IKKA SÜSTEEMITULT. IKKA ÜLLATUSTEGA

Mõtlesin küll, et täna ma oma valitud teelt kõrvale ei põika, aga ikka läks teisiti :).
Otsustasin täna käsile võtta igasugu huvitavad pungad, aga toompihlakatest kaugemale ei saanud. Tuul liigutas oksi ja niipalju kannatust kui linnuvaatlejail mul pole, et seda tuulevaikset hetke passima jääda.
Liik on ju üks, ikka lepalehine toompihlakas. Aga kui erinevad on erinevate sortide pungad, mõnel töntsakad kui käbid, mõnel hoopis saledad ja sihvakad, mõnel kui marju täis. Udusulis on nad küll kõik

Olen alati öelnud, selleks, et aed oleks värviline, pole sugugi ainult õisi vaja. Mulle meeldivad kontpuud, kõige väärtuslikum on nende värvus talvel. Ja mul on hea meel, et enamus neist paistab mulle köögiaknast üsna kaugelt valgel lumel kenasti kätte.
Siberi kontpuu, liigi (Cornus alba) enda oksad on tumedad punakaspruunid, aga sordid on hoopis erksama värvusega. Ülal vasakul kui poleeritud mahagonpunaste, päikeses sädelevate vartega `Argenteomarginata`, enamvähem sarnased on ka mitmed teised sordid. Aga siberi kontpuu (Cornus alba) `Sibirica` on nii erepunane, et vahel hakkab silmadel valus, eriti siis, kui talle talvepäikeses hõbejas helk peale tuleb.
Võsund-kontpuu (Cornus sericea) `Flamiramea` hakkab praegu oma kuldkollast talvevärvi rohekama vastu vahetama, aga teiste roheliste vahel säravad ta peened oksad ikka veel kollastena.

Lehtivad puud näivad suvistega võrreldes hoopis teistsugused
Leinaremmelga hiirekõrvades oksad ripuvad puul kui kuldsed niidid

Üha tugevnev tuul sundis mind minema teise aiaotsa poole.
Läksin uudistama varjuaia arenguid. Kaugelt vaadates paistavad seal peamiselt mõned rohelised kivid ja kännud. Kuni puud on veel raagus, on siin varakevadel veidi ülearu päikest, eriti keskpäeval, aga teha pole midagi. Nädala pärast on varju oluliselt rohkem

Aga mu kultuurumbrohud on ka siia jõudnud. Mullaga nad tulla ei saanud, külv on samuti veidi kahtlasevõitu, sest aiaosa rajades ei olnud neid enam kuskil külvamas. Nimedest ei tea ma peale segimineku enam midagi. Kahtlustan hoopis aiakrati kätt :) Siin pole mul nende vastu midagi, need õrnakesed õitsevad varakult ära, kaotavad oma lehed ega lämmata päriselanikke. Aga lumikellukese puhma kolin küll sealt hoopis kaugemale. Häda, kui ta end mõne püsiku sisse külvab ja salaja seal sibulad suureks kasvatab.

Oma tiibpojengi nähes hakkasid käed sedasi värisema, et korraliku pildi asemel tekitasin täna udukogu. Jep, ma pean tänavu muretsema veel ka valge ja sinise isendi:)

Ninad on välja pistnud ka kämmalrohi, vihmavarjuleht ja hiina ning jaapani rohthortensia. Eerikad on kahtlasevõitu, küüvitsad see-eest korras. Kuutõverohud on aias juba 40cm kõrgused, aga uued põnevamad liigid varjuosas veel ei kõssagi. Mingeid otsakesi paistab siiski kõikjal piilumas. Las nad tulla rahus, ei läinud ma neid sorkima, etiketid on ka sügaval, lindude eest peidus. Osa mustikaid ja murakaid on lehes ja Helle toodud harilik talvik ka täitsa olemas.
Imelik, et siia on tekkinud ka kõige tavalisem võsaülane. Ju see koht sobib ka veel igatsuste sortidele :)

Karulauguväli. Roigas tähistab varjuaia jätku piiri. Temast paremal olevad taimed lähevad jagamisele kui on kohe tahtjaid, kuigi ega nad ka varjupeenras kedagi sega.

Kirju liilia kasvab kui mühin. Elus on ja sirutuvad kõrgemale ka 3 eelmise aasta kingitust, aga kaht sorti pole kahjuks olemaski, vaatamata sellele, et püüdsin küll veel neist laialipudenenud sibulate küüntest midagi saada. Turbapätsid pole siin sugugi lohakusest laiali, praegu hoiavad nad pimendamismaterjali lendumisest ja kui väga veab, siis lähevad nad järgmisel nädalal käiku oma kohtadele.

Ring peal, läksin kiviktaimlat vaatama. Siin on mõned padjandid veidi kannatada saanud, aga nad kõik on taastumas. Peenra varjuosa paar helmikpöörist ka tipp-topp, kõrbemist ei kuskil. Pildistanud olen siin palju, valgus oli ka valelt küljelt, otse lagipähe ja nii ma pilte ei teinudki. Hästi on talvitunud kõrrelised. Mul on väga hea meel, et Kadakalt saadud paruktarn `Bronze Curls` on uhkelt püsti. Kääbuskasvulised aediirised ka kõik kenasti puntras olemas, õievarsi küll pole, aga eks selleks on veel vara ka. Neid on hädasti jagada vaja.
Hakkasin juba maja poole liikuma, kui märkasin midagi hoopis ootamatut. Meil on täidisõielistest sinililledest vaid  tumeroosa ja sinine (fotod eelmisest aastast)

Aga nüüd nägin väljaspool peenart kiviservas sellist, temas on nii sinist, veidi ka lillakat kui valget. Ausõna, ma oleksin äärepealt kiljuma hakanud, kui see oleks vaid minu loomuses :D Kuidas ta selles servas küll vastu on pidanud, siit käib suve jooksul mitmed korrad trimmer üle, on ka veel omamoodi mõistatus. Ilmselgelt polegi varsti vaja neid hirmkalleid jaapanlasi, kui nad sedasi ise end meie aias sisse seavad.

Tagasiteel pildistasin õitsvat `Alvis`. Arvasime veel nädal tagasi, et ta vanad tüved tuleb ilmselt ikkagi maha võtta, aga näe, mis tema korraldas. Ma julgen öelda, et magnooliast pole ta mitte üks raas halvem. Oleks selle uimastavalt magusa lõhna, mis on kogu aia üle ujutanud, ka veel kuidagi pildile saaks...

Maja seina ääres soojas kohas on jõudsalt edenenud juba mais õitsvad kaukaasia päritolu kesselringi ja szovitsi liilia

Esimene saagikoristus on jõudnud peenra lõppu

Kased on täna veel helerohelised, lehised hakkavad samuti okkastuma :) Aias õitsevad tulbid ja nartsissid, üksikud õied püsivad lõpetajatel. Püsikud on end nii kõrgele upitanud, et aed hakkab aia moodi välja nägema.

Veel kella nelja paiku oli taevas veel täiesti pilvitu, nüüdseks (k.18.00) on ta hoopis teist nägu. Kuskilkandis olla täna sadanud, ehk ometi sisaldavad need meiegi pilved ometi piisakese.