VARAHOMMIKUL SAABUS SÜGIS

just sellisena nagu ma teda armastan. Kerge edelatuulekese, leebe päikesepaiste jakeskpäevase normaalse 19-22C temperatuuriga.

Kui ma nüüd veidi tagasi mõtlen, siis hakkab mulle tunduma, et viimastel aastatel on aastaajad üha enam õppinud kalendrit tundma. Eelmise talve algus langes kokku esimese lumega.
Kevad jäi nädalakese hiljaks, siis puhkesid esimesed lumekupud, aga see on ikkagi parem kui südatalvel kohale saabuda. Jahedavõitu ta sel aastal ju oli kui mitte arvestada maikuist paarinädalast kuumust, aga taimede areng ja õitsemine oli ikkagi normaalne.

Suvi tuli kohale täpselt päev pärast pööripäeva. Ja kuigi ma ei taha enam meenutada ei seda kahekuist kuumakoomat ega derechot ega sagedasi äikeserajusid ja siis veel ootamatut temperatuurilangust, ei tee see sellist tujukat ja minu jaoks ebameeldivat suve olematuks. Õnneks polnud sel suvel aiale nii laastavat toimet kui 2002.aastal, sest vähemalt meil sadas ikka enamvähem 10 päeva tagant ja ükski taim ei hukkunud.

Paljudele tundus, et ilmade jahenedes oligi sügis kätte jõudnud, aga eile õhtul tehtud fotodelt on näha, et looduses siiski veel suur sügis ei võimutse ja pigem jääb ta hoopiski hiljapoolseks. Ka laupäeval Võhma poole sõites olid Tartu-Tallinna mnt äärsed puud puhta rohelised, Põltsamaalt ära keerates jäid silma vaid ükskikud värvunud vahtrad. Tagasiteel üle Viljandi oli üldpilt samasugune.
Ka meie aiast paistvad suured vaated on valdavalt rohelised ja vaid suure ponnistusega võib märgata kergeid tooni- ning värvimuutusi Ka kogu meie endi park on veel täies lehes ja tumeroheline
ja üldisele rohelusele lisavad veidi värvi üksikud vahtrad.

Need puud, kes kevadel sünnivad värvilistena, jäävad sellisteks ka sügisel.

Sügiseti ringi sõites olen ikka kiiganud aedadesse ning mõelnud, et need aiad, kus pererahvas on mõelnud vaid suveõitele, võivad sügise saabudes tõesti olla masenduses, sest nüüdseks on õuepõranda kirevamustrilisele pärsia vaibale peale tõmmatud hallikaspruun ilmetu jõupaber ning kogu aed seetõttu üsnagi troostitu. Kui kujunduses on mõeldud aiale kui ruumile, millel on ka seinad ja kus kasutatakse nii erivärvilisi okaspuid kui põõsaid, kelle lehed värvuvad kõikvõimalikes soojades toonides, jagub värvirõõmu aastaringselt.

Kuigi aeda ilmestavad ja pilgu tõmbavad endale praegu kukerpuud, enelad ja muud end uhkeks rüütanud põõsad, õitseb veel üsna palju lilli ja roosidki ei puhka veel.

Öökülmi pole meil veel olnud, aga eks esimesed peaksid ikkagi varsti varsti kohal olema, mis sügis see muidu olekski.

Ma arvan siiski, et ilusat aega on veel pikalt ees. Vihmaussid sebivad pea mullapinnal, konnad kalpsavad rõõmsalt ringi ja sääsed on sama verejanulised kui kevadel. Orgudes on viimase nädala mitmel päeval püsinud paks udu pea poole päevani. Eile ja täna nägin kaht pääsukesepaari ringi tiirutamas, linavästrikud ja veel mõned pisilinnnud siutsivad ja hüplevad samuti ringi. Sookured kogunevad ja teevad üsna kõva häält, kuid suurt rännet pole ma veel näinud. Toonekured on küll juba ammu läinud, aga nii on see igal aastal. On nende lennutee pikem või lennukiirus väiksem, kes seda teab.

Aga midagi imelikku olen ma sel aastal näinud küll. Kui meie ja ka enamus ümbruskonna aedu on sellised nagu peabki septembri lõpus olema, veel rohelised, rõõmsad ja värvilised, siis meie piirinaabril on mitmed lehtpuud täiesti raagus. On põhjuseks olnud tugevad tuuled või siiski vanematel puudel veepuudus, ei oska mina küll ära arvata. Meil on üksikuid lehti hakanud langetama vaid vana pärn, aga need on pärit mõnelt väiksemalt murdunud ladvaoksalt.

Aja kulg muutub loiumaks, hommikud laisemaks, päevad lühemaks. Käes on küpsuse ja tarkuse aeg. Aeg vaadata ja näha, tunda ja talletada.