SUUR AIARAAMATUPÄEV 11.09

Meil on kujunenud kummaliseks tavaks minna kodunt ära just siis kui üle hulga aja on lapsed külla tulnud. Ei teagi, on see hea või halb, aga vähemalt anname me neile vanematekodus vajaliku hingamiseruumi:)

Eilne varahommik näitas väga virilat nägu ja linna sõites mõtlesin kahjutundega suure ürituse läbikukkumisele. Oma suureks hämmastuseks oli aed jalutavat rahvast täis ja inimesi tuli järjest juurde. Kogu päev oligi minu jaoks täis väiksemaid ja suuremaid üllatusi. Raamatupäeva alguseks oli pisike auditoorium rahvast puupüsti täis, kolmandik neist seisis ja päeva peale tuli neid aina juurde.

Ka ilm üllatas, ta lihtsalt soosis ettevõetut. Sombune, aga parajalt soe, leebe päikegi näitas end vahetevahel. Inimestel oli mõnus liikuda.
Isegi Tallinna Botaanikaaiast oli kohale oli tulnud palju aednikke. Eks ole ju säärased üritused ka suureks kokkusaamiskohaks. Aiarahvas, olgu nad siis algajad või vanad tegijad, on ikka tõeliselt fantastiline.

Avasõnad Anu Jõesaarelt, edasi kaks sisukat, kaasakiskuvat, säravat loengut.
Reti Randoja-Muts tutvustas oma veel käsikirjas olevat raamatut "Eesaedade kujundamine" ja andis kuulajaile esmased teadmised, mida ja kuidas vaadata ning hinnata enne kui labidas koduõuel maasse lüüakse.
Riho Terase loeng püsikute külvamisest andis kaheldamatult hinnalist teavet erinevate taimeperekondade nõuetest ja iseärasustest seemnetest suurekssaamisel. Kui ka kõik räägitu võis tunduda tuttavana, siis mälu värskendamine pole kunagi liiast ja ma olen alati olnud arvamusel, et kui mistahes loengust leiad enda tarvis kasvõi ühe targa, olulise lause või vihje, on loeng minu jaoks alati 100% oma ootused täitnud.
Kuna Aarne Kähri kasvatavad taimed olid juba oma välimuse kaotanud ja nende juures praegusel ajal midagi olulist enam rääkida pole, kasutas ta aega hoopiski ülevaate andmiseks Peterburis augusti algul toimunud suurest floksinäitusest. Kahjuks jäid tehnilistelt põhjustel nägemata uued, vapustavalt ilusad sordid. (Nägin neid internetis näituse toimumise ajal)
Minu suureks üllatuseks oli väga palju neid inimesi, kes soovisid näha iiriste talveks ettevalmistamist taimede endi juures. Kavandatud näitlikest minutitest kujunes üpris pikk loeng ja vastatud said kõik küsimused.
Pika päeva kestnud ürituse lõpetas Victoria Parmas, kes rääkis ja näitas meie aedades silmatorganud huvitavaid elemente, sisuliselt kodukujundajate nutikust ja loovust.

Aiaraamatud said enamuses lennult otsa ja neile hakati lausa tellimusi võtma.
Müüdi maheküpsetisi ja taimi. Võrdluses leib ja lilled kaldus vaekauss kindlalt viimaste kasuks!
Päris usinalt võeti osa aiandusraamatuteemalisest viktoriinist. Auhindu loositi välja mitmel korral ja võitjad lahkusid kas püsiku, toalille või raamatuga.

Päeva parimad hetked olid aga veel ees.
Aeda oli jõudnud Enno Zupping, kelle tee algus iluaianduses kattus enamvähem minu omaga. Tema suureks huviks olid küll krookused ja nartsissid, hiljem ka teised taimed, aga ega see tähenda, et meil ühiseid huvisid polnud.

Aga kogu selle sisuka päeva kuldas üle kohtumine iginoore Eesti aianduse grand old lady Aita Kaljustega. Soe, särav, erudeeritud. Tema üks kallistus on minu jaoks rohkem väärt kui mistahes sõnad. Kuulates teda, mõtlesin, et miks pagana pihta, ei võta keegi ometi kirjutada meie aianduse kujunemisloost. Sest just tänu selle põlvkonna aednikele, kes introdutseerisid, näitasid, säilitasid, õpetasid, on meil olemas hinnaline dekoratiivtaimede sortiment aedades ja üleüldse kogu aiandus. Veel oleks aega, sest veel on inimesi, kes mäletavad. Tänu neile, kes pühendasid kogu oma elu meie iluaianduse säilimisele ja arengule ja kelle kogemus maksab kordi rohkem kui paljuski meie olude jaoks sobimatu tõlkekirjandus.