SYMPLOCARPUS - tänane ime

Kuigi talv on kõige puhtam ja suursugusem aastaaeg, on ta ka aastaaegadest kõige jonnakam, sest ta ei taha kohe mitte kuidagi taganeda. Tänagi öösel -4C külma ja nüüd südapäeva päikeses vinges tuules vaid +0,3C sooja.
Seda imekspandavam on kevadõite vastupidavus ja elujõud, kes külma ja jääd trotsides end läbi külmunud pinnase valguse poole sirutavad ja ühe varakevadise hommiku tõeliseks imeks muudavad.
See kaunitar on Symplocarpus remiformis.
Tal puudub eestikeelne nimi ja ta on ka eesti keeles kirjeldamata. Tema seemned on toodud Krasnojarski kraist Krasnõi Jari (udeheede põliselupaigast) ühe sopka jalamilt. Sügisel mulda pandud seemned ei idanenud mitu aastat ja ma olin kaotanud igasuguse lootuse taime end näha saada. Aga kui ta ükskord tärkas, oli rõõm seda suurem. Ju ta toimetas maa all oma tegemisi- kohanes, kasvatas end ja juurdus. Aga tärkamisest õitsemahakkamiseni kulus veel väga pikk aeg. Nüüd õitseb ja paljuneb ta meie turbaaias juba kolmandat aastat.
Ja kui ma loen ja kuulen, et inimesed tahavad saada paari aastaga endale kõrget hekki või täiskasvanud aeda, siis nad ei kujuta endale vist ettegi, et ühe lille seemnest kasvatamist ja õitsemahakkamist võib oodata 20 aastat.

Kasvab ta happelises metsakõduses pinnases. Kevadel vajab ta niisket, suvel kuiva kasvukohta. Seega sobib talle suurepäraselt meie turbaaia serv, mis piirneb basseiniga. Õitseb varakevadel aprillis, seemned valmivad augustis-septembris.

Erinevalt oma ameerika sugulasest on ta lõhnatu. Ameeriklane haiseb nagu skunk:), sellest ka tema nimetus haisuvõhk.

Ja ma olen üsna kindel, et selle Kaug-Ida eksoodi ainuke kasvukoht Eestis on meie aias.