ROIKAD JA KLAAS

Mida rohkem mul aastaid koguneb, seda vähem saan ma aru, milline see minu maitse tegelikult on. Mulle meeldivad losside saalid ja sära, vanade mõisaparkide suursugusus, aga ka minimalism ja funk. Midagi pole mul ka vanade rehehoonete ja maakivihoonete vastu.
Kindlalt tean, et ma ei armasta "kõduarhitektuuri", (nii ma teda nimetan), see on praegu moesolev seinte ja vanade materjalide paljakskiskumine, mis esialgse mõtte kohaselt pidid ikka olema krohvitud või mingil muul moel kaetud olema ja kenasti viimistletud. Võibolla on asi ka lihtsalt selles, et ma ei armasta enda ümber pruuni värvi.
Ka lillemuru ei sobi mulle kuidagi, ma eelistan ikkagi hästi niidetud ümbrust.

Hindan kõrgelt stiilsust, mida ma aga ei saa mitte kuidagi iseenda tegemiste kohta öelda ja samas meeldivad mulle igasugu kiiksuga asjad ja ebatraditsioonilised lahendused.
Nii ongi me aed täiesti eklektiline segu ma kohe ei teagi, millest. Ei mingit järjepidevust, vaid hoopis mingid hetkemeeleolud, just see, milline mõte parasjagu peas on ja kuidas hing sel hetkel tunneb.
Kuigi siin on mõned asjatundjad ringi käies õhanud ja kiitnud tervikut, olen ma endamisi vaikselt taevast tänanud, et need istutusalad on suurel pinnal laiali ja kõik need erinevad äärised ja pinnakatted ja muud vidinad, mida õnneks on siiski vähe, pole üksteise kõrval, vaid asuvad nii, et neid korraga peaaegu ei näegi. Oleks see alles vast kole vaatepilt:)

Kui me lõpetasime kuuri ehituse, olin ma miskipärast väga vihmaveetorude vastu ja nii saigi nende asemele pandud ketid. Et sinna ei tekiks veelompe, valas mees tsemenditööde ajal sinna säärase kausja moodustise ja edasi ehitas terve maa-aluse hüdrotehnilise rajatise, mis lõppes roikapeenra ees auguga. Ise pidasin ma seda auku alati meeles, aga võõraid pidin alati hoiatama, et seal säärane ohtlik asjandus on. Kui aga inimene ajab pea kuklasse, et näha 4-meetri kõrguseks kasvavate lillede õisi, pole tal sugugi meeles jalgade ette vaadata. Pikka aega meil vedas kuni ühe tütarlapse jalg selle koha üles leidis. Läks õnneks, et ei pidanud konte lappima hakkama. Järgmiste õnnetuste ärahoidmiseks panin sinna ühe suvikutega amplipoti, aga see oli seal ikka väga-väga sobimatu. Varakevadel ja hilissügisel oleks ta seal veel põhjendamatum olnud. Hakkasin otsima üht asja, mida arvasin sinna sobivat.
Ja eile saime ta siis kätte. Suur tänu Muhus elavale sõbrale. Üsna märkamatu, ei sega oma olemusega ei lilli ega peenra servas asuvaid roikaid (kõduarhitektuur!:D) ja sellest tsementlehest on ta ka tükk maad eemal.


Niita oleks vaja, peenarde ääred on korratud. Aega aga pole, kaevame ja istutame.