Wednesday, September 8, 2010

ROIKAD JA KLAAS

Mida rohkem mul aastaid koguneb, seda vähem saan ma aru, milline see minu maitse tegelikult on. Mulle meeldivad losside saalid ja sära, vanade mõisaparkide suursugusus, aga ka minimalism ja funk. Midagi pole mul ka vanade rehehoonete ja maakivihoonete vastu.
Kindlalt tean, et ma ei armasta "kõduarhitektuuri", (nii ma teda nimetan), see on praegu moesolev seinte ja vanade materjalide paljakskiskumine, mis esialgse mõtte kohaselt pidid ikka olema krohvitud või mingil muul moel kaetud olema ja kenasti viimistletud. Võibolla on asi ka lihtsalt selles, et ma ei armasta enda ümber pruuni värvi.
Ka lillemuru ei sobi mulle kuidagi, ma eelistan ikkagi hästi niidetud ümbrust.

Hindan kõrgelt stiilsust, mida ma aga ei saa mitte kuidagi iseenda tegemiste kohta öelda ja samas meeldivad mulle igasugu kiiksuga asjad ja ebatraditsioonilised lahendused.
Nii ongi me aed täiesti eklektiline segu ma kohe ei teagi, millest. Ei mingit järjepidevust, vaid hoopis mingid hetkemeeleolud, just see, milline mõte parasjagu peas on ja kuidas hing sel hetkel tunneb.
Kuigi siin on mõned asjatundjad ringi käies õhanud ja kiitnud tervikut, olen ma endamisi vaikselt taevast tänanud, et need istutusalad on suurel pinnal laiali ja kõik need erinevad äärised ja pinnakatted ja muud vidinad, mida õnneks on siiski vähe, pole üksteise kõrval, vaid asuvad nii, et neid korraga peaaegu ei näegi. Oleks see alles vast kole vaatepilt:)

Kui me lõpetasime kuuri ehituse, olin ma miskipärast väga vihmaveetorude vastu ja nii saigi nende asemele pandud ketid. Et sinna ei tekiks veelompe, valas mees tsemenditööde ajal sinna säärase kausja moodustise ja edasi ehitas terve maa-aluse hüdrotehnilise rajatise, mis lõppes roikapeenra ees auguga. Ise pidasin ma seda auku alati meeles, aga võõraid pidin alati hoiatama, et seal säärane ohtlik asjandus on. Kui aga inimene ajab pea kuklasse, et näha 4-meetri kõrguseks kasvavate lillede õisi, pole tal sugugi meeles jalgade ette vaadata. Pikka aega meil vedas kuni ühe tütarlapse jalg selle koha üles leidis. Läks õnneks, et ei pidanud konte lappima hakkama. Järgmiste õnnetuste ärahoidmiseks panin sinna ühe suvikutega amplipoti, aga see oli seal ikka väga-väga sobimatu. Varakevadel ja hilissügisel oleks ta seal veel põhjendamatum olnud. Hakkasin otsima üht asja, mida arvasin sinna sobivat.
Ja eile saime ta siis kätte. Suur tänu Muhus elavale sõbrale. Üsna märkamatu, ei sega oma olemusega ei lilli ega peenra servas asuvaid roikaid (kõduarhitektuur!:D) ja sellest tsementlehest on ta ka tükk maad eemal.


Niita oleks vaja, peenarde ääred on korratud. Aega aga pole, kaevame ja istutame.

9 comments:

  1. Huvitav, et mullegi kohe üldse ei meeldi see nn. kõduarhitektuur. Mul pole midagi vanade asjade vastu, aga nad peavad ilusad ja korrashoitud välja nägema siis. Koidest puretud vana mööbel või pinnuline laudsein ehituses - ei taha vaadatagi, kui siis ainult muuseumis, aga mitte elamises. Ja tõesti sama ka aias. Muidugi ei ole eri aegadel rajatud aladel võimalik täiesti ühesuguseid elemente kasutada, aga mingi üldine stiil võiks ju olla - minu meelest on siis silmale nauditavam.

    ReplyDelete
  2. Lahe muna! Mis taim see seal taga on?
    Oi, minule meeldib kõduarhitektuur! Need vanad hallid majad ja roigastest aiad.
    A mulle meeldib üldse kõik vist, Välja arvatud moodne disain. Sattusime üle hulga aja Pegasuse kohvikusse. Seal puha nikkeltorud ja kahhelkivid ja moodsad wc poti kujulised toolid. Nagu kuskile haigla peldikusse oleks sattunud.
    Ai jah, vesterni kultuur siin Eesti külades ka ei istu eriti. Ta on meil siin nii imelikuks keeratud

    ReplyDelete
  3. Tore, et lõpuks selle klaaskupu said! Sobib ilusasti.
    Ja ei meeldi mullegi need paljaks kooritud majad ja puretud mööblid.

    ReplyDelete
  4. Meie maja on tegelikult kohutav eklektika, alates 18.sajandi originaalesemetest kuni iseehitatud raamaturiiuliteni. Aga 1936.aastal ehitatud majas tundub see loomulik. Vanad asjad, kui nad on hoitud ja korralikult restaureeritud, on hinge ja mäluga. Koiauke ja paljakskistud seinu ma oma elamisse ei taha. Mulle piisab teadmisest,et mõni sein kaasaegse viimistluse all on originaal, täiesti. Ma ei pea teda nägema.

    ReplyDelete
  5. Vanade korrastatud asjade vastu tunnen ka mina suurt sümpaatiat, aga vastukarva on mulle uutest elutubadest vastu vaatavad hööveldamata-servamata lauad, koledad tellised, lahtikistud laetalad jms- lihtsalt need pole minule. Hoopis teine asi on skandinaavialik värvitud laudis, täitsa võib olla mu meelest.

    Ilus-korras roikaaed vana roo- või sindelkatusega maja juures on aus asi, sinna ei sobikski mingi sepis.

    See taim selle muna taga on sinna isekülviga tekkinud üheksavägine, järgmisel aastal pean ma sinna vaatamagi mingi säärase lehviku:)

    Eks see eklektika ja stiilitus ole ka ilmselt mingi stiil- oleks keegi leiutaks selle nime:)

    ReplyDelete
  6. Ääää, see stiil ongi eklektika.
    Seda ma arvasin, et 9vägine aga tundus liiga suur. Järgmine aasta on ta ju ka ilus. Analoogset hõbedast ja karvast lehte püsikuna mina küll ei teaks

    ReplyDelete
  7. Mul ei tule ühtegi head nime meelde.

    Aga olen väga vaimustatud neist kettidest ja sellest valatud lehtedest, kes need mustrid ja kuidas sinna tegi`? Tõesti on ilus.

    Klaasmunad on selline kraam, mis paneb mõtte kohe liikuma või pigem unistama, mulle tuleb kohe kodu meelde, kuigi kalavõrgud olid meil rohkem marjapõõsaste katmiseks.

    Lugesin vahepeal veebis võõramaa aiadisainijate kohta ja suurem osa neist teatab, et neile meeldib stiile segada ehk miksida, kuigi klientidele koostavad korrektseid aedu.

    aiastiili võiks siis miks olla, nii küsimus kui vastus õhes sõnas :D

    ReplyDelete
  8. Lehtrite-kausside tegemine on lihtne. Selleks pole isegi karkassi vaja.
    Tuleb kokku kuhjata sobiva kujuga liivahunnik ja kui eseme keskele on auku vaja, siis sinna hunniku tippu tuleb panna toru vms nagu korsten.
    Siis on vaja üht suurt lehte- kilpleht, laudleht, rabarber vms, mis pannakse tihedalt hunnikule ja selle peale mätsitakse samuti tihedalt, tsemendisegu, servad viimistletakse kelluga. Et ta paremini koos seisaks, võiks segusse panna ka traadi-või võrgujuppe. Kui asi valmis, pannakse kogu kupatusele kile, et tsement aeglaselt kivistuks, mitte ei kuivaks lõhki, vajadusel niisutatakse. Ongi kõik, mõne päeva pärast on lehter või kauss olemas:)

    ReplyDelete
  9. ma proovin kindlasti järgi, mulle ikka väga meeldib. aga enne kui teinud pole lihtsaks ei nimeta :D

    ReplyDelete