris paras teleka ees lösutada. Järgmises saates tehakse turbaaeda. Saate nimi "Paradiisiaiad"
Pärast seda vaatasime veel Eurovisiooni poolt 148 riigis ülekantavat Verdi "Rigolettot". Suurimate tähtede poolt perfektselt esitatud imekaunis muusika muutis selle päeva täiuslikuks.

Pühapäeval ootasime külla Viljandi-, Pärnu-ja Tartumaa aednikke. Vanu häid tutavaid on ikka rõõm kohata. Ka algajate aiahuviliste vastu pole mul midagi. Soe, päikeseline päev oli sisustatud suurepäraste inimestega. Aed, taimed, kohv, tõsisem jutt ja niisama lobisemine.... Kahju ainult, et aeg sai väga ruttu otsa. Ja mis kummaline lugu. Nokitseme siin tasapisi omaette peamiselt taimedele ja iseendile mõeldes ega huvitugi eriti sest teistele näitamisest, aga ometigi liigutab mõne inimese tunnustus tehtule vägagi.

Järgmine laupäev on pühendatud BA-le ja seejärel ootab meid uudistama "Võhma juurikas".

Mäger on tegutsema asunud. Algul tuhnis ta pirnipuude all ja ma võin vaid ette kujutada, millise juhmi näoga ta võis seal toimetada. Pole ju ühtki pirni. Ilmselt maksab ta nüüd meile nälgajätmise eest kätte, songides kõige usinamalt ülikorralikult niidetud osal.
Mees aina istutab neid mättaid ja rohututsakuid tagasi, loomake näeb vaeva ja tõstab nad järgmiseks hommikuks jälle üles. Tahaks nutta, aga miskipärast tikub ka naer peale.
Varsti üllitan raamatu "Mees ja mäger" :D.