OLNUST ja OLEVAST

Valguse võit pimeduse üle jõuab aina lähemale ja ootuse aeg väheneb iga päevaga.
Täna on viimane november. Kadrikülm on möödas, aga pilves, sombune, tuuline ja sajune nädal päädis tänase tugeva tuulega. Öine ühtlane mürin on praeguseks asendunud üksikute tugevate iilidega 16m/s, mis pole sugugi meeldivad. Õnneks jäi vähemalt meile see kõige hullem saabumata. Hea, et  meil pole tarvis oma nina sellise ilmaga välja pista, kuigi ju võiks, sest sooja on +4C. Soojas toas on praegu palju  mõnusam olla. Parim päev lugemiseks, kirjutamiseks ja väikeseks nokitsemiseks.
Kui käed käivad, uitavad mõtted omi radu ja need viisid mind tagasi lõppeva hooaja mitme ürituse juurde. Kui tavaliselt teen ma tagasivaate sellest, kuidas aed end ülal pidas, siis nüüd on päris paras kirjeldada pisut, kuidas elavad ja toimetavad lõunaosariikide aalujad.
Tänavune hooaeg algas tavatult vara.
Talgud on aalujate juba sissetöötatud traditsioon, aga üllatustalgud korraldasime me esmakordselt. Oli ju vaja läänlased, kenasti Tartumaale vastu võtta. Aidi palus mind küll organiseerida appi paar meest raskeid esemeid tõstma, aga ma hakkasin mõtlema, et see ei lähe mitte. Inimestel on pikk tee seljataga, jõuavad nad siia hilisõhtul väsinutena, janustena ja näljastena ja peale suurte asjade on autos ka neid pisipampe ja igasugu muid kodinaid hoopis rohkem kui mööblitükke. Ja mul oli nii lõpmata hea meel, et kõik siinkandi aalujad, keda appi palusin, olid 17.01 kui üks mees kohal ja abis. Ja sellistel ootamatutel üritustel on meil juba ammu tavaks kogu söögi-ja joogipoolis kaasa võtta. Ise jäin ma sest ilusast üritusest ilma, aga selleks oli ka väga mõjuv põhjus. See-eest oli kahe eest väljas Muhedikupapa
Ei jõudnud ma kahjuks ka 20.04 Thela talgutele, kuigi südamest oleksin ma seal kindlasti kohal olnud.
Seevastu läksid suurepäraselt korda meie endi maitalgud 25.05. Rahvast oli palju ja tööd tehti veel rohkem kui palju. Selle eest olen ma siiani lõpmata tänulik.
Ma ei tea, kas sellised pisikesed abisutsud võiks ka talgute või siis vähemalt pisitalgute hulka liigitada, aga kahel päeval käisime Vallikute kasvuhoonete püstitamisel ja elektri otsinguil. Kasvuhooned said küll püsti, aga saunaelekter on leidmata tänaseni.
Kaks korda käidi ka meil neil pisematel töödel abis. Aidi, armas inimene, tuli ja aitas katta talgute ajal korda saanud kiviktaimlat 16.06 ja oli abiks ka küttepuude kuuri ladustamisel. Õnnetuseks langes see päev kokku Tsiili korraldatud lammutustalgutega ja kahel pool me olla ei saanud.
Üllatusüritustega alustasid Rahmeldajapaar ja Tsiil kui nad meil aasta tagasi marti jooksmas käisid. Tänavu korraldasime Rahmeldajale 02.04.  üllatussünnipäeva. Oli tore näha, kuidas iluuinakut teinud hämmeldunud sünnipäevalaps meid uksel piidles mõeldes, et kust pagan need mustlased nüüd säärase killavooriga välja võeti :D
Teisele üllatusele lisandus märksõna geriljandus. Ma vaatasin Lendavat ja Rahmeldajat kui ilmutusi kui nad 17.06 varahommikul oru poolt maja poole hõljusid. Aeda olid nad hiilinud varavalges, et lõpetada talgute ajal pooleli jäänud lastemaja lõbusamaks maalerdamine.
See geriljandus oleks kordamiseks tore asi. Võiks ju istutada mõnele heale sõbrale akna alla mõne puu või põõsa või organiseerida ukse ette purskkaevu, aga õnnetuseks on enamikel sõpradest neljajalgsed märguandjad, nii, et salaja ei saa kohe kuidagi :)
Kolmas üllatusüritus toimus mõned päevad tagasi. Nii nagu me hooaega Aidi ja Oti juures alustasime, nii ka seal lõpetasime kadrisandil käies. Sellest olen ma juba pikemalt kirjutanud ega hakka end kordama.
Kohustuslikud üritused, kust ilmaski puududa ei saa, on Tartu BA püsikupäev, mis tänavu toimus 07.juunil ja Võhma Juurikas 13. septembril. Asi pole ju neis taimedes, mis sealt kaasa tulevad, vaid ikka üle Eesti kokkutulnud aednikes ja aalujates, selles melus, kallistustes,  fiilingus ja paueris, mis neilt üritustel kaasa tuleb päris pikaks ajaks.
Kohustuslike hulka tuleb kindlalt arvata ka Järvselja, kas ühe- või mitmekordne, külastamine, mis samuti kasvatab kui tiivad selga,olenemata sellest, kas sealt ostad või ei osta midagi. Kaie ja kogu see mets ja taimeaed lihtsalt on nii soojad ja säravad.
Kokkutulek on esimene, juba seitse aastat kestnud aalujate ettevõtmine, mida me ootame terve aasta ja kust puududa on mõeldamatu, kuigi ühest olen ma siiski ilma jäänud. Tänavune Risttee aed ja kohtumine vanade ja sel aastal lisandunud uute aalujatega 17.08. jääb küll väga kauaks meelde, sest nii kodust ja armast aeda ei kohta iga päev. Ja mul on lõpmata hea meel, et teda paar päeva tagasi ka "Aed ja Kodu" aiavõistlusel kõrgelt tunnustati. Perenaine on selle kuhjaga ja isegi veidi rohkem ära teeninud.
Spontaansed, pikalt planeerimata üritused. Kui oled harjunud külaskäikudega nii-ja naapidi, siis ei lepi kuidagi sellega, et pikem vahe sisse võiks tulla.
 Nii võtsimegi ette pisikese ringreisi lähedal asuva väikelinna ümbruses. Rahmeldajapaari ja Vallikutega alustasime 01.07 aiakülastust Sulev Savisaare juures, kust, otse loomulikult, me taimekompsudeta ei lahkunud. Järgmisena jõudsime Tea juurde. Suhteliselt väike, aga hästi koostatud ilus ja särav aed nagu pererahvas isegi seisab mul siiani silme ees. Iirisesõbra tuntud headuses roosilõhnalise aia jätsime lõpuks. Kolm aeda päevas on päris paras, et jõuaks kõike hoomata ja et neist jääks ka mingi mulje, aga mitte segapuder ja väsimus.
Järgmisena külastasime Lillehaldja aeda. See oli minu jaoks küll üllatuste üllatus. Pisike linnaaiake, kas 600 või 800m2, milliseid olen varem küllalt näinud, oli nii liigirohke ja huvitavalt koostatud, et ma jäin seal täiesti tummaks. Nii mõnigi hiiglasuur aed kahvatub selle kõrval päris kindlasti. Ja kui nutikas võib ikka inimene olla, kes punub endale peentest okstest teeraja, mille puhastamiseks kokku rullib, tühjaks raputab ja siis jälle tagasi asetab.
07.07 on üks äärmiselt tähelepanuväärne päev, mil paljud aalujad said kohutava nakkuse ja ilmselt on meie aedades järgmisel aastal võimalik juba hulgaliselt vaadelda selle haiguse tagajärgi. Rahmeldaja korraldatud rahvarohkel puupäeval näitasid Lendav ja Kaaren, mida oskajad inimesed võivad saega korda saata. Ja olge tänatud kuldsete kätega meisterkunstnikud, kes meile sellise väikese sissejuhatuse puusaagimisse korraldasid.
See töö oli nii huvitav, et kuigi see polnud aalujate üritus, käisime meie Muhedikupapaga Elva tervisespordikeskuse puupäevadel 27.ja 28.09. Kaks huvitavat päeva ja me olime kadunud hinged :)
Üks tore üritus oli 29.08 oaorgia, kust osavõtt oli kahjuks leige. Inimesed jäid lihtsalt ilma suurepärastest soolaubadest ja erinevate trummide katsumise võimalustest.
Taburetikute korrastamine 23.07 Lendava osavõtul meie pool oli samuti üks vahva ettevõtmine, mille järel Muhedikupapa haaras samuti pintsli ja hakkas meie pikki pidulaudu tuunima. Jah, tugevad iseloomud mõjutavad nõrgemaid päris kõvasti.
Kultuurist ja kunstist osasaamine ei seisne ainult heas kirjanduses. Käisime kahel näituse avamisel.
14. märtsiks oli Rahmeldaja niipalju julgust kogunud, et avas oma esimese isikunäituse. See oli küll veidi tagasihoidlik, aga alguseks siiski päris hea. Loodan, et järgmised on palju suuremad ja esinduslikumad, sest need iselaadsed taiesed, on hoopis rohkemat väärt kui ainult sõpradele kinkimiseks. Pärast näituse ülespaneku korraldasime meie pool väikese koosviibimise, kus sain rohkem tuttavaks Lendavaga, kes nüüdseks on saanud me kõigi heaks sõbraks ja korralikuks aalujaks.
Ja nii käisimegi 30.10 tema pliiatsijoonistuste näituse avamisel. Nii mitmekülgset kunstnikku, kes tegelikult õppis kunstikoolis hoopis nahatööd, aga valdab palju erinevaid tehnikaid, annab ikka otsida.
Kui kevadsuviseid üritusi järgneb üksteisele ridamisi, siis sügised on tavaliselt igavad ja kahvatud. Tänavu oli teisiti.
7.oktoobril upitasime sõpradega pidulikult püsti oma Sõnajalahaldja. Ole Sa tänatud armas Kaaren selle valmismeisterdamise eest. Mida päev edasi, seda ilusamaks ja omasemaks ta meil muutub. Onju, ta oleks selles kohas nagu igavesti seisnud ja meie varjuaeda valvanud :). Piigal on ka väike võlunipp varuks, kui talle paistab peale päike, joonistub temast teravalt välja nägu, kõik muu jääb siis varju.

Ülipidulik Lendava käes valminud puuskulpuuri "And" esimese etapi avamine 15.11 Rahmeldaja juures oli vaatamata kehvale ilmale ülimalt soe. Nüüd võin ma öelda, et me käisime seal tema valmimist imetlemas kuu jooksul kaks korda.
Muidugi käisime me üksteisel külas sagedamini kui ma jõuan siia kirja panna. Nii aalujaid kui teisi aednikke ja aiahuvilisi võtsime me sel hooajal vastu lugematu arv kordi.
Ma mõtlesin küll, et panen kirja ja näitan ka seda, milline on viimase novembri aed, aga see kõik läheks liiga pikaks. Isegi üritusi illustreerivad pildid kustutasin ma ära, nad on kõik eelnevates postitusteks olemas.
Oli sisukas ja rõõmus-lõbus aasta. Maailmas pole paremat seltskonda kui aalujad. Eelnevat lauset kirjutades hakkas isegi päike paistma :)

järgneb OLEVAGA :)