ISEMOODI ILUDUSED

Mul pole midagi "tavaliste" lillede vastu ja imetlen ma neid kõiki.
Aga armastan ma igasugu isevärki tegelasi, kellel on tavaliselt hoopis põnevam iseloom kui paljudel teistel taimedel.

Teelehti on maailmas 260 liiki, kellest 5 kasvab ka meil looduses. Umbrohud? Oleneb, kuidas vaadata ja kus nad kasvavad. Tegelikult ei tohiks neid sedamoodi solvata. Neis on eriline vägi ja võim, millega on veel tänapäevalgi ravitud täiesti lootusetuid haavandeid ja muid tõbesid, mida arstirohud enam kuidagi terveks teha ei suutnud.

Aga mõnedel neist on eriline koht ka iluaianduses. Hõbe-teeleht (Plantago nivalis syn. Plantago lanata) on üsna pirtsakas Hispaaniast Sierra Morena mäestiku alpivööndi kaunitar, kes armastab päikest, kuivmüüre ja kivirähast kerget liivsavimulda ning kardab hirmsasti liigniiskust. Ta on meil kunagi varem ka olnud, aga hukkus ühel väga vihmasel talvel. Möödunud sügisel sain ta uuesti ja seekord istutasime ta kuivmüüri üsna järsule kallakule. Ma veidi põdesin talvel ta pärast, aga ometi talvitus ta vaatamata suurele lumele ja talvistele vihmasadudele suurepäraselt. See igihaljas teeleht on nii ilus ja omapärane, et teda võib ka veidi lähemalt näidata. Kogu taim on kaetud siidjate hõbejate udemete-karvakestega, et kutsub end lausa paitama. Mu tütar kutsus titana sääraseid pehmeid olevusi karvalisteks:). Õied on tal suhteliselt pika õievarre otsas ja ei sarnane üldse tavapärasele teelehe õisikule.

Teine kevadine taim, mis alati paneb mu südame veidi teisiti põksuma, on kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Tema hallikad puhkedes veidi torujad lehed on võtnud haprad õievarred ja puhasvalged õied külma ilma ja kurjade tuulte eest oma kaitsvasse embusse. Kui õied lõpetavad, tunnevad lehed end vabamalt ja lubavad endale vabadust laiutama hakata. Külma ta ei karda ja talvitumisega tal probleeme pole. On ta ju pärit USA ja Kanada idaosast. Kevadmagun vajab viljakat mulda ja edeneb paremini poolvarjus. Tal on olemas ka imeilus täidisõieline sort, keda mul ei ole. Veel.

Kahjuks kuivavad ta ilusad lehed kesksuvel.

Täna õhtul kukkus esmakordselt kägu. Mets enam paljas pole, sest paar viimast päeva on puud muutnud heleroheliseks. Mulle pole kunagi meeldinud varakevadine kuumalaine, nüüdki meelitas ta pungad puhkema ja paljude sellised taimed tärkama ning õitsema, kes võiks veel rahumeeli tukkuda. Tänane õhk on juba väga jäine, kraadiklaas küll veel väga madalal pole, aga külm põhjatuul lausa lõikab ja kui nüüd peaks külm tulema, võib ta taimedele väga palju halba teha. Uued iirised said tänaseks ööks mitmekordse katteloori teki.

Siin ta nüüd siis on - osa maasikaid õitseb:)