TAGASIVAADE

Meie aiahooaeg on tänaseks üldiselt lõpetatud.
Kõige olulisemad olid sel suvel mitmed kohtumised uute ja vanade sõpradega, viimased on eriti südantsoojendavad. Eks me ole kõik ju vanemaks ja loodetavasti ka targemaks ja kogenumaks saanud, aga kõige olulisem on jäänud muutumata.

Aga aed.
Kõik, mis pidi purki või külma minema, on sinna ka saanud. Kasvuhoone puhas.
Aediirised puhastatud, aed korras. Mida maha ei lõika, jääb kevadeks. Paari roosi muldamiseks on aega veel vähemalt kuu.
Taimed, kes pidid endale uue koha saama, on üles võetud, jagatud, puhastatud ja ümber istutatud, ülejäägid kas juba uue omaniku leidnud või ilmajäänute tarvis järgmiseks aastaks potistatud.
Uued aiaasukad on samuti omal kohal. Viimased neist said maha 19.septembril. Pottidesse jäävad vaid mõned pisikesed huvitavad vahtrad ja üks mänd. Et pargis toime tulla, on neid vaja veel veidi suuremaks kasvatada.
Ehmatavad siin külmalainega, üleeile vedasin tuppa toataimed ja igaks juhuks on ka pontedeeria sügavale uputatud. Vesisalati tõin osaliselt juba ammu sisse, aga need, kes on välja jäänud, talusid rahumeeli ka +3C vett, nii, et midagi ei juhtunud. Kevade kõige kiiremaks tööks oli talvekahjude likivideerimine. Ei hakanud enam uut ehitama, vaid läksime lihtsama vastupanu teed. Pinnase koorimine ja valamistööd. Kokkupanek käis küll kähku, aga seadistamine ja murumätta paigaldamine, nii, et kasvuhoone valmides polnud arugi saada, et teda siin varem polnud, võtsid ikkagi terve nädala.

Kuigi rohimist, lõikumist ja niitmist ei saagi pidada eraldi töödeks, need lihtsalt kuuluvad aiandamise juurde, siis raske okaspuuheki korrastamine on töö, eriti kui oled aasta vahele jätnud. Mulle meeldivad müürid. Sellised Inglismaa eramuid, mõisu ja losse ümbritsevad müürid. Meil oleksid nad väga naljakad ja seepärast tekitasime me aastaid tagasi sellise müürilaadse heki, mis oli vaja tänavu ka madalamaks võtta, sest tõstukit meil endale kavas muretseda pole. Aega kulus samuti üksjagu, tellingute ehitus, kaks päeva sae ja siis hekilõikuri tööd, päev okste veoks. Augustis käidi hekk veelkord üle ja nüüd näeb ta välja nii nagu alati on näinud.

Mitu aastat veninud suurprojekt-tee -sai lõpuks ometi valmis 23.juuniks,tema ühendamine sukulentide müüriga mõned päevad hiljem. Väravatagused kivihunnikud on otsas, aga liivaga on vaja midagi ette võtta järgmisel aastal. Ma olen ikka väga rahul, et ei ostnud klantsivaid kive, need oleksid selle müüri kõrval tõenäoliselt väga võõrad olnud, kuigi ka kontrastides on oma võlu.

Kapitaalremondist tulnud Peenar ja selle esine äravajunud tee valmisid lõplikult alles sügiseks (istutasime veel taimi juurde), aga põhitöö oli tehtud juuni lõpuks. Vigade parandusega tegeleme järgmisel aastal:), osa kääbusiiriseid pole seda ilmselt teps mitte. Kas nende kinkija oli saanud valed sordid või sai pinnas neile väga meelepärane, aga miski ei klapi hästi. Meie endi sordid on ikka sellised madalad nagu olid.

Viinamarjaistandus:) Seitsmest sordist koosnevat väikest peenrajupikest ikka võib vist sedasi nimetada. Nüüd, talvel on aega õppida tundma nende vajadusi ja hooldust.
Aga ehitusmaterjalide jääkide hunnikud on igaveseks kadunud.

Tee valamine sai enne jaani selgeks ja harjunud asjaga tuleb roostemineku vältimiseks edasi tegeleda:) Et oma taimi ka lähemalt imetleda saaks, ehitati jõekalda serva samuti rada. Kattel, et see kauem püsiks, pole eriti tark käia. Teest paremal on päevaliiliad ja valged, roosad siberlased. Mõned põõsad ikka ka, et tekiks ka see kolmas mõõde. Vasakul aga puhas sinine jõgi ja palju vaba maad. Tühjus räägib mõnikord rohkem kui tiheistutus.

Uus istutusala on samuti põhimõtteliselt valmis. Päris taga on murust pääsenud pojengiliigid ja nende lähedale tuli rajada koht ka liiliatele:) Toodi suvel uued OT-d, LO-d, OA-d ja veel ühtteist sõnadega, et kuidas ma saan elada kui pole neid näinud. Noh, siis istutasime sinna ka eelmisest 2002.a. põuast allesjäänud sordid ja veelsõbralt- aretajalt endalt tema enda sordid.
Jõe algus teiselt poolt nähtuna näeb välja selline, aga siniseid siberlasi jõe lõpetamiseks tuli kõvasti puudus:) Kui nüüd jahedamaks läks, tekkis mus kõige ehtsam kevadetunne ja tahtmine kohe hakata taimi tellima, aga mõistus ütles, et ees on talv ja siberlased vajavad juurdumiseks üsna pikka aega. Jõgi näeb teiselt poolt vaadatuna välja selline.

Tänavuse aastaga on meie aia ehituslikud ja pidevad ümberehituslikud tööd, mis on kestnud veerand sajandit, lõppenud, ja nüüd näeb ta välja enamvähem selline nagu vaja.

Aia lugu aga jätkub, sest ikka on vaja uusi taimi ja mine sa seda nüüd täpselt tea....äkki ikka turgatab mõni uus mõte pähe:).
Nii kivist suve pole meil veel olnudki:)

Järgmisel aastal peab ikkagi vaatama, mis on lahti tiigiga, aurumine ise ei saa nii suur olla. Ja kui seal on kuskil auk, tuleb teda ka suuremaks teha, et ära mahutada ootamatult saadud suur kogus vesiroose. Ma mõtlesin, et Deia toob juurde paar sordikest....:D

Ilmselt tuleb tellida veel üks korralik kivihunnik ja see laotada kuuri ette, kruus on seal liiga liivane ega vaju tihedaks.

Suur peavalu on vana maja, mis vajab kindlasti vähemalt remonti.

Ongi käes aeg sissepoole vaadata. Eile said maja silmad puhtaks, aga täna pole paksu udu tõttu üldse õue näha:( Sooja hommikul kell 6 oli 13,3C ja praegu 16,1C. Eilsel päikeselisel päeval aga oli maksimum 25,2C

Vaja on inventeerida mõnede kappide sisud ja korrastada taimenimekirjad, väga igav ja rutiinne töö, mida ma ei armasta, aga teha on ikka vaja. Ja siis veel igasugu nipet-näpet siin arvuti taga. Täna ma veel ei alusta, iga päev ei jaksa virk olla:)