ÄRKAMINE

Tänane hommik äratas üle mitme aja päikesepaistega. Öösel oli olnud küll -3C ja varahommikul maa krõbises, aga juba kella 10 ajal oli sooja +9C ja päeva muutis veel ilusamaks absoluutne tuulevaikus. On ikka mõnus küll kui sind ei aja tuppa ei vinge tuul ega järjekordne lörtsisadu.

Nägin ära esimese liblika. Kuldse:) Järgmised olid juba kirjud. Paar mesilast pidas mind vist mingiks eriliseks õieks, olin nendega päris hädas. Lund on veel väga palju, aga kust ta läinud, seal on õied on oma silmad ikka juba päris lahti saanud. Seda, et ma üldiselt olen igasuguse murusse istutamise ja selle tükeldamise vastu, teavad kõik mu kodakondsed. Aga hommikul vaadates köögiaknast välja nägin seal usinasti toimetavat meest, kes tippis ükshaaval sinna lumikellukesi ja krookuseid. Viisaka inimesena soovisin jõudu ja enne kui ma midagi küsida jõudsin, kõlas kiire selgitus, et see kõik on puha minu auks:)

Kui nii, siis nii. Ma ei teagi täpselt millega ma selle suure tunnustuse osaliseks küll sain:D Kas aitasid sellele kaasa nädalavahetuse pirukad või hommikune pudrupott, aga need lillekesed on nüüd seal, kus meil on alati kõige kõrgemad hanged, aga kust ka alati kõige kiiremini sulab. Ja need pisikesed ei häiri mind ka, sest neist võib rahumeeli muruniidukiga üle lasta ilma neid kuidagi kahjustamata.

Enamus maadligi olnud põõsaid on end uhkelt välja sirutanud. Aga nii mõnedki neist on veel lumevangis korralikult kinni. Lehterjas harilik jugapuu `Semperaurea´ üks pool on täielikult lahti sulanud ja end püsti tõstnud, teine pool paksus lumes kinni.
Ma ei aita ega songi neid põhimõtteliselt. Lume sulades on neil aega soojeneda ja nad teavad ise, kuidas ja millal end kergitada. Kunagi ammu olen ma arvanud, et nad vajavad hirmsasti minu abikätt ja siis murdusid nii mõnedki rabedad ja jäätunud oksad.

Ka 2-meetrine kevadine veigela on saanud alles keskmised oksad püsti.

Kõik kaktusesordid ja -liigid näevad suurepärased välja.

Veel eile lume all peidus olnud kaufmannid on mõne tunniga kasvanud päris suure hooga. Olgu nende teiste tulpidega kuidas on, aga see virk sordirühm peab olema igas aias. Minu omas kindlasti.

Kui ma igal kevadel vaatan esimesi ärkajaid, lumekuppe, meenub mulle alati üks ammune lugu. Kui mu kõige noorem pidi 1.klassi lõpu eel kirjutama eesti keele tunnis kevadest, alustas ta umbes niimoodi: "Meie aias puhkevad esimestena lumeroosid ja lumekupud. Neile järgnevad lumi-ja märtsikellukesed, siniliiliad jne..." Selle ilusa töö alla oli õpetaja aga kirjutanud, et ära luuleta! Lisaks noomis ta teda põhjalikult terve klassi ees. Kui nii mõnigi laps veel veeris ja ei saanud isegi 3-sõnast koosnevat lauset kokku, siis oli see ikka äärmine ülekohus mu paljulugenud ja -näinud lapse jaoks.

Eks tuli siis kooli seletama minna, et me pole kaamelid ja et mu tütrel on õigus. Ma saan aru, et üks filoloog ei peagi tundma taimi, kes tookord olid meie mail veel suured haruldused, aga hämmastas mind hoopis see, et kirjapandu ei tekitanud temas isegi kahtlust, et see võibki ju nii olla. Ja kui ise ei tea, pidanud kellegagi nõu või helistanud kasvõi botaanikaaeda.

Oma käitumisega oli ta tekitanud endale ju tohutu kahju. Olin ma ikka vahel pidanud noomima vanemaid lapsi, kes arvasid vahete-vahel, et õpetajad on lollid ja seletama, et õpetajad on kordades targemad kui kõik õpilased kokku ja nüüd niisugune lugu.

Seekord selgus õppealajuhataja kaasabil lõpuks ikkagi, et need teadmised andnud emal oli õigus ja laps oli targem kui õpetaja. Ja loomulikult tuli sel õpetajal kogu klassi ees, kus ta mu last oli nii põhjalikult alandanud, vabandada ja selgitada, milles ta eksis.

Aga meie aias puhkevad esimeste kevadlilledena ikka ja alati lumeroosid ( eelmine postitus) ja lumekupud.