VÕHMA JUURIKAS

Sellise toreda ürituse korraldas eile isegi veel mitte aastavanune Võhma aiandusselts "Kanarbik". Parim näide, kuidas hea tahe ja tegemislust võivad ühest väikesest, isegi mahajäetud kohast teha suure ja väärika.
Et asjad oleksid selged, tervitas meid kultuurimaja ees selline uhke rabajuurikatest viit. Põhiliselt oli tegu aiataimelaadaga ja ma usun, et võhmalased võivad küll rahul olla, sest sinna oli kohale tulnud oma taimi näitama ja müüma aiandeid igast Eestimaa otsast, isegi saarlased ei pidanud seda maad pikaks. Kohal olid nii puukoolid kui üksiküritajad, suured nimed ja tagasihoidlikumad tegijad. Usun, et kõigil osavõtjail oli ka soov kaasa aidata pisikese kohakese sellise suure ettevõtmise õnnestumisele.

Kahjuks vedas aga meid kõiki veidi alt ilm. Alguses hoiatuseks veidi piserdati, siis kallati sekka mõned kapatäied. Kui ka see rahvast laiali ei peletanud, anti päris pangega. Andunud aiarahvale sellised asjad muidugi ei loe, aga et mul pole sel aastal kavas uut fotokat osta, siis õues eriti palju pildistada ei saanud. Koju sõitma hakates aga saime mitmeid kordi päris hullusti survepesurist, õnneks Võhmas olles asi veel nii kurjaks ei läinud.

Müügitaimede kvaliteet paraneb iga aastaga, iselugu on muidugi sordiehtsus, aga ka sellele on ilmselt hakatud suuremat tähelepanu pöörama ja eks me ju tea ka, kellelt mida osta eriti ei tasu. Aga sortiment vapustas. Ma pole päris tükk aega näinud ühes kohas müügil niipalju huvitavaid, erinevaid, uusi sorte. Muidugi pole ma juba mitmeid aastaid käinud ka ühelgi laadal. Ei saa ega viitsi palju vantsida, aga häda on ka ju selles, et seal pole müüjatel ju kunagi kaasas kogu olemasolev sortiment ja viimased korrad kui sellistes kohtades käisin, pidin ikkagi pettuma.

Aga mis mina siin nägin:). Sõnajalad!!! Ma olen ju sellel Enno talu kodulehel käinud kümneid kordi, aga sajal erineval põhjusel on mul ikka sinna sõitmata jäänud. Ja oli päris selge, et nad ongi kohal! Vaevalt küll, et keegi teine sääraseid tippkvaliteediga taimi pakuks, kasvatatakse nad ju üles tolmpeeneid eosekesi külvates. Käisin nende müügikohast mööda paar korda, aga kui süda ei tee mitte kolm, vaid kolmkümmend jõnksu, siis tead, et oled päästmatult kadunud ja mingit kojuminekut ilma sõnajalgadeta ei tule:) Mu turbapeenras paar kohakest isegi igatses uustulnukate järele. Sõnajalad lihtsalt ON lummavad, neis on see miski suur vägi, mis tõmbab. Ja pole ka ime. Kui nad suudaksid rääkida, siis oleks neil ikka palju pajatada maailma loomisest saadik.

Kogu laada vältel toimusid igasugu etteasted eilseks päevaks püstitatud laval. Küll tantsisid seal mustlastüdrukud, küll keerutas meie omi rahvatantse kohalik rahvas, Pilistvere kanneldajad vahetas välja akordioniga mees nagu orkester jne, jne. Hästi mõeldud ja tehtud, kõik see lisas laadale omapoolset lusti.

Erinevaid rahvariideid ja rahvusmustreid oli nii seljas

jalas

kui väga sisukal käsitöönäitusel, kus vanaemade tööd olid eksponeeritud kõrvuti lastelaste omadega.

Oli erinevaid kudumeid, pisikestest beebipapudest suurte kostüümideni, heegeldatud pitse, linikuid ja voodikatteid, rist-, madal ja muid pisteid ning arhailist tikandit

aga ka maale, klaasi ja punutisi

Õpitubades võis valmistada sääraseid uhkeid või veidi tagasihoidlikumaid kübaraid või vanikuid või päris pisikesi kimbukesi

õppida nõelviltimist

juhendaja parem käsi käis nii kiiresti, et ei seletanud silm ega fotokas, mis seal parasjagu liigub. Aga vasakut rannet ümbritses tal hiigla vahva soojendaja

Saalis oli fotonäitus ja suurel ekraanil slaidshow haruldasematest kevadlilledest. Igaüks, kes Võhmas käis, pidi küll saama nii hingele kui aiale.

Kohtasin paljusid aednikke Pärnumaast Peipsini ja Tallinnast Võruni nii ostjate kui müüjatena. Eks need ole ka ju omamoodi vabaõhuklubi üritused meiesugustele. Sain targemaks ja lobiseda kohe mitme aja jagu ette:). Tubli, fantastiline rahvas seal Võhmas ja jätkugu neil ikka indu neil ka edaspidiste huvitavate ürituste korraldamiseks.

Õhtul telekast veel "Paradiisiaiad", mida saab vaadata ka http://www.paradiisiaiad.ee/.

Kui väljas juba kottpime oli, oleks akende pihta nagu kuulipildujatuli avatud. Mida seal sadas, ei viitsinud enam vaatama minna.

Oli jälle üks ilus ja sisukas päev.

Tänase päeva kohta räägiks vanarahvas midagi peremeestest ja penidest. Ma ei tea täpselt, kuidas nüüd selle rahvatarkusega on, aga ühed aiahullud topivad end riidesse ja lähevad kõige suurema rahulolu ja õndsa naeratusega õue, et oma 30 uuele taimele kodukoht leida. Taimepaitamist ei sega vihm ega tuul. Vastupidi, see taevavesi ja paras jahedus aitab neil kenasti juurduda ja kohaneda.